Barack Obama välispoliitiline juhtmõte oli “don’t do stupid shit” (ära tee rumalaid asju).1 Kui hästi see tal õnnestus, sõltub muidugi vaatenurgast. Poliitiline pärand liiatigi teiseneb ajas ja tagantjärele tarkuse kogunedes. Nii võib nüüd öelda, et Obama ajal alanud USA taandumine nn maailmapolitseiniku rollist ilmselt soodustas maailma keemistemperatuurile jõudmist.
Ei ole erilist kahtlust, et kui Obama tõmbas Süüria diktaatorile Bashshār al-Assadile “punase joone” keemiarelvade kasutamise puhuks2, ent ei teinud seejärel süürlaste gaasitamise peale sisuliselt midagi, konspekteeris Kreml muiates ja korrigeeris oma toona veel haudefaasis “sõjaliste erioperatsioonide” riskihinnangut allapoole. Aasta hiljem proovis Venemaa need konspektid praktikas ise järgi ja Krimmi annekteerimisele järgnesid läänest vaid murelikud avaldused ja mõned sanktsioonid.
Donald Trumpi välispoliitiline käekiri on seevastu olnud sama nurklik ja äkiline kui tema signatuur täitevkorraldustel. Rahupreemia lunimisega alanud teine presidentuur on vaid aastaga jõudnud eskaleeruda rahvusvahelist õigust rikkuvateks sõjaretkedeks (saateks suhtumine “meid isegi ei huvita”), oma liitlase(!) ähvardamiseks territooriumi vägivaldse hõivamisega, teiste riigijuhtide igapäevaseks solvamiseks, tollimaksudega hullamiseks ning – last but not least – terve tsivilisatsiooni jagu inimeste hävitamisega ähvardamiseks.
“Healoomuliseks hegemooniks” peetud USA pööre “kiskjalikuks”3 on ilmekas tunnistus, et maailm on liikumas senisest suhtelise rahu režiimist mingisse uude, volatiilsemasse olekusse. Õieti pole veel tegelikult teada, kuhu me täpselt välja jõuame. Küll aga tunneme, et teekonnal sellesse uude korda raputab kõvasti. Trump ei ole, muide, selle protsessi käivitaja – maailm muutus üha rahutumaks enne tedagi –, ent kindlasti on “väga stabiilse geeniuse”4 (või hoopis Jeesus Kristuse?5) teine tulemine tulekoldele õhku peale andnud.
Eesti ja laiemalt Euroopa peavad mõtlema, mida meie ses ajaloo murdepunktis teeme. Globaalsed jõuvahekorrad on ümber kujunemas, asjaajamise viisid teisenemas. Läänelik elukorraldus – reeglitepõhisus, demokraatia ja vabadused – on agressiivsete autokraatiate üha suurema surve all.
Belgia kunagine valitsusjuht Mark Eyskens lausus 1991. aastal, et Euroopa on majanduslik hiiglane, poliitiline kääbus ja sõjaline ussike.6 Toona oli see kujund tabav ja täpne. Nüüd, mil maailma rebitakse me silme ees liigestest lahti, ei ole geopoliitikas ja kaitsevõimes vaguraks jäämine Euroopa jaoks enam variant. Vaja on tegutseda, end kehtestada. Näidata, et Euroopa pole letargilises vines suikuv muuseum, vaid Vana Maailma unine hiiglane võib end veel virgeks ringutada.
Tööfookuse saavutamiseks tuleks meil esmalt oma Trumpi-transponder mõneti vähemtundlikuks seadistada. Igale tema avaldusele ei pea järgnema hädakisa või üldse reaktsioon. Me ju ei ahheta, kui külajoodik poe taga lärmab või väikelaps korduvast keelamisest hoolimata ikka midagi ümber ajab. Enda reaktsiooni sündmustele mõõdame ju ikka konteksti- ja persoonipõhiselt. Ovaalkabineti peremehe iseärasused on ammu teada.
USA valitsejate metamorfoosist olenemata on ameeriklased ikkagi ja jätkuvalt meie olulisimad kaitseliitlased. Seetõttu tuleb meil Eestis arvestada sellegagi, et imperialistlike ambitsioonidega Venemaa külje all, kus USA toe jätkumine on tähtsam kui eales varem, ongi võimalused end võtmeliitlase aadressil vabalt väljendada piiratumad kui näiteks Hispaanias või Vatikanis.
