Reklaamiettevõtluses on hea pilk sellele, kuidas Eestis asjad lähevad. Tihti, kui olukorrad on väga rasked, kipuvad turunduseelarved olema ettevõtetel esimesed kohad, mis kokku tõmmatakse. Kuidas läheb teie vaates praegu Eestis?

Ma arvan, et läheb täpselt nii nagu kogu Eestil. Üldiselt on ju vaade inimestel selline, kes kuidas vaatad, kas klaas on pooltühi või kas klaas on pooltäis. Mina üldiselt olen optimistlikuma vaatega inimene ja arvan, et Eesti on üks maailma parim koht elamiseks.

Me asume imelike riikide vahel: Venemaa, pole üldse mõtet rääkida, Läti: ka kummaline maa ja Soome: hoopis teistmoodi. Meil on kuidagi hästi läinud ja meil ei ole tõenäoliselt väga palju probleeme, mis mujal maailmas on. Aga seevastu on meil Eestis täiesti oma probleemid, mis meelehärmi teevad.

Üldiselt vaatan küllaltki helge pilguga. Võib-olla see on iseloomus kinni, aga ma ei ole viriseja tüüpi. Kui on mingi probleem, näen ma seal võimalust asja paremaks teha. Olen võib-olla imelik tüüp.

Kas klaas on pooltühi või pooltäis, oleneb sellest, kas oled parasjagu klaasi täitmas või tühjendamas.

Filosoofiline küsimus. Kui nüüd reklaamiärisse minna, siis tõesti on nii. Me näeme, kuidas ettevõtetel läheb. Täiesti konkreetselt näeme, et olid ajad, mingi paarkümmend aastat tagasi, kus turgu jagati ja ettevõtted tahtsid omale turuosa suurendada.

Nad investeerisid reklaamiagentuuridesse ja käis rohkem raha läbi. Nüüd on turud jagatud ja äri proovitakse hoida. Need investeeringud ei ole enam nii suured. Ma arvan, see häda on ikka reklaamiäris ja kogu Eestis, et raha on, aga vähe. Häid ideid on vähe ja täpselt sama on ka Eestiga, inimesi on vähe. Me oleme nendest imelikest riikidest meie ümber kõige väiksema rahvastikuga.

Ütlesite, et Eestis on mingisugused Eestile spetsiifilised mured. Mis on need Eesti mured?

Ongi see väiksus. Meil ei ole kuskilt tohutut maksumaksjate hulka, kes maksavad lollid otsused kinni. On väike hulk inimesi, kes peavad need lollid otsused kinni maksma oma maksurahaga.

Ega Eesti nüüd nii pisike ka ei ole. Maailmas on päris mitmeid kante, mis on oluliselt väiksemad: Island, Küpros, Malta on umbes sealkandis.

Vaata, mis nende SKP on. Mõte oli sama, aga ma usun, et neil ka kerge pole.

Kaua te olete reklaamiäris olnud praeguseks?

Ma ei olegi kokku arvutanud, õudne on mõelda sellele numbrile. Kõige drastilisemalt võib öelda, et läksin reklaamindusse toimus eelmisel sajandil, eelmisel aastatuhandel. Olen diplomeeritud vabagraafik ja ERKI lõpetatud, aga nüüd töötan reklaaminduses.

Üks põhjuseid, miks ma sinna läksin, oli see, et tollal vaatasin, et kunstinäitusel käis 30 inimest. Aga kui sa teed ühe ägeda telereklaami, siis seda nägi 300 000 inimest. See auditoorium on ägedam ja oma tegevuse tulemust on ka näha.

Kui teha äge disain või pakend, siis inimestele kas meeldib või ei meeldi. Kuidas klientide mainenumber või kasuminumber pangaarvel suureneb, seda on tore vaadata. See ongi meie tegevuse mõte.

Loomulikult ka enda sissetulek sealjuures

Jah, ma siiski olen kuupalgaline, aga mõnes mõttes küll.

Kuidas vähemalt Eestis see reklaami olemus, mis hea reklaamina korda läheb, on ajas muutunud? Kas sellest annab üldistusi teha?

Hea ja professionaalne reklaamitegija jälgib ikka, mis ühiskonnas toimub. Mõned reklaamiinimestele palju tulu toonud valdkonnad on reklaamist ära kadunud. Täiesti keelatud on juba ammu tubakareklaam, samuti alkoholi- ja õllereklaam.

