Valitsus otsustas aprilli alguses alustada ettevalmistusi Omniva erastamiseks. Postiteenust pakkuva ettevõtte lisakohustus on perioodika kojukanne, mis toimub praegu viiel päeval nädalas ning riik näeb ette, et lähiajal peab see nii ka jääma. Tegu on aga kahjumliku äriga.
Omniva juhatuse esimees Martti Kuldma ütles ERR-ile, et kahjumlikud on praegu nii posti kui ka perioodika kanne, sest tulud ei kata kulusid.
“See lõhe tuleneb langevast mahust – mida vähemaks jääb paberposti, seda kulukamaks muutub iga tüki kande tegelik kulu. Seega ettevõtte vaatest on kõige olulisem see, et teenuste hinnad muutuksid kulupõhiseks,” sõnas Kuldma.
Ühiskond peab Kuldma sõnul arutlema, mil määral peaks postikande eest tasuma postiteenuse tarbijad ja mil määral on tegemist strateegiliselt olulise teenusega, mida peaks kompenseerima riik.
“Selle sees ka, kuigi mitte peamiselt või ainsana, on küsimus, kui kauaks on vajalik viiepäevane kanne,” lisas Omniva juht.
Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutovi sõnul on küsimus selles, mis saab pärast 2028. aastat, sest selle ajani kehtivad senised lepingud. Kui praeguste kokkulepete puhul saab rõhuda traditsioonidele, siis pärast erastamist üks osapool muutub.
“Meie ärevus on seotud sellega, et kas seaduseloojad, erastamisprotsessi minejad ja ka dokumentide koostajad on perioodika säilimise peale mõelnud,” lausus Šmutov, kelle sõnul on meediaettevõtete liit käinud nii komisjonides, ministeeriumides kui Omnivas, et seda sõnumit kohale viia.
Perioodikat puudutavad punktid tuleks Šmutovi hinnangul sisse kirjutada postiseadusesse, mille muutmist riigikogu menetleb ja kus praegu neid pole.
Šmutov lisas, et ehkki valdkonda annaks reguleerida ka ministri määrusega, on see kõige ebakindlam variant, sest iga järgmine minister võib teistmoodi otsustada. Omaette küsimus on seegi, kas perioodika kohta pannakse mingid klauslid Omniva erastamise dokumentidesse.
Maakonnalehed pikka plaani teha ei söanda
Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev ütles, et maakonnalehtede jaoks on ebamäärasust praegu väga palju.
“Me ei tea praegu, et kui Omniva läheb erastamisele, millised on täpsed tingimused ajalehtede kojukande ja hindade osas ja millisel määral doteerib riik tulevikus maal kojukannet. Pikka plaani on kohalikel lehtedel raske teha, kui sellise olulise kulukomponendi muutust pole võimalik täpselt ette näha,” sõnas Gamzejev.
Seepärast ei saa tema sõnul praegu ka öelda, kas kohalikud lehed ilmuvad tulevikus selliselt nagu praegu, harvemini ja paksema või õhemana, aga kohaneda tuleb, sest kui kojukanne ühel hetkel kõik tulud ära sööb, ei jää muud võimalust, kui paberlehe tegemine ära lõpetada.
“Maksuamet tahab nagunii oma raha kätte saada, maksma peab töötajatele ja trükikojale, sellest pole ju pääsu,” rääkis Gamzejev, kelle sõnul moodustab kojukandekulu olulise osa kõigist kohaliku lehe väljaandmise kuludest ja see kasvab pidevalt, pannes mõtlema, mitu korda nädalas on optimaalne lehte välja anda.
Põhimure on tema sõnul see, et üha kallinevat kojukannet ei ole võimalik ajalehe lugejatelt samas tempos juurde küsida, samas on see kulu juba aastaid kasvanud märksa kiiremini, kui inflatsioon ja muud hinnad.
Šmutov leiab, et postiseadusesse võiks sisse kirjutada nii-öelda kodurahumomendi, mis annaks ettevõtjatele edasise viie aasta vaate. Nii saaksid ajalehed prognoosida, milline on iga-aastane kulukasv, kui nad oma tellijaskonda suudavad hoida.
“Räägime umbes 200 000 paberväljaande lugejast, keda see erastamishetk võib samamoodi puudutada,” lausus Šmutov.
Ta lisas, et nendest inimestest umbes pooled on linna- ja pooled maapiirkondades ning viimane on sihtgrupp, kes ei lähe üle digitaalsele meediale ja eelistab igal juhul paberit, ükskõik, mida püüda neile asemele pakkuda.
“Nii et kui paberlehte pole, siis neil polegi midagi. Kas see on riigi huvides, kui jätame need inimesed mingis mõttes infokõrbe, teades, mis praegu Euroopas ja laiemalt maailmas toimub – arvan, et ei ole,” ütles Õhtulehe peatoimetaja.
Kohalik paberleht on paljude jaoks põhiline infokanal
Sama meelt on ka Gamzejev, kes tõdes, et kohalik paberleht on siiamaani väga suure hulga inimeste jaoks esmane ja põhiline infokanal. Põhjaranniku tellijad saavad paberlehetellimuse siduda veebitellimusega, kuid kui vaadata eraldi ainult digi- ja pabertellimusi, on viimased peatoimetaja kinnituselt jätkuvalt suures ülekaalus.
Kuna Põhjarannikut antakse välja nii eesti kui ka vene keeles, on väljaandmiskulud suuremad, kuid see annab võimaluse jõuda Ida-Virumaa venekeelsete inimesteni, kes on paraku ajakirjanduse tellimise seisukohalt eriti hinnatundlikud.