Muidugi, vabadel kommentaatoritel on sõnavabaduse privileeg, ent riikliku esindusfunktsiooni kandjad peavad silmas pidama ka riigi julgeolekuhuve. Nii näiteks oleks targem riiklikul tasemel mitte asjatult sarjata USA valitsuse MAGA-poliitikat, isegi kui see tegelikult vastukarva on.7 Liiatigi pole teise riigi siseasjadesse sekkumine kooskõlas rahvusvahelise etiketiga. Tõsi, USA praegune juhtkond seda ise ei järgi, ent Eesti ei pea säärast kombelõtvust üle võtma.
Reserveeritus liitlassuhetes ei tohiks mõistagi siiski kaasa tuua järeleandmisi Eestile olulistes põhimõtetes. Kui soovime rahvusvahelisel areenil olla reeglitepõhise maailma advokaat, on meie sõnadel usutavus ja väärtus vaid siis, kui need sõnad on järjepidevad ja me tegelikud teod nendega kooskõlas.
Tähendab, vajadusel tuleb Eestil võtta positsioone, mis on liitlassuhet arvestades küll ebamugavad, ent mis on juriidiliselt ja moraalselt õiged. Vastasel korral võib juhtuda, et kui peaksime kunagi ise abipaluvalt rahvusvahelise kogukonna poole vaatama, võime näha ainult õlgade kehitust koos epistliga “aga kus oli Eesti oma rahvusvahelise õigusega siis, kui…”.
“Lugeja võib endalt küsida: millal ta viimati kuulis, või kas on üldse kuulnud, mõnda Eesti või Euroopa poliitikut rääkimas Sudaani sõjast?”
Näeme tänagi, et globaalse lõuna reaktsioonid Euroopa julgeolekumuredele on parimal juhul leiged, sest lääne agarus õiglusest ja õigusest rääkida on ajalooliselt asetunud valemisse “meie probleemid on kogu maailma mure, aga teie probleemid on teie mure”. Lugeja võib endalt küsida: millal ta viimati kuulis, või kas on üldse kuulnud, mõnda Eesti või Euroopa poliitikut rääkimas Sudaani sõjast?
Kui tööfookus paigas, siis saab tegeleda pärisasjaga. Euroopale on vaja sisse lüüa järgmine käik. Just tervele Euroopale, isegi kui ajame eeskätt ja ennekõike taga Eesti kaitstust ja heaolu. Nagu Jonatan Vseviov lausus oma kõnes välissuhete nõukoja viiendalt aastapäeval: kui räägime Eesti vabadusest ja julgeolekust, siis absoluutselt minimaalselt tuleb meil mõelda Euroopa kategoorias, sest Eesti vabadus ja julgeolek ei sõltu vaid sellest umbes 45 000 ruutkilomeetrist maast ja umbes 1,3 miljonist inimesest siin.8
Euroopa Liidus on laiapindne arusaam, et praeguses taktis kulgedes liit muutuva maailma väljakutsetele enam ei vasta. Ometi näib, et EL on järjepanu äratuskellasid snooze-nupuga vaigistanud. Näituseks, selmet tempokalt ehitada ühist kapitaliturgu või ellu viia Brüsseli “püha kolmainsuse” ehk Mario Draghi, Enrico Letta ja Sauli Niinistö raportite soovitusi, arutas Euroopa Parlament möödunud sügisel, kas vegeburgerit võib ikka burgeriks nimetada.9 Kõnekas, märgiline, sümptomaatiline.
Tahet suurteks ümberkorraldusteks võib isegi jaguda, ent ärategemist napib. Tööriistad on nürid ning aegunud. Mitmed tähtsamad otsused sünnivad EL-is ühehäälsuse nõudega (st vaja on kõigi liikmesriikide poolthäält) ja pärast menetluslikku kadalippu. Seetõttu tuleks EL-i uimane masinavärk hakatuseks ja pakilisemas korras kiiremaks ja otsustusvõimelisemaks tuunida.10
Süstemaatiliselt tehtuna eeldab see aga EL-i aluslepingute laiapindset reformi ja see on praegu reaalpoliitiliselt ebatõenäoline. Aluslepingute muutmine saab toimuda vaid kõigi liikmesriikide nõusolekul ja seda näha ei ole. Isegi kui mõni Euroopa ühisprojekti vaenaja kukub võimult, tõstab pead mõni uus.
Kui mitterahuldavalt toimivat organisatsiooni ei ole praktikas võimalik muuta, ei jää üle muud kui vana keha hüljata ja alustada nullist midagi uut. Mõistagi, EL-i mastaabiga ühenduse puhul oleks see drakooniline, gigantne samm, mistap on mõistlik esmalt proovida erisugu vahe- ja hädaabivariante, jagub neidki.