Kes mäletavad, kui palju kuulsad näitlejad sealt läbi käisid, näiteks Jan Uuspõld. Kui häid reklaame tehti Saku Originaalile. Need on täiesti ära kadunud ja piiranguid tekib aina rohkem.

Kuulsin, et Amsterdam keelas ära lihatoodete reklaamimise. Keelata on maailmas kõige lihtsam tegevus. Proovi midagi luua. Keelamine ei ole minu jaoks väga sisuline tegevus.

Reklaamtegevuse keelamine on üks kõige väiksem tegur, mis mõjutab inimese tarbimiskäitumist. Olen lugenud Tartu Ülikoolis tehtud uuringut alkoholireklaami keelamisest. Reklaami keelamisega vähenes Alkoholi tarbimine protsentides komakoha võrra. Millegipärast oli reklaami keelamine väga seksikas rääkimiseks, aga kõige paremini aitas müügiaegade piiramine või poodide vähendamine.

Samas on kõik suurtes poodides kuulnud alkoholitootjate ja maaletoojate liidu reklaami: “Kui võtad, võta vett vahele.” Selle ainus mõte on ju, et: kas sa oled mõelnud osta mingit alkohoolset asja? Kui see ei töötaks, siis inimesed ju ei teeks seda reklaami?

See on jälle ühiskonna areng. Ka meie mõlemad suuremad joogitootjad räägivad, kuidas mittealkohoolsete jookide osakaal on suurenenud väga palju. Ma arvan, et nad on ise ka süüdi. Suuremad tootjad toodavad suhteliselt viletsat õlut, mida inimesed ei joo. Ühiskond vaatab rohkem tervislikema eluviiside poole, mis on väga tore. Seetõttu peab ka reklaam ja kommunikatsioon sellele järgi minema.

Kui vaadata statistikat, siis õlu kipub olema üks nendest asjadest, mis on väga suurte läbimüüginumbritega. Võib-olla teie hinnangul toodetakse kehva õlut, aga inimestele see maitseb.

Olen ka tähele pannud, et need tooted, mis mulle väga maitsevad, ei pruugi enamusele meeldida. See on naljakas tõdemus.

Urmas Villmann Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Viimaste aastate jooksul on väga palju tekkinud, mitte ainult tänavapildis, spordiennustuse reklaame. See on viimaste aastatega oluliselt suuremaks läinud.

See on seaduslik tegevus. Nendel brändidel on õigus Eestis reklaami teha ja siin on valdkonnal ettevõtluskeskkond väga hea. See tehti aasta alguses küllaltki ebaõnnestunult ettevõtjale isegi veel paremaks.

Eestis peaks olema kuskil 40 internetikasiinot või internetimängukeskkonda. Me oleme virtuaalse hasartmängu Las Vegas siin ümbruskonnas.

Ka nende puhul on palju hinnanguid, et kuidas ja kas peaks piirama. Võib-olla ei peaks nad nii uljalt igal pool väljas olema?

Mina olen veendunud, rääkides reklaamimehe, mitte maailmapäästjana, et mitte ükski reklaam ei suuda tekitada inimeses ei alkoholiisu ega hasartmängu mängimise soovi. Mida reklaam saab teha on suunata tema kätt, kui see soov juba olemas on.

Kui lähed letti ja oled näinud A Le Coqi reklaami, siis su käsi suundub A Le Coqi poole. Sa ei saa tekitada inimeses iha hasartmängu mängida, see on ebareaalne. Selleks on vaja väga mitmete asjade kokkulangevust, seda juurikat. Minul seda isiklikult ei ole, kuigi minu üks suurim klient on Eesti Loto.

Inimene on siiski vahetevahel ebaratsionaalne ja ka mitte lõpuni oma impulsse kontrolliv. Olukorras, kus inimene, kes mängib hasartmänge rohkem kui peaks, kevadel jalutab mööda linna ringi, mõtleb õitsevatest puudest ja järsku näeb reklaami, temal ju võib selline impulss tekkida?

See on ikka mitme asja kokkusattuvus, aga sul on õigus. Reklaami nägemine on üks osa impulssidest. Ma tean Eestis ühte inimest, kes on niimoodi ebaratsionaalselt käitunud. See on Linnar Priimägi ja tema lugu oli niisugune, et ta andis üliõpilastele loengut ja ütles neile: ” Teate, ma nägin nii ilusat autoõlireklaami. Mul ei ole autot, aga ma ostsin selle kanistri.” Tema on ainuke inimene, mitte ühtegi teist ma ei tea. Aga võib-olla see on tõestus, et reklaam võib toimida.

