Looduses liikujatele võib olla jäänud mulje, et tänavu on madusid tavapärasest rohkem. Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi ei näe siiski põhjust arvata, et tegemist oleks erakordse maoaastaga. Rästikuid ja nastikuid võidakse sagedamini silmata hoopis pika ja jaheda kevade tõttu.
Talvi sõnul on madude arvukuse muutust Eestis raske täpselt hinnata, sest süsteemselt keegi roomajaid ei seira. Seetõttu toonitas ta, et tema selgitus on loodusteaduslik oletus, mitte seireandmetel põhinev järeldus. Talvi hinnangul ei anna viimased aastad aga alust arvata, nagu oleks rästikute või nastikute arvukus järsult kasvanud.
Küll tuleb madude kevadise käitumise mõistmiseks mõelda bioloogiale. Nii rästikud kui ka nastikud on kõigusoojased loomad, ehk nende kehatemperatuur, aktiivsus ja liikumine sõltuvad ümbritsevast soojusest.
Varajased kevademärgid meelitavad maod küll talvitumispaikadest välja, kuid püsivat kevadsooja veel napib. Seetõttu ei liigu roomajad kohe suvistesse elupaikadesse laiali, vaid jäävad kauemaks talvitumispaikade lähedusse. Nendeks võivad olla urud, kiviaiad, suuremate kivide alused, vanade hoonete vundamendid ja põrandaalused.
Talvi sõnul võib just seetõttu jääda mulje, et madusid on tavapärasest rohkem. Tegelikult püsivad nad lihtsalt samades kohtades kauem ja jäävad seetõttu inimestele rohkem silma.
Jahe ilm muudab maod loiuks
Talvitumispaikade juures päikese käes soojenevad maod on kevadel esialgu passiivsed. Madal õhutemperatuur aeglustab nende liikumist ja muudab nad uimaseks. Lisaks mõjutab loomade käitumist kevadine nahavahetus: vana nahk katab ka silmi, mistõttu näevad nad ajutiselt kehvemini ega pruugi ka inimest märgata.
Talvitumispaikadest väljudes võivad maod koguneda suurematesse rühmadesse. See ei tulene mitte aga madude sotsiaalsest iseloomust, vaid sobivaid talvitumispaiku on lihtsalt vähe ja seetõttu satub neid samadesse kohtadesse palju kokku. Samal ajal algavad pulmamängud, mille käigus võivad kümned maod üksteise ümber väänelda ja moodustada silmatorkavaid ussipuntraid.
Suve edenedes käitumine muutub. Üles soojenenud maod on juba väledad ja erksad ning märkavad lähenevat inimest kaugelt. Enamasti jõuavad nad siis ka varjuda.
Eesti maod elavad suurema osa aastast eraklikult. Paarisuhteid maod ei moodusta ja järglased peavad virgudes ise hakkama saama. Nastik muneb komposti- või sõnnikuhunnikusse ja jätab munad sinna looduse hooleks. Rästik on elussünnitaja, kuid peale sünnitust kaob ka tema nagu tina tuhka.
Erinevalt paljudest lindudest ja imetajatest on madusid keeruline jälgida ning nendega kohtutakse enamasti juhuslikult. Talvi sõnul võiksid siin abiks olla inimeste endi järjepidevad loodusvaatlused. Suvemaja või koduümbruse kohta peetav päevik aitaks paremini hinnata, kas mõnes piirkonnas on madusid tõesti varasemast rohkem või on neid lihtsalt sel kevadel rohkem märgatud.
Lisaks on Eesti loodus väga vaheldusrikas. Asjaolud, mis soosivad madude sigimist ühes piirkonnas, ei pruugi kehtida teises. Näiteks võivad Peipsi ääres näriliste arvukust toetavad tingimused soodustada ka rästikute tegemisi, samas kui Lääne-Eesti paepealsetel aladel võivad olud olla hoopis teistsugused.
Laiemas vaates võivad Talvi sõnul madusid tulevikus toetada kliimamuutused. “Vaikne kliimamuutuse trend, kus me liigume, toetab seda, et lumevaba ja miinuskraadideta hooaeg muutub järjest pikemaks,” selgitas ta. Pikem soe periood võib seega kõigusoojastele loomadele kasuks tulla. Talvi rõhutas samas, et Eestis selle kohta kindlaid tõendeid veel pole.
Majausside võlu
Kuigi paljud inimesed tunnevad madude ees hirmu, viitab mao kohalolu Talvi sõnul pigem heas seisus elukeskkonnale. Rästikud ja nastikud vajavad sobivaid varjepaiku, piisavalt ruumi, toitu ja vähest häirimist. “See on majaomanikule signaal, et tema ümber on veel rikas ja mitmekesine loodus, kus spetsiifiline liik toime tuleb,” sõnas Talvi.
Madudel on inimese jaoks ka praktiline väärtus. Hoone vundamendi all või müüri ääres elutsev madu aitab piirata pisinäriliste arvukust. Rästiku saagiks on peamiselt hiired ja teised väikesed loomad, nastik püüab aga sageli veekogude kallastel kalu ja kahepaikseid.
Talvi sõnul on mõistetav, et inimesed madusid pelgavad, kuid otsest konflikti tuleks vältida. Maod on ettevaatlikud ja püüavad ise kontakti inimesega vältida. Ohtlikud olukorrad tekivad enamasti juhuslikult, näiteks siis, kui inimene astub rästikule peale või satub talle paljajalu liikudes ootamatult liiga lähedale.
Salvata saades jää rahulikuks
Kui rästik inimest siiski salvab, tuleb hoiduda aktiivsest liikumisest. Füüsiline pingutus kiirendab vereringet ja võib soodustada organismis mürgi levikut. Kannatanu peaks jääma rahulikuks ja hammustada saanud jäset tuleb hoida võimalikult liikumatuna.
Kindlasti ei tohi hammustuskohta žgutiga kinni siduda, haava lõigata ega proovida mürki välja imeda. Kannatanu tuleb võimalikult vähese liikumisega toimetada arsti juurde või kutsuda kiirabi. Samuti tuleks hoiduda hammustuskoha iseseisvast ravimisest, sest arstidel on selleks vajalikud teadmised ning vajadusel ka vastumürk.
“Loodame, et sellist halba asja ei juhtu ja saame kõrvuti mõnusalt edasi minna,” võttis Talvi teema kokku.