Tänane päev – 9. mai – on ligupäev, muistne kevadine naistepüha, mille tähendus väärib meenutamist ja taaselustamist. See ulatub aega, mil elurütm ei allunud ideoloogiatele ega võõrastele tähtpäevadele, vaid looduse ringkäigule ja kogukonna sisemisele korrale.
Ligupäev oli meie esivanemate jaoks osa elukorraldusest, milles töö, rituaal ja rõõm moodustasid lahutamatu terviku. Kevade edenedes, kui lumi oli kadunud ja veed vabaks pääsenud, kogunesid naised küla ühisesse pesupesemiskohta – sinna, kus igapäevane vaev ja puhtuse hoidmine olid saanud ka kogukondliku tähenduse.
See oli koht, kus kinnitati korda, puhastati mitte ainult riideid, vaid ka ühist ruumi – sümboolselt kogu kogukonna elu. Just seetõttu oli selle korrastamine usaldatud naistele. Ligupäeval puhastati pesukoht, siluti kaldad, eemaldati talve jooksul kogunenud mustus. Seejärel algas pidu: söödi, joodi, lauldi ja tantsiti. Mehi sinna ei lubatud. See oli naiste aeg ja naiste ruum.
Sarnased tavad ei piirdunud ühe kihelkonnaga. Virumaast Võrumaani ja sealt edasi sugulasrahvaste juurde – näiteks vadjalaste seas tunti sama päeva nime all „likopäivä“. Ka seal puhastati ühiselt „liko“ – pesupesemiskoht – ning tähistati kevade saabumist. Ühine maailmatunnetus sidus läänemeresoomlasi üle piiride.
Meeste roll ei puudunud, kuid see oli eraldatud. Nemad hoolitsesid küla kaevude ja veevõtukohtade eest, kuid sageli teisel ajal. See tööjaotus väljendas arusaama vastutusest ja tasakaalust. Kogukond toimis, sest igaühel oli oma koht ja ülesanne.
Täna on see maailm pealtnäha kadunud. Ühised pesupesemiskohad on jäänud minevikku, asendunud pesumasinate, kraanikausside ja saunadega. Kuid kas koos nendega peab kaduma ka ligupäeva tähendus? Kindlasti mitte.
Ligupäev meenutab, et puhtus on ka vaimne ja kogukondlik mõiste. See on päev, mil tasub peatuda ja korrastada oma eluruumi – olgu selleks saun, pesumasin või terve kodu. Kuid veel enam: see on võimalus taastada side esivanemate mõttemaailmaga, milles kord, ühistegevus ja rütm olid elu alustalad. Ajad muutuvad, olud muutuvad, kuid rahvas püsib tänu oma mälule.