Kui reklaam ei toimiks, siis hakkaks ju teile keegi raha maksma selle eest, see ei oleks ratsionaalne?

Siiamaani tõestatult töötab, võib rahulikult hingata.

Eesti Lotost rääkides, kes on teie klient: maksumaksjana ma mõistan, miks meil riiklik monopol on. Siis ei tehta asju, mis võiks olla liialt koormavad inimestele. Aga kas riigiettevõte peab oma tegevust reklaamima?

Vastus on, et kui seda valesti või üldse mitte teha, siis lotonumbrid kahanevad. See on ka praegu toimumas. Loto ja numbriloteriid on natukene pühad lehmad hasartmängu maailmas.

Eesti Lotol on täpne nimekiri inimestest, kes on sõltlased. Need, kes mängivad oma võimetest üle. Mis te arvate, kui suur number see on? Eesti Loto mängijate hulk kõigub seal 400 000 peal.

Mõnikümmend tuhat võib-olla?

Ei, 24 inimest. See näitab, et need mängud pakuvad kergemat meelelahutust, mis ei muutu peret ja ühiskonda koormavaks sõltuvuseks. Seda teeb aga kasiino, kus inimeste tervis, pere, raha, kõik rikutakse.

Lähiriikides, näiteks Soomes ja Rootsis, on loterii kontrollitud ja täidab riigikassat. Lotorahaga toetatakse Eesti sporti, kirjanikke ja kunsti. Maksudest laekub raha kultuuri- ja teadusvaldkondadele ning haiglate toetamisele.

Lõpuks on siiski olukord, kus osa sellest rahast kaob protsessi käigus ära firma ülevalhoidmiseks.

See käib asja juurde.

Huko Aaspõllu ja Urmas Villmann Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Meedias armastatakse öelda, et inimestele jääb ajalehtede esikaanelt või portaali esilehte vaadates silma surnud mees ja paljas naine. Kuidas reklaaminduses on?

Reklaaminduses on need surnud mees ja paljas naine natuke teistsuguse vormi või kujuga. Reklaam proovib inimesele rääkida, mida inimene tahab ja on nõus kuulma. Kõige paremini töötab sulle tuntud asi uues kuues. See on loovlahenduse ja loovmõtlemise reegel, mitte ainult reklaamivaldkonnas, vaid ka disainis.

Kui ma räägiksin mingis imelikus keeles või teeksin kummalise kägara lauale, mis võib olla geniaalne, ei saa inimesed sellest aru. Kui aga keegi räägib tuntud asjast, teeb oma versiooni, siis see töötab. Sellepärast kasutatakse telereklaamis väga palju tuntud muusikat või tehakse nendest oma versioone.

Tegime just hiljuti Decorale “Gaudeamuse” hümniga taimehoovilaulu. See äratab inimese ajus äratundmisimpulsi, andes uue võtme. Siis oled poolenisti inimesele juba aktsepteeritav. See on loovlahenduse köögipool, kuidas väga häid reklaame luua.

Üritada leida suuri inimeste hulka kõnetavat asja, vaadata, mis võiks nende nostalgiat toita. Leida niiöelda uus võti, millega oma toodet söödavaks teha?

Nostalgia on super. Vaadake Kalevi tooteid: Maiuspala, Tuljak, see kõik on nostalgia, mis müüb. Kui on võimalus nostalgias kinni haarata, on see väga kindel tee. Lisaks nostalgiale tulevad aga mängu muud loovmeetodid.

Teid on Kuldmunal aastakümneid teiste kolleegide poolt tunnustatud. Teil peaks kogemus olema, mis teistele reklaamiinimestele korda läheb?

Kuldmuna on huvitav võistlus, seda hindavad sinu konkurendid. See on eriti vägev, kui konkurendid peavad oma konkurendi töid paremaks. Kunagi olime väga ahned, oleme olnud kaks aastat aasta agentuur ja aasta disainiagentuur. Nüüd me vaatame, et äri- ja auhindade pool oleks tasakaalus ja ei ole nii ahned. Piisab, kui iga aasta ühe väikse Kuldmuna saame, las teised võidavad ka.

Oleme proovinud hoida erinevat kaudu tasakaalu, sest olema ka väga pakendiusku loovagentuur. Kui käite poelettidel, siis Rakvere lihatoodete pakendid on meie tehtud, Preemia, Väike Tom, Värska Originaal.

