Kui välireklaame on liiga palju ja nende paigutus suvaline, hakkab lõppkokkuvõttes kannatama terve linn. Maailma suurlinnades jõuti ühel hetkel murdepunktini, kui üleküllusest ei rääkinud enam üksnes arhitektid ja reklaamiasjatundjad, vaid katkes ka tavalise inimese kannatus.
Nii näiteks vallandus Poolas liikumine tänavareklaamide vastu, sest seal peideti terved akendega korrusmajad tohutute reklaamide alla. Paradoksaalsel kombel muutus tänavapilt ühest küljest silmale agressiivseks ja inetuks, teisalt aga inimesed enam lihtsalt ei märganud välireklaame, sest meie tajuvõimel on piirid.
Poolakad vabanevad liigsest välireklaamist
Lõpuks tuli ka seadusandlus appi ning Gdańskis ning teisteski Poola linnades hakati eemaldama arhitektuuri varjavaid ja linnapilti risustavaid välireklaame. Kui majad plakatite alt lõpuks välja ilmusid, imestasid paljud, kui ilus on kodulinn.
Omavalitsuste tulud küll ühest küljest kahanesid reklaamimaksu vähenemise tõttu, ent teisalt täitsid linnakassat piirangute rikkujatele määratud trahvid. Ajakiri Bored Panda kirjutas, et Gdański elanike toetus toimunule oli küsitluse kohaselt pea üksmeelne: 97 protsenti neist pooldas reklaamide eemaldamist fassaadidelt ning 90 protsenti rangete reeglite kehtestamist haljasaladele ja ajaloolistele piirkondadele.
Sellal, kui kodanikuühiskond või moodsama nimega kogukond on innukas võitlema naabrusesse laste mänguväljaku rajamise vastu või teritab hambaid mõne uue kaubanduskeskuse ehitamise kallal, on välireklaamide üleküllus Tallinnas mingil põhjusel fookusest välja jäänud. Võib-olla meil polegi veel juhtunud midagi Poolaga võrreldavat, aga tänavapilt meenutab juba praegu paiguti 1990. aastate metsikut ida.
Helsingis tohib avalikus linnaruumis püsireklaamide müüki korraldada vaid linna hankega valitud operaator. Ühe hoolde on antud kesklinn, teine toimetab ülejäänud Helsingis. Sel moel välditakse anarhia teket.
Välireklaami suurus ja asukoht peavad sobituma hoonete ning nende ümbrusega. Elumajadele ei lubata välireklaame üldjuhul üldse panna, sest Helsingi vastav juhend ütleb väga selgelt, et ehitise peamine eesmärk ei ole olla reklaam, mistõttu on põhimõtteliselt võimalik hoonetele ja kruntidele paigutada ainult hoone ja selle kasutajate reklaame. Ka Tallinnas on vastav määrus ja kirjutatud ning kirjutamata reeglid tegelikult olemas, piisaks sellest, kui hakata neid järgima.
Välireklaamid Tallinnas. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kas müüakse inimest või kaupa?
Kogu seda välireklaamide virvarri jälgiv inimene võiks endalt küsida, et äkki on hoopis tema kaup, keda kellelegi müüakse? Müüaksegi lihtsalt fakti, et palju inimesi viibib välireklaami nägemisulatuses. Suurele digiekraanile reklaamiaega ostnud ettevõtjale pakutakse samal ajal võltsi illusiooni, et keegi ka päriselt vaatab, ehkki tegelikult teevad seda väga vähesed just seetõttu, et välireklaam asub vales kohas või neid on seal korraga liiga palju.
Tihti on maja omanik vaadanud, et välireklaami paigaldamisega otsaseina saab teenida kenakese summa, miks ka mitte, sest maja elanikud ise seda ju ei näe. Küll aga vaatavad hiiglaslikud ekraanid sisse naabermajade asukate akendest ning lörtsivad nii kohalike kui ka möödasõitjate silmis miljööd ja arhitektuuri. Inimene märkab linnakeskkonnas ilu, aga kui keskkond on kole, lülitab ta selle tervikuna oma teadvusest välja.
Miks ja millal väljus välireklaamide hulk ja suurus Tallinnas hea maitse piiridest? Välimeediat reguleerib iseenesest linna määrus, mis paneb paika, et reklaamid ei tohi reostada linnapilti ega segada liiklust ning need peavad sobima arhitektuursesse keskkonda.
“Linn peab olema ilus ning reklaamid leidma koha, kus need sulanduvad linnakeskkonda, mitte ei domineeri ega muuda välisilmet.”