Seejuures on oluline suunata energia tegevustele, mis võiksid päriselt efekti anda. Hoiduda tuleks sisutühjast asendustegevusest, nagu näiteks plaan anda EL-i välis- ja julgeolekupoliitikale uus hoog Euroopa välisteenistuse liigutamisega EL-i nõukogu juurest komisjoni alla ehk ühest formaalsest struktuurist teise.11 Lahtist luumurdu ei ravi plaastri panemisega.
Aluslepinguis on sätted “tõhustatud koostööks”, mille järgi saavad vähemalt üheksa liikmesriiki omavahel arendada tihedamat partnerlust kui see oleks võimalik liidu täiskoosseisus. Tõsi, eri kiirustel kulgemine ei tohiks olla ühegi organisatsiooni esimene eelistus, aga see on väiksem halb kui vähemuses olevate skeptikute poolt enamuse arengu kinnihoidmine. Euroopa lõimumise ajalugu on näidanud, et ühel hetkel hakkavad passiivseks jäänud riigid end kõrvalejäetuna tundma ja soovivad tihendatud koostöö eeliseid nähes sellega lõpuks ikkagi liituda.
Täiendav võimalus, mida pole pärast EL-ile institutsionaalse raamistiku andnud Lissaboni lepingut (2009) kordagi kasutatud, on nn passerelle ehk sildklauslid. Need võimaldavad aluslepinguid muutmata liikuda ühehäälsuse nõudelt kvalifitseeritud häälteenamusele. Viimase järgi on otsuse vastuvõtmiseks vaja, et poolt on vähemalt 55 protsenti liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65 protsenti liidu rahvastikust. Blokeeriv vähemus on vähemalt neljal liikmesriigil, kes esindavad vähemalt 35 protsenti liidu rahvastikust.
Juba toimubki valdav osa hääletusi EL-i nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega, ent mõned praegusaja kriitilistest valdkondadest on jätkuvalt allutatud ühehäälsusele, sh välis-, kaitse- ja julgeolekuteemad ning uute liikmete vastuvõtt.
“Eesti valitsuse seisukoht on pikalt olnud, et välis- ja julgeolekuasjades peab meie vetoõigus säilima.”
Muidugi nõuab sildklauslite rakendamine nõuab kõikide liikmesriikide nõusolekut, puhuti isegi kahel, nii valitsuse kui ka parlamendi, tasandil. See teebki “silla ületamise” poliitiliselt nõnda raskeks. Siiski on näha esimeste tahtekoalitsioonide teket.12 Eesti valitsuse seisukoht on pikalt olnud, et välis- ja julgeolekuasjades peab meie vetoõigus säilima. See ei ole seisukoht, mida pisendada, seondub see ju legitiimse murega suveräänsuse kaitse pärast. Küll tuleks see kipsis hoiak kriitiliselt üle vaadata.
On tõsi, et kvalifitseeritud häälteenamuse korral on Eestil, esindades 0,3 protsenti EL-i rahvastikust, teoreetiline oht saada sattuda n-ö valele poole hääletust. Küsigem aga, kui suur see tõenäosus on, eeldusel et EL-i väärtuskompass jääb paika. Minule teadaolevalt ei ole Eesti oma 22-aastase liikmestaaži jooksul veel kordagi pidanud välis- ja julgeolekuküsimustes vetot kasutama, kaitsmaks oma fundamentaalseid riiklikke huve.
Unustama kiputakse sedagi – või siis lihtsalt ei teata –, et EL-i pikaajalise tava järgi ei kapata isegi valdkonnis, kus otsustamise viis juba on kvalifitseeritud häälteenamus, otsejoones hääletamise manu. Ikka püütakse ametlikku käetõstmist vältida, adresseeritakse kõigi õigustatud muresid, otsitakse konsensust.
Liikmesriikidel, ka Eestil, tuleb otsustada, kumb on lõppeks kaalukam, kas kramplik kinnihoidmine paberil ilusast teadmisest, et ilma meie nõusolekuta ei saa midagi teha, või diplomaatiasse ja süsteemi panustamine, et kriitilistel hetkedel tehtaks õigeid asju vajaliku kiirusega.
Pidagem sealjuures meeles, et ehkki Viktor Orbán oli vetostamise kaanepoiss, ei kao vetoga liidu pantvangistamise problemaatika ühe isiku kadumisega laua tagant. Bulgaarias võitis parlamendivalimised Kremli-sõbralik partei, tuleval aastal võib Prantsusmaa saada presidendiks isiku, kes äsja tegi tuge sellele samale Orbánile. Ja nii edasi.
Ei ole näha, et tagurlikud, äärmuspopulistlikud ja venesõbralikud jõud Euroopas magama läheksid. Seepärast peavad oma mängu tõstma needki, kes seisavad demokraatliku, kaitstud ja eduka Euroopa eest.