Ühele munatootjal, Kalevipoja Munad, kes oli 25 aastat turul olnud muutsime me disaini ja pakend hakkas kaks korda paremini müüma.

Paki peal on Kalevipoeg, kes hoiab muna süles. Selle taga on teadmine, et mehed arvavad, et nad on head kahes asjas: grillimises ja munade keetmises. Mul on näiteks naise vend Priit, kes võib kaheksa minutit järjest munade keemise ajal rääkida, kuidas mune tuleb keeta.

Kalevipoja munad on täiesti pöörane töö. Me ei teinud ühtegi reklaami, ei olnud Facebooki postitust ega välireklaami ja telereklaami, ainult pakendivahetus ja see hakkas iseenesest müüma.See näitab, mis on pakendi või disaini jõud. Tegelikult ka Kalevipoja jõud, mitte ainult pakendi jõud.

See sama nostalgia ka?

Jah, just. See sai ka selle aasta pakendikategooria Kuldmuna ja seda hindasid ka just välismaalased, kes hindasid Eesti pärimuse toomist tänapäeva. Kalevipoja munadel on veel üks väike trikk on juures. Üldiselt iga bränd loob oma loo ja kirjutab, et “Oo, firma asutati 1083 ja see on väärikalt valmistatud ja seda toodavad meistrid.”

Kalevipoja munade lugu on, ma väidan, maailma kõige pikem brändilugu. Kui te lähete kalevipojamunad.ee ja klikite alajaotusele “meie lugu”, siis seal avaneb maailma pikem brändilugu ehk Kalevipoja eepos.

Ma olen kuulnud oma lastelt, et kui nende koolis on Kalevipoja eepost lugeda, siis kõige mugavam pidi olema see sama koduleht. See on digitaalsete olemas ja ei pea raamatukogust laenama.

Kas need reklaamid, mis kipuvad reklaamispetsialistide poolt olema kõrgelt hinnatud, ei pruugi olla üldse need reklaamid, mis tegelikult müüvad?

Ei pruugi. Selleks on teine võistlus, Effie, kus hinnatakse reklaami efektiivsust. Kuldmuna konkursil hinnatakse ideid. Idee võib olla värske, aga ei pruugi inimestele peale minna. See ei tähenda, et idee halvem oleks. Kalevipoja munad oli näide, kus oli ka müügiedu taga. Effie žüriid see aga ei huvitanud. Nad arvasid, et see asi ei olnud nii äge. Kuldmunal tõesti ei hinnata müüki, aga ideaalis võiks.

Viimase mõnekümne aastaga on reklaamkanalite hulk kasvanud ja asjad on liikunud interneti suunas?

Ikka. Kui kuskil midagi kasvab, siis kuskil kahaneb. Trükireklaam on praktiliselt välja surnud. Näeme, kuidas paberlehed üksteise järel kinni lähevad. Alles on veel Õhtuleht, Postimees, Ekspress, Maaleht. Äripäev oli esimene, kes kolis virtuaalmaailma.

Ajakirjadega on samamoodi, et kunagi olid tiraažid väga suured. Enam ei osata trükireklaami isegi teha. Selleks on Ameerikas välja töötatud spetsiifilised reeglid: kus logo peab olema, kuidas foto ja tekstid on paigutatud. Need oskused ununevad ära. Ei ole nii, et paned välireklaami trükireklaami formaati ja see töötab.

Raadioreklaam on Eestis huvitav nähtus, sest see on aastaid stabiilne ja kuluefektiivne. Muidugi on kolitud ka podcastide ja internetisageduste peale. Langus on stabiilne ka teles, kuigi see pole muidugi väljasurnud. Põntsu on pannud järelvaatamised ja voogedastusplatvormid. Kui täna reklaami telesse ei pane, siis nähtavus väheneb 16-17 protsenti. Kunagi oli aeg, kus panid kahte kohta telereklaami ja said kõik Eesti inimesed kätte. Praegu on ülikeeruline internetist inimesi kätte saada, sotsiaalmeedia on fragmenteerunud.

Kunagi tegid kolm nädalat reklaami, nädal oli vahet ja viiendal tegid uuesti. Nüüd ei saa enam midagi niimoodi kätte. Nüüd võlusõna on always on. Brändi sõnum peab ringlema väga pika perioodi jooksul, et saada kätte kriitiline mass, kes võiks su toodet või teenust tarbida. Kui kunagi oli ATL [above the line] ja BTL [below the line], et oli kuskil otsesuhtlus ja ostetud meedia, siis nüüd on kõik online. Ka kõik reklaamfilmid on kolinud internetti.