Varem jälgis seda linnaplaneerimise amet terves linnas, ent siis anti otsustamine linnaosade arhitektidele, kellel paraku näivad kohati puuduvat vajalikud teadmised ja oskused. Kui Tallinna transpordiamet liiklusohutusele viidates reklaami otseselt ei keela, kooskõlastavad nad kõik taotlused. Viimane aeg oleks tõsta taas pjedestaalile linna ilu, linn peab olema ilus ning reklaamid leidma koha, kus need sulanduvad linnakeskkonda, mitte ei domineeri ega muuda välisilmet.
Välireklaamide üleküllus ei suurenda põrmugi nende nähtavust ja lõppkokkuvõttes on supp lahja reklaamijate endi jaoks. Ka välireklaamide rohkuse poolest teada-tuntud New Yorgis on tänavareklaamide hulka järsult vähendatud ning suunatud neid loogilistesse kohtadesse, olgu selleks metrood või teeääred. Need on paigad, kus inimesed liiguvad. Kommunikatsioon on toodud tänava tasandile ehk sellele kõrgusele, kus kõnnitakse. New Yorgi Times Square ja teised sarnased paigad maailmalinnades on muidugi erandiks, need ongi reklaamimekad, mida ei kujutaks välireklaamideta ettegi.
Brüsselis, Strasbourgis või Berliinis on mõeldud sellele, mis asi on üldse välireklaam. See on informatsiooni jagamise viis, inimesed saavad reklaamidest teavet, mis on neile loodetavasti kasulik ja vajalik. Reklaame lubatakse seal panna õigetesse punktidesse, kus inimesed neid näevad ja sõnum jõuab pärale.
Aga meil näeb Tallinnas Kristiine ristmikul, Endla tänaval ja Narva maanteel täielikku kaost. Lisaks suurte digiekraanide üleküllusele tõmmatakse traatidega endiselt siia-sinna üles PVC-plagusid, mis meenutavad nõukogudeaegseid mairongkäike ja peaks olema 21. sajandil täielikult välistatud. Digiekraanid on iseenesest toredad, kui need on maja arhitektuuriga proportsioonis ja asuvad õiges kohas, eelkõige enam-vähem samal kõrgusel tänaval kõndiva inimese silmadega.
Lahmakad digiekraanid on mõeldud pigem suurel kiirusel sõitvatele autojuhtidele kaugelt nägemiseks. Millegipärast vohavad hiidreklaamid peamiselt vaeste Ida-Euroopa riikide linnades, samuti Aasias ja Ameerikas, sest sealne linnaruum ongi orienteeritud peaasjalikult autojuhtidele. Tallinn aga tahaks ju kuuluda pigem inimestest hoolivate Põhjamaade linnade sekka.
Välireklaamid Tallinnas. Autor/allikas: Tiit Mõtus
Kellele ja milleks üldse välireklaam?
Tallinn on riigi pealinn, võrreldes Tartu ja teiste linnadega on seal reklaami surve tänavapildile paratamatult suur. Enamasti hoonete omanikke isegi ei huvita, mida arvab nende plaanidest panna suvalisse kohta digiekraan maja autor ehk arhitekt. Vanade hoonete puhul on arhitekt juba ammu surnud, seal peab niikuinii lootma elanike ja linnaametnike heale maitsele.
Alustuseks võiks Tallinna linnavalitsus võtta kokku oma pikaajalised partnerid ja mõtestada, milleks üldse on tallinlastele välireklaami vaja ja kelle jaoks eksisteerib linnaruum? Kui saabub selgus, et välireklaam on tarbija informeerimiseks, saaks linnaplaneerijad vaadata, kuhu ja millised reklaamid sobivad.
Linnavalitsuses peaks toimetama lisaks arhitektidele ka linnadisainer, kunagi oli selline amet muide olemas. Tema päriks esimese asjana, kas välireklaami paigaldamise huvilisel on uuemate majade puhul ka kooskõlastus hoone arhitektilt? Seejärel vaataks ta, kas reklaam ühtib linnakujunduslike reeglitega.
Poliitikutele meeldib kõneleda rohelisest ja turvalisest linnaruumist, paraku jätavad nad tähelepanuta juhuslikult paigutatud plakatite ja ekraanide negatiivse mõju. Neil on aeg asuda tegudele ja lüüa läbi mõtlemata meediapindade pealetung tagasi enne, kui selle vastu hakkavad sõdima linnaelanikud.
Välireklaamid Tallinnas. Autor/allikas: Tiit Mõtus