“Kui riigi vaatest on oluline, et kohalikud inimesed oleksid informeeritud usaldusväärse ajakirjanduse poolt, oleks ilmselt mõistlik ka kojukannet doteerida,” sõnas Gamzejev. “Sotsiaalmeedias liigub igasugust infomüra palju, aga kontrollitud ja toimetuste poolt edastatavat infot, millega kaasneb ka vastutus, pole väga palju jäänud.”
Tema hinnangul tuleks riigil oma kalkulatsioone tehes arvestada ka seda, et kohalikud ajalehed on ühtlasi kohalikud tööandjad ja üsna arvestatavad maksumaksjad. Seetõttu tuleb postidotatsiooni suurendamisel see raha riigile maksudena tagasi.
“Kui kohalikud lehed tegevust koomale tõmbaks või üldse lõpetaks, siis suureneks kohapeal tööpuudus, oleks vaja rohkem toetusi maksta ja maksutulu jääks saamata nii kohalikul omavalitsusel kui ka riigil. See ongi tasakaalupunkti otsimine,” tõdes Gamzejev.
Omniva juhatuse esimees märkis, et kui vähendada posti kandepäevade arvu näiteks viielt kolmele päevale, muutuks teenuse kulu soodsamaks, kuid Eestis ilmuvad veel mõned väga olulised päevalehed.
“Kui kauaks jagub päevalehti ja millal toimub üleminek paar korda või korra nädalas ilmuvale perioodikale, on küsimus nii meedia tarbijatele kui väljaandjatele,” lisas Kuldma.
Omniva vaatest ei ole tema sõnul põhiküsimus, kas kanda posti viis, kolm või mõni muu arv päevi nädalas, vaid ühiskonna poolt vajalikuks peetud teenuse tingimuste, kvaliteediootuse ja rahastuse kooskõla, sest ettevõte saab pakkuda sellist teenust, mida tellitakse ja mille eest tasutakse.
Riik tagab lähiajal viiepäevase kojukande
Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi asekantsler Sigrid Soomlaisi kinnitusel on postiteenuste tagamine riigi ülesanne ja teenused, mida riik on seni korraldanud ehk universaalne postiteenus (UPT) ning sellega seonduv perioodika kojukanne jätkuvad vastavalt seadusele ja kokkulepitud tingimustele. Kohustused lähevad üle ka uuele omanikule.
“Seega Omniva jätkab UPT osutamist riigiga kokkulepitud tingimustel kuni lepingu lõppemiseni,” lausus Soomlais.
Leping lõpeb 8. oktoobril 2029 ning enne seda korraldab konkurentsiamet avaliku konkurssi uue UPT osutaja leidmiseks järgnevaks viieks aastaks. Sõltumata omanikusuhtest peab UPT osutaja ajalehti ja akirju kehtivate regulatsioonide ja lepingute alusel koju kandma.
“Riigile on oluline, et kandepäevade arv lähiajal ei väheneks, kuna see vähendaks oluliselt postiteenuse kättesaadavust. Seega on ka edaspidi tagatud viiepäevane kojukanne,” sõnas Soomlais.
Praegu käsil oleva postiseaduse muutmise käigus lisanduvad ühe võimaliku juurdepääsupunktina postkasti, postkontori ja isikliku kirjakandja teenuse kõrval ka pakiautomaadid. See ei tähenda aga asekantsleri sõnul automaatselt, et postiteenuse osutaja hakkaks kõiki saadetisi edaspidi toimetama pakiautomaati.
“Postiseaduse kohaselt jääb kehtima nõue, et lihtsaadetisena edastatav kirisaadetis ja perioodika toimetatakse saajale kätte postkasti kaudu, kui puudub teistsugune kokkulepe,” ütles Soomlais.
Šmutov: inimeste infoväljas hoidmine peaks olema riigi prioriteet
Kuldma sõnutsi ei ole riigi seisukoht, et viiepäevane postikanne peab lähiajal säilima, ja tema öeldu, et posti kandepäevade arvu üle tulevikus võiks ühiskond arutada, sisult vastandlikud, sest tegu pole lähiaja perspektiiviga. Ka ei puuduta küsimus üksnes konkreetset ettevõtet ehk Omnivat, vaid tervet ühiskonda.
“Mis on ühiskonna tellimus: millist postiteenust vajavad Eesti inimesed, millist riigi institutsioon, lähitulevikus ja kaugemas tulevikus,” selgitas Omniva juht.
Kuldma hinnangul Omniva erastamine selle teema juures rolli ei mängi, sest erastamine ei muuda universaalse postiteenuse kohustuse sisu ega riigi õigust teenuse tingimusi kehtestada.
“Seega kandepäevade arv ja rahastus on postiteenuse disaini, mitte omandivormi küsimus. Postiteenuse osutamise kulud on vaja katta igal juhul ning tingimused sätestab riik,” tõdes Kuldma.
Martin Šmutov Õhtulehest ütles, et riik ja ühiskond laiemalt peab otsustama, kas soovib, et ajalehtede ja ajakirjade kojuviimine jääks korralikult toimima ka pärast 2028. aastat ning isegi kui riigi sõnum oleks, et see pole oluline, annaks see meediaväljaannetele võimaluse hakata analüüsima, kuidas siis hakkama saada.
“Eeldan aga, et infoväljas hoidmine võiks olla riiklik prioriteet, mis on tähtis ka regionaal- või kaitsepoliitiliselt, et inimesed teaksid, mis riigis toimub, ja saaksid protsessis osaleda,” tõdes Šmutov ja lisas, et usutavasti riik siiski leiab selleks võimaluse.
Omniva perioodika kojukande kogumaht vähenes eelmisel aastal 11 protsendi võrra ja perioodikast tulenev kahjum kasvas 2024. aasta 1,8 miljoni euro juurest 2,6 miljoni euroni.