Mina väidan, et reklaamid võivad olla ka suhteliselt pikad, kuigi meediafirmad räägivad 2,5 sekundilisest klippidest. Minu arvates see kõige magusam brändiaeg või reklaam algab s just siis, kui inimene peale seda aega tarbid seda lahedat muusikat või reklaami, mis põnev tundub.

Me tegime Elengerile kolmeminutilise reklaami, mida otsiti internetist taga, see ürginimestega reklaam. Need olid pikad reklaamid. Samuti Compensa elukindlustuse reklaamid. Lugude rääkimine ei ole kuskile kadunud.

Aga miks kõiki inimesi siis jätkuvalt ei ole võimalik kätte saada, kui internet on reklaami täis? Facebookis ju ometigi saab küsida, millist sihtgruppi sa leida tahad?

Esiteks, neid on seal väga palju. Teiseks, me oleme laiali erinevates kohtades. Seda saab natuke projekteerida, aga see ei ole garanteeritud. Digireklaamidega on sama, ostad reklaami ja ringleb 20 reklaami, see on suhteliselt odav. Välireklaamifirmad soovitavad alati digireklaamidele lisaks võtta ka tavapinnad, siis kampaania töötab paremini.

Urmas Villmann Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Kui palju on tänapäeval Eesti reklaamirahast Ameerika ettevõtete, näiteks Google’i ja Meta, käes?

See summa on tõenäoliselt väga suur. Ekspress Grupi tippjuhid eesotsas Mari-Liis Rüütsaluga on ka proovinud rääkida, et raha läheb meilt maksuvabalt minema. See on röövelkapitalismi nähtus. TikTok ei ole Ameerika oma, see kuulub hiinlastele, aga ameeriklased kotivad TikToki kõvasti. Kui te kuulete Spotifyst midagi halba, siis selle taga on USA voogedastuskompaniid, kellele euroopa platvorm ei meeldi ja nad üritavad sellele kaikaid kodarasse loopida.

Teie meelest võiks siis Eesti rakendada Ameerika ettevõtetele reklaami ostmisele makse, et muuta see vähem atraktiivsemaks?

Ega see atraktiivsust vähenda, vaid see võiks olla äritegevuse osa, et maksad makse seal, kus raha teenid. Kõik teised seda ju teevad. Eks me oleme ka Euroopa Liidu liige ja seal veel selga sirgu löödud pole.

Selge on see, et reklaami on mõtet müüa seal, kus on inimeste tähelepanu. Võimalik, et Google ja Meta on teinud sihtgrupi leidmise lihtsamaks?

Ideaalmaailmas võiks see nii töötada. Välireklaam on Eestis väga unikaalne, pool elanikkonda elab pealinnas. Kui sa tahad ülejäänud elanikkonda kätte saada, siis teed natuke Tartus ja Pärnus ka.

Välireklaami näeb ka venekeelne elanikkond, keda Tallinnas on pea pool, ja see on ainuke koht, kus nendega rääkida saab, sest tele on kinni keeratud.

Rääkides tehisarust: kui palju see reklaaminduses pilti muudab?

Meie jaoks on see väga vinge protsessi kiirendaja. Mulle meeldivad jutud, et AI võtab töö ära. Ei, teine inimene, kes oskab AI-d kasutada, võtab sinu töö ära. See on oskus kontrollida hullu geeniust ja saada asi kätte on päris lahe. Piiramatu loovus.

Meie tekste ei korrigeeri ainult ChatGPT, seda teeb ka meil töötav ja luuletajana tuntud Mari-Liis Müürsepp. Ta ütles ilusti: kui enne inimesed kirjutasid ise halvasti, siis nüüd nad teevad seda AI abiga.

Tekstid on halvad sellepärast, et inimesed ei oska küsida. Olen mures nende pärast, kes lasevad AI-l panna omale Tuneesiasse turismireisi kokku. Programm valetab, nii et suu suitseb ja mõned usuvad. See on virtuaalmaailma hull geenius, kellest saab ägedaid asju, kui oskad küsida ja lihvida.

See pole ka kiire protsess. Et ühe korraliku promtiga saada häid tulemusi, võtab see aega sama palju kui fotosessioon – päevi.

