Tekst: ELEN HAASMAA, VIVIKA VÄLI, MARET SAAR, ERIK TEINEMAA, MART VILL, ANNELI POSKA
Fotod: MART VILL
Kevad tähendab enamikule inimestele rõõmu tärkavast loodusest ja soojadest ilmadest. Õietolmuallergikutele saabuvad koos ilusate ilmadega ka piinavad sümptomid. Olenevalt tundlikkusestvõivad need ilmneda silmade kerge ärritusena või koguni ränga allergilise nohu ja astmana.
Nüüdisajal kannatab mingit tüüpi hooajalise õietolmuallergia käes ligikaudu 10–20% maailma elanikest, mõnes Euroopa riigis ületab see näitaja lausa 40% [4]. Allergianähte saab ravimitega kontrolli all hoida, kuid selleks et ravimeid õigel ajal võtta, on tähtis teada, millal ja millisel hulgal ilmub ülitundlikkust põhjustav õietolm õhku.
Peaaegu üle maailma töötavad moodsad aerobioloogilise seire jaamad. Nende võrgustiku otstarve on koguda õietolmu leviku teavet ja edastada seda üldsusele. Enamasti teevad aerobioseiret teadusasutused. Teavituse kõrval tehakse kogutud pikaajaliste andmete põhjal teaduslikke uurimistöid ning koostatakse õietolmukalendreid.
AEROBIOLOOGILINE SEIRE EESTIS JA LÄHIÜMBRUSES
Põhjamaades sai aerobioloogiline seire alguse 1970. aastatel: Rootsis aastal 1973 [1], Soomes 1974 [8] ja Norras 1980 [4]. Eestis alustati aerobioseiret esimesena Balti riikidest juba 1989. aastal Eesti TA zooloogia ja botaanika instituudi teaduri Maret Saare eestvõttel, ent Lätis ja Leedus 2003. aastal [6].
Riikliku rahastuse puudumise tõttu katkesid aerobioloogilised vaatlused Eestis 2007. aastal. Seiret taasalustati 2011. aastal Eesti keskkonnauuringute keskuse Tallinna laboris ning alates 2012. aastast on seiret tehtud viies vaatlusjaamas üle Eesti: Jõhvis, Kuressaares, Pärnus, Tallinnas ja Tartus.