Tarbijakaitseamet tahtis teavitada inimesi, et enne kui ostad või tellid mingit
teenust tellid, siis vaata nende kodulehekülje üle. Seal on siis firmad või
ettevõtted, kes on siis tarbijate õiguse rikkunud. Me genereerisime nii telereklaami kui ka kui ka digireklaamid ainult AI abiga.

Kas see pigem hõlbustab parema tulemuse saamist või on see kulude kokkuhoid?

Hetkel on ta mõlemad. See pidu ei kesta aga kaua. Tulevad uuemad juba paremad rakendused, mida on ka mugavam kasutada. Neid on võimalik paremini kontrollida,
aga nende kuutasud ulatuvad kümnetes kordades suuremaks kui praegu ülejäänutel.

Kokkuhoid lõpeb ära, inimesed õpetatakse neid kasutama ja see toode arendatakse ka kvaliteetsemaks. Siis tulevad ka vastavad hinnad.

Rääkisite tunnuslaulust, mis te ühele kliendile tegite. Lõppude lõpuks oleks see võimalik salvestada ka elavate muusikutega.

See oleks kümme korda vaevalisem. Ma tegin ise helistuudiosse minekut selle sama tarbijakaitseameti õudusfilmimuusika kolme minutiga enne toast väljumist. Tuli ju hea asi. See on minu jaoks igapäevatöö.

Teistpidi kipuvad tööriistad minema lõpptarbijale lähemale, ühel hetkel võib klient ise promptida?

Seda ikka juhtub. Tehisaruga tehakse ikka tekste ette, sellega saab juba imik hakkama. Aga oskus on teha nii, et tulemus hea oleks. Meil on disainer, kes on profileerunud AI-ga suhtlemisele. Asjad, mida me oleks teinud kümnete tuhandete eest filmivõtetega, on nüüd lihtne teha toas ja arvutiga.

Kui kaugel on tulevik, kus potentsiaalne klient istub lihtsalt tehisaru taha maha ja
promptib endale terve meediaplaani? Hinnavahe tõenäoliselt tuleb kliendi jaoks suur?

Seda juba tehakse, välismaal on seda palju näha. Robotite reklaamid on ülihaledad ja selliseks nad ka jäävad, sest see näeb välja odav. Ma tean ettevõtjaid, kes on tellinud 15 euroga kuskilt Pakistani või India tüübilt 20 logo. Need näevadki välja nagu 20 euroga tehtud logod.

Mul on üks väga hea tuttav, kes töötab toiduvaldkonnas ja tellis sellise odava logo. Kui aga  pärast aru saada, et see ei tööta, et seda on kaugelt imelik vaadata, siis on seda ümber vahetada raske.

Kui sa investeerid 15 eurot sellesse, et teenida miljoneid, siis midagi on paigast ära. Mulle meeldib nõukogudeaegne plakat: “Ärge tapke ennast elektriga. Las seda teeb spetsialist.” Disain on investeering ja see teenib paremini tasa, kui on professionaalselt tehtud. Meie munafirma ei oleks saanud sellist raha kokku teenida ilma sellise disainita.

Te olete teinud poliitreklaami Reformierakonnale. Vanasti räägiti, et miljoni krooniga on võimalik tagada endale riigikogu koht. Kas need ajad on möödas, kus poliitikas on võimalik suure reklaamiga endale väga head tulemust garanteerida?

Ma ei tea, kas on möödas. Siis kui seda juttu räägiti oli poliitreklaam lapsekingades. Me olime esimesed, kes hakkasid ärimaailma reeglitega seda tegema. Kui erakond oli noor, sai teha rebel-it [mässata – inglise k.] ja hullumeelseid reklaame. Nagu inimene, alguses oled noor rebel, lööd tooli jalaga ümber, pärast oled soliidne. Rebel olemisega saad tähelepanu ja kasvatad oma kõlapinda. Praegu ei ole ilmselt kellegi sellist raha, et taolisi suuri reklaame teha.

Üks asi, mida olen õppinud, on see, et erinevalt kommertsreklaamist saab poliitmaailmas reklaam anda ainult hoogu. Kui poliitikas läheb hästi, annab reklaam hoogu. Kui poliitika on nõrk, saab langus reklaamidega veel rohkem hoogu juurde. Mulle poliitreklaam meeldib, tulemuse saab täpselt teada häälte arvu ja tulemusega. Häälte arv on lõpuks ikkagi poliitikule au, reklaamiagentuur saab anda ainult hoogu.

Urmas Villmann ja Huko Aaspõllu Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR