Tähistasite just pika nädalavahetusega IDA raadio kaheksandat sünnipäeva. Millised need kaheksa aastat olnud on?
Kaheksa aastat on… läinud hästi kiiresti tegelikult. Endalgi on imelik seda numbrit vaadata. Aga iga aastaga aina paremini ja suuremini, mis on vist positiivne selle ettevõtmise juures. Töiselt, higi ja pisarad. Üldiselt vist okeilt.
Äkki sa ühe korra veel meenutad, miks ja kuidas IDA sündis?
Sündis sellepärast, et sarnast asja juba tehti igal pool. See kontseptsioon tundus töötavat ja siis ma märkasin, et Eestis on ju ka palju melomaane ning muusikaarmastajaid, aga sellisest vabamast raadioplatvormist oli puudus.
Nägime Natalie (Mets, toim.) ja Atsiga (Luik, toim.) Telliskivis seda tühja konteinerit. Lot Radio New Yorgis on ka mingisuguses konteineris. Siis mõtlesime, et Telliskivi oleks hea koht sarnaseks asjaks, otse gentrifikatsiooni südames. Miks mitte.
Läksime siis Telliskivi Loomelinnaku juhile Jaanus Jussile sellest ideest rääkima ja ta ei lubanud meil pitch’i lõpetadagi enne, kui ütles, et muidugi – tulge, tehke ja võtke. Nii et see sai alguse väga kergelt. Ma kartsin, et see võtab kõvasti rohkem aega ja tegevust.
Tead sa umbes öelda, mitu saadet mingi regulaarsusega hetkel IDA raadio eetris kõlab?
Aktiivseid saateid on 150. Vahepeal oli isegi veel rohkem, kui inimesed käisid tihedamalt tegemas. Mingid saated läksid ka Raadio 2 üle.
Saatejuhte on siis umbes poolteist korda sama palju?
Äkki jah. On neid, kes teevad üle kuu ja on neid, kes teevad tihedamalt.
Palju on inimesi, kes on suure õhinaga tulnud, hakanud tegema ja saanud aru, et ei jaksa iga kuu nii palju uut muusikat leida. Mis on normaalne ka, et asi käib tsüklites.
Kuni aasta taguse ajani te olite raadiostuudio, siis raadiostuudio, kus oli baar ja nüüd juba mõned kuud väike ööklubi, kus muuhulgas tehakse päeval ka raadiot?
Saime nüüd ruumi sügavamaks teha, jah, aga ükskõik kui palju see nüüd ka ööklubi moodi välja ei näeks, siis ma vist sõna “ööklubi” veel ei kasutaks selle kohta.
Samas ma ei tea ka, mis sõna ma siis kasutaksin.
Miks sa “ööklubi” ei taha kasutada?
Ma võib-olla puhtalt koha suuruse mõttes ei võtaks seda nagu ööklubi.
Kas Lekker, mille üks eestvedajatest sa olid, ei olnud ka ööklubi?
Lekker oli. Lekkerisse ikka mahtus umbes mingi 250 inimest ja seal ei olnud aknaid. Ma pigem ütleksin, et IDA on praegu baar, kus on öine programm.
Kumb IDA pool praegu rohkem hoolt nõuab – kas raadio või siis see baar, kus on öine programm?
Kuna raadio on juba nii pikalt toiminud ja tänu meie produtsentidele igapäevaselt töötav, siis baari osa võtab praegu rohkem energiat ja tegemist. See tegutseb öisemal ajal, inimesi käib rohkem läbi ja on rohkem aspekte, mille pärast peab muretsema.
Asjad lähevad katki, vets läheb umbe ja mis iganes. Minu jaoks ei ole need küll uued asjad, sest ma olen neid klubisid pidanud.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Alkoholi ja kultuuri igavene side siis ikka peab. Kas tänu sellele, et teil on seal nüüd baar, on raadio perspektiivid ka pikemad?
Nii väga kui ma ka ei tahaks, et see nii oleks, siis tänases Tallinna kultuurielus on ilma alkoholita keeruline tulesid põlemas hoida. Saame muidugi linnalt ja kulkalt ka toetuseid, oleme selle eest väga tänulikud, aga see ei kata isegi poolt sellest, mida meil vaja oleks.
Lõppeesmärk oleks ikkagi jõuda kohta, kus me saaksime inimestele väärilist palka maksta. Meie Atsiga ei ole kaheksa aasta jooksul sealt sentigi välja võtnud. See on ikka olnud selline südameasi. Aga kahjuks ma praeguses olukorras muud võimalust ei näe. Nii kaua kuni kultuuriasutuste maksustamine ei muutu, peab õllekraani töös hoidma.
Muidugi me teeme nüüd piletiga üritusi ning toome kohale välisartiste. Soovime siiralt kohalikku klubikultuuri elus hoida, sest see on midagi, mis meile päriselt ka korda läheb. Tallinna ööelu vajab inimesi, kes selle eest seisavad.
Kas see baar oligi siis vastus juba esile kerkinud küsimusele, et kuidas IDA lahti hoida?
Alguses oli konteineris väga keeruline. See oli nii väike ruum, meil ei olnud isegi enda vetsu. Olime seal ise seal Natalie ja Atsiga produtsendid, ei olnud kedagi palgata. Ega me ei saanud kohe esimesest päevast ka kulkalt ja Tallinna linnalt neid toetuseid.
Nagu siin kombeks on, siis pead kõigepealt ise midagi ära tegema, et seda nähtaks, ja siis saadakse aru, et sul on tõsi taga. Tullakse rohkem vastu. Aga ka siis ainult sellega me ennast ära ei toitnud.
Kui tagasi vaadata, siis enne baari avamist mõtlesime iga kuu, kuidas ots otsaga kokku tulla. Tihti tuligi see meie enda taskust. Nüüd on olukord stabiilsem. Baar ei ole meid rikkaks teinud, aga ta on andnud meile kindlama aluse. Kui tehnika suurest kasutamisest katki läheb, saame selle ära parandada. See on rohkem, kui me mõni aasta tagasi öelda oleks saanud.
Nii et selles aspektis on baar stressi vähemaks võtnud, aga eks baariga tulevad oma enda murekohad kaasa. Aga kindlasti on see aidanud.
Miks sa ütlesid, et sa ei tahaks, et see nii oleks?
Mulle ei meeldi, et selline kultuur peab sõltuma alkoholist. See on muidugi silmakirjalik, sest ma ise tarbin ka alkoholi, ilmselgelt, aga see ei ole tore, et ainus viis, kuidas selline ärimudel töötaks, on tänu alkoholimüügile.
Muidugi me võime seda pakkuda, kui inimesed tahavad väljas käia, lõõgastuda ja kuulata head muusikat. Ma ei usu, et see mingi tabu on, kui seda mõõdukalt teha, aga reaalsuses on see ikkagi tagajärg piisava toe puudumisele.
Ainult annetuste pealt ka elada ei tahaks. Kui me tõesti küsime raha, siis võiksime selle eest midagi vastu anda. Ja praegu peame kahjuks vastu andma limonaadi või alkoholi.
Samas on ööklubi – kui kompaktsuse huvides ikkagi seda sõna kasutada – IDA ikkagi rohkem pilti ka ju toonud?
Eks me olemegi tahtnud kõik see aeg luua kogukonnaplatvormi, kus inimesed saaksid omavahel tutvuda. Kasvõi saatejuhid, kes üksteist ei tunne. Algselt proovisime mingite toetuste eest korraldada väljasõite ja kokkusaamisi, aga see päris niimoodi ei töötanud.
See on ju tore, kui nüüd saab viimaseid raadiosaateid laivis kuulama tulla ja nende inimestega tutvuda. Avalikus ruumis ja avalikus kohas võiks teoorias ikkagi tekkida see “kogukonna kohtumispaik”, kui sellist nõmedat sõnapaari kasutada.
Kas kuidagi äraspidiselt oli see, et röövlid teie raadiokonteineri tühjaks röövisid, lõpuks hoopis hea asi?
See oli parim asi tegelikult. Tehnikat me kahjuks tagasi ei saanud. Õnneks oli kindlustus, nii et saime vähemalt veerandi varastatud summast tagasi. Aga tagasi vaadates oli see, jah, väga hea taganttõuge. Ma loodan, et seda uuesti siiski ei juhtu. (Naerab.)
Ei kutsu üles uuesti tühjaks varastama?
Palun mitte.
Robert Nikolajev* Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Miks IDA raadiot FM-ist kuulata ei saa?
FM-iga kaasneb palju kohustusi ja ka igakuine makse, mida me hetkel kõikide väiksemate raadio ülalpidamisega seotud arvete kuhjumise kõrval ei saa endale juurde võtta.
Muidugi oleks ääretult tore, kui saaks vanaema köögiraadiost ennast IDA lainele kruttida, aga kahjuks ei ole see peamiselt rahalistelt põhjustel veel teoks saanud.
Mulle hakkas vahepeal tunduma, et äkki te väga ei kipugi sinna. Et äkki see rööviks piraadiraadio hõngu, mis IDA-l ikkagi veel on.
Kui niimoodi romantiliselt läheneda, siis mingi iva seal vist on küll. Aga lõppude lõpuks on see platvorm ikkagi ehitatud selleks, et anda kõikidele nendele inimestele hääl ja võimalus jagada muusikat või oma mõtteid vox populi aruteludes. Mida rohkemate kõrvadeni see jõuaks, seda parem oleks.
Mul endal kodus…
Käib ainult Vikerraadio?
Mul ei ole isegi seadet, millelt FM-i kuulata saaks. Ma olen lihtsalt nii harjunud ainult arvutist muusikat kuulama. Nii et ma ise millestki puudust ei tunne, aga seda küsitakse palju, seega tahaks ikkagi kuulda võtta ja teha paremini. Aga hetkel on nii.
Kui rahvusringhäälingu raadiod välja arvata, siis kõlab kõigis ka reklaami. Teil ei kõla põhimõtteliselt üldse.
Oleme algusest peale tahtnud olla iseseisvad. Ei taha sõltuda kellestki ega millestki. FM-iga kaasnevad samuti mingid reeglid. Ropendada ei tohi, meil ei pruugi kõik saated ka täpselt täistundide vahele jääda.
Meile on sponsordiile ja reklaame pakutud küll, aga see ei ole tundunud paslik. Kuna meil hetkel on ainult teatud hommikusaated regulaarselt iga nädal, päevad on raadios väga erinevad, siis ausalt öeldes ei julgeks isegi küsida, et kas me tohime nüüd kellegi saatest viis minutit varastada, et mingit hambapastat reklaamida.
Sa võiksid ise muidugi uue Carglassi kõlli produtseerida.
Seda nalja ma oleme Atsiga teinud, jah, et kui peaks tulema piisavalt motiveeriva summaga pakkumine, siis ma olen nõus ise selle meie kastmes ära tegema.
Väiksemaid alternatiivseid ööklubisid ongi justkui jäänud alles kaks – IDA ja Hungr. Miks nii?
Ma olen näinud noori, kes on puhta entusiasmi pealt teinud mõnes klubis paar õhtut, võib-olla on need isegi edukalt läinud, nad on teeninud veidi raha ja siis mõelnud, et miks me ei võiks iga nädalavahetus sellist asja teha.
Ka mina mõtlesin nii, kui ma 21-aastaselt klubidega alustasin. Mulle samamoodi väga meeldis nooremana Mutant Discol käia, aga ma ei saanud aru, miks ma pean ootama kuu aega, et tuleks veel üks hea pidu. See oli minu jaoks täiesti arusaamatu, et ei ole mingit kohta, mille puhul polegi vahet, kes seal esineb, aga ma tean, et see on hästi kureeritud.
Aga kahjuks saavad need noored väga kiiresti aru, et meie skeene on ikkagi liiga väike ja meie maastikul ellujäämiseks pead tegema järeleandmisi kommertsile. Tegema midagi, mis tooks ka teistsugust publikut, sest muidu sa ei saa mitte mingi ime läbi iga nädalavahetus täismaja.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
IDA-s me neid järeleandmisi teha ei taha. Me teame, mis me oleme ja mida me ei ole, ja see selgus on meile olulisem kui täismaja igal õhtul. Tahame hoida platvormi, millel on meie filter peal, mida me ise kureerime. Vahet ei ole millal sa sinna tuled, aga et see oleks normaalne ja turvaline koht. Ei pea kartma, et saad osside käest molli, sest täna on juhuslikult rajum DnB-üritus.
See ongi Eesti klubikultuuri kurb saatus, et siin on raske teha midagi nii, et sa ei kaota raha. See on rets risk ja võib olla ka põhjus, miks väga paljud kohad kinni on läinud või vaevlevad. See ei tähenda muidugi, et head inimesed puuduvad. Eestis on tegelikult palju andekaid korraldajaid, kes teevad häid ja meeldejäävaid pidusid. Küsimus ei ole talendis, küsimus on süsteemis.
Kui ma räägin Hungri klubi juhi Melih Yıldıziga, kes meil ka produtsendina töötab, siis ta ütleb samamoodi, et on häid nädalavahetusi, millal tekib lootus, et saab vanad võimud korda teha, üürivõlad ära maksta, aga siis tuleb kaamose aeg. See käib lainetena.
Ma ise tahtsin nooremana väga välismaale kolida, sest ma ei saanud aru, miks siinne skeene nii jama on. Kõik lihtsalt imiteerivad seda, mida nad kuskil mujal näinud on. Ma ei saanud aru, miks me nii väikese ja erilise riigina ei mõista eksootikat, mis meil tegelikult endal olemas on. Miks me ei taha panna Eestit kaardile sellega, mis meil on?
Seega ma mõistan täielikult, miks väga paljud noored talendid Eestist ära kolida tahavad, sest siin ongi vähem võimalusi.
Aga ma olen väga suur selle “Talendid koju!” slogani toetaja. Meil on nii palju andekaid inimesi. Ma olen kogu seda klubikultuuri-asja nii pikalt teinud, et võiksin vaikselt hakata oma tööd edasi andma, aga…
Aga neid inimesi ei ole?
Seda ma ka ei ütleks. Usun, et kindlasti on mingeid noortegruppe, kes seda teevad ja võib-olla sellepärast, et neil pole veel võimalust välismaale minna. Peavad siin kuidagi oma aega sisustama. Aga meil ei muutu siin midagi paremaks, kui me ise seda paremaks ei tee.
Sellele ma mõtlesin ka, et te võinuks või võiks praegugi Atsiga kogu oma know-how viia kuhugi metropoli. Inimesi käiks peol rohkem, raadiot kuulataks rohkem jne.
Eks neid põhjuseid, miks me seda kõike veel siin teeme, on mitmeid. Näiteks see, et me suure laiendusega lõime ülemisele korrusele ka stuudioruumi. Tahaks sellest tekitada koha, mis oleks noortele tegijatele hüppelauaks. Et nad saaksid tulla salvestama ja nokitsema, või korraldada näiteks residentuure.
Selline väike ökosüsteem on Tallinnast nagu puudu. Ma olen hea meelega nõus seda tagant ajama, aga ilma rahata on see lihtsalt keeruline ja morjendav. Ma ise tunnen kõige sellega seoses ka väga tugevat läbipõlemist. Aga kui meil jäävad asjad Eestis nii, nagu nad on, siis see lihtsalt ei soosi sellist tegevust absoluutselt. Aga hetkel ma tunnen, et see veel on vajalik ja mul natukene veel jõudu on.
Kuidas need asjad siis on?
Nagu ma juba ütlesin, siis mingeid toetusi me saame muidugi, aga maksustamine on lihtsalt liiga karm. Alkoaktsiis alkoaktsiisiks, sellest ma saan veel aru, aga kui kultuuriasutused peavad piletimüügist ka veerandi ära maksma… Need ei ole mingid miljoniettevõtted. Meile tähendab see väikenegi, mis sealt ära võetakse, nii palju, et kasvõi üüri maksta. See kõik sööb motivatsiooni.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Lekkerit me juba mainisime. IDA baar, Ulmiga olid sa seotud. Kas midagi veel?
Kauplus Aasiat tegime ka kolm aastat Mareki ja Simoniga. Siis ma kolisin Helsingisse enne pandeemiat, et Helsingi IDA lahti teha, aga siis ma jäin sinna lõksu.
Jah, me siin räägime, et “mis-oleks-kui”, aga tegelikult on teil tõesti juba välismaal st Helsingis IDA raadio haru olemas. Kas see töötab juba tänaseks teist sõltumata?
Algselt oligi plaan aidata see püsti panna, kuna meil oli see platvorm juba välja arendatud, mingisugune know-how olemas, siis pakkusimegi nendepoolse huvi peale välja, et teeme ühe katuse alt. Aga nii, et nemad saavad teha asju ikkagi nii, nagu ise heaks arvavad. Me ei hakka dikteerima, mis saated eetris peavad olema või mis kellast avama peab.
Soome tiim, kellega me seda tegime, on tänaseks oma teed läinud, ka välismaale kolinud või tegelevad muude asjadega. Nüüdseks on moodustunud uus tiim, IDA Helsingi on ka tänaseks juba viis aastat vana ning on selle aja jooksul õitsenud.
Asub ta kurikuulsa Kaiku klubikompleksi all, mis on nagu väikene elektroonilise muusika meka, kus käivadki noored melomaanid, kes on enamasti ka IDA raadio Helsingi filiaali saatejuhid.
Seni on nad ennast igatahes üleval pidanud. Soomlased on küll teise tööeetikaga inimesed, aga nad on nüüd oma rütmi üles leidnud ja asja käimas hoidnud. Suhtleme nendega iganädalaselt, käime neil vahel külas, aga neil vahetub neid produtsente ja saatejuhte nii palju rohkem, et iga kord, kui ma seal käin, siis tutvun alati kümne uue inimesega.
Lekkeri avasite te 11 aastat tagasi. Kas selle aja jooksul on ööelus ja/või klubikultuuris midagi väga selgelt muutunud?
Ega tol ajal ka neid klubisid eriti palju ei olnud. Oli Von Krahl, kus korraldati üritusi. Enne meid oli veel kulbi Ulme, hiljem avati samas kohas Asum ja siis hakkas erinevaid klubisid ka rohkem tekkima. Sain aru, et seda teadvustati rohkem sellise äriplaanina.
Aga ma ei saaks öelda, et praegu kuidagi asjad otseselt halvemini või paremini oleksid. Nii palju asju on lihtsalt muutunud, nii paljud kohad on kinni läinud, inimeste käitumisharjumused muutunud.
Mõtle, kui palju inimesi sai täisealiseks pandeemia ajal, kes võib-olla ei käinudki niimoodi klubides. Noorte inimeste klubitamine on kindlasti täna teistsugune. Samas kui võtta näiteks D3, siis seal on väga palju noorte inimeste korraldatud pidusid, need on alati puupüsti täis ja ma eeldan, et neil läheb pigem hästi.
Võib-olla on muutunud see, et kui me Lekkeri avasime, siis ma nägin rohkem inimesi, kes tulid ööklubindust avastama müstilisest huvist, underground muusika jälgi taga ajama. Kümme aastat tagasi oli huvi elektroonilise muusika vastu, mis ei olnud veel massidesse jõudnud, suurem.
Tänaseks on peomuss rohkem meinstriimi jõudnud. Mis tähendab, et suuremad klubid mängivadki noorte tehtud muusikat. DJ-ndus ei olnud ka veel nii tavaline, et iga teine, kes CDJ taha läheb, oskab kohe mängida. Kõik on kiiresti muutunud, aga ma ei saaks öelda, et halvemuse poole. Nii see käibki. Kohane või sure.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Jah, see on tõsi, et reiviromantika on viimaste aastate jooksul võtnud enda alla ka päris suure osa kõige peavoolulisemast popkultuurist.
Sellel ajal, kui me Lekkerit tegime, siis olid USA-s suured EDM-festivalid ja tõsiselt populaarne klubimuusika tähendas David Guettat. Täna julgeksin väita, et tänu Tiktokile ja erinevatele populaarsetele DJ-dele on tumedam techno-muusika jõudnud juba sellistesse massidesse, et kui ma näen videosid nendest klubidest, kus inimesed ainult ennast filmivad ja tähelepanu keskpunktis olla tahavad, siis see mõjub juba veidi eemaletõukavalt.
Ma tahakski siis loota, et meie loodud platvorm on pelgupaik inimestele, kellel on huvi sügavamale kaevata või näha mõnda teist külge.
Ma haaran korraks sellest “pelgupaiga” sõnast kinni. Reeglina kõik kas siis “väiksemad”, “alternatiivsemad”, “underground’imad” või “kogukondlikumad” klubid reklaamivad ennast kohana, kus on kõik teretulnud. Inklusiivsuse kleepekas on peal.
Samas olen tähele pannud, et paljud n-ö “väljaspoolt” tulnud inimesi peletab eemale just teatav eksklusiivsus, mis selles inklusiivsuses peidus on. Oma reeglid, oma pretensioonid jne.
Teine variant on, jah, nagu sa ütlesid, ootamatult DnB-peol molli saada. Aga laiemalt vaadates ongi mulle jäänud mulje, et see “kaasamine” ei ole ikkagi päris “kõigile”, vaid pigem ikkagi neile, kes ise tunnevad, et nad mujale ei sobitu.
Me kõik siin oleme loomulikult näinud, mis välismaal toimub, oleme kogenud erinevaid asju. Aga mul on jäänud mulje, et me kipume siin tõlgendama valesti neid elemente, mis välismaal on juba paremini välja kujunenud.
Paneme ka nüüd seintele reeglid, et ei tohi pilti teha. Või siis “zero phobias”, mis on iseenesest täiesti normaalne, nii see peakski olema, aga lõpuks sulle pannaksegi telefonikaamera peale kleeps, samal ajal kui sees on kolm peofotograafi.
Tihtipeale just nendelt “all inclusive” üritustelt, mis peaksid olema justnimelt turvalised ruumid, tulevad need kõige jubedamad lood, kus inimestele on midagi joogi sisse pandud, ahistatud või kallale mindud. Kui sa juba siukest asja reklaamid, siis võiks sellega päriselt tegeleda.
See ei ole mingi turundustrikk, vaid tegelikult ikkagi tõsine asi. Pakkuda inimestele turvalist keskkonda, olgu see siis klubis või baaris. Ääretult imal on seda hullult reklaamida, aga päriselt mitte lugu pidada.
See on peen ja keeruline teema, millega me ise ka muidugi tegeleme. Lihtsaid lahendusi ei ole, aga mingi parem lahendus peab kindlasti olema.
Sa näed nii DJ kui artistina ka palju välismaist ööelu. Kas sa oled Eesti ööeluga võrreldes märganud ka mingeid põhimõttelisi erinevusi või on kõik umbes-täpselt samamoodi?
Lõpuks on kõik nii kui nii samamoodi. Vali muusika, tuju on hea. Tallinnat ei pea hakkama võrdlema Berliini, Londoni või teiste muusika-mekadega, aga kõikides nendes suurtes mekades on olnud väikesed skeened, mille mõnest sõpruskonnast on tekkinud mingi saund. Olgu see siis dubstep, jungle või misiganes. Kuskilt on see kõik alguse saanud.
Ma ei ütle, et Tallinnal peab nüüd ka oma saund olema, mis peaks nüüd kohe tekkima. Aga selleks võiks olla viljakas pind, alustades siis väikestest klubidest ja stuudiotest, nagu näiteks IDA. Ma proovingi rohkem propageerida või tagant utsitada, et nii palju ei pea imiteerima. Võiks kasutada seda, mis sul on, ja lasta loovusel voolata. Rohkem katsetada ja eksperimenteerida.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ma ise olen ka kindlasti proovinud enda võtmes aimata järgi muusikat, mis mulle on meeldinud. Samamoodi olen kõikidesse klubidesse pannud inspiratsiooni, mis on ammutatud välismaalt. Aga päris Berghaini ikkagi Tallinnas mängima ei hakkaks. Inspireeruda on normaalne, seda võikski teha, aga selle võiks paremini kodusesse võtmesse panna.
Erinevad skeened ja asutused räägivad küll kogukonna-juttu, aga kui palju neist päriselt seda platvormi pakub ilma, et see läheks kuidagi elitaristlikuks ära. Muidugi, meie IDA-s ka ei book’i kõiki inimesi, kes meile kirjutavad. Meil on oma filter peal. Aga kogu see maailm võiks olla rohkem avatum. Kuskilt tuleb alustada. Ja IDA ning teised kohalikud klubid võiksid selleks inspiratsiooni pakkuda.
Kas selles põrandaaluses maailmas ei olegi ajutisusel oma võlu? Üks põlvkond käib läbi, räägib järgmisele, et oi, kunagi oli selline koht. Siis avatakse järgmine, mis peab ühe põlvkonna vastu jne.
Või on see lihtsalt pidev paratamatus ja keegi polegi osanudki meil veel mõelda, et võiks mõnda mikroklubi või piraadiraadiot hoida lahti näiteks 25, 50 või 100 aastat?
Kui me IDA raadio uksed avasime, siis naljatledes Atsi ja Nataliega tegime diili, et proovime seda kümme aastat teha. See on piisavalt normaalne aeg, et näha, kas toimib ja siis pärast kümmet aastat otsustame, kuidas edasi. Mitte, et ma ütleks, et me kahe aasta pärast kinni paneme.
Aga, jah – võib-olla sellepärast mulle räägitaksegi täna nii palju head Lekkeri ja Kauplus Aasia kohta, et need surid kuskil tipus ära. Live fast, die young. Siis ehk jäädaksegi neid kohti hea sõnaga meenutama.
Teisalt mingid kohad kindlasti ka ammenduvad ajas. Kui kõik muutub, siis peabki üks asi areenilt lahkuma, et saaks tekkida uus asi. Kümne küünega kindlasti millestki kinni hoidma ei tasu jääda.
Kui praegu on veel siin Telliskivis, kus me vestleme, asfaldi all ja seinte sees mingi “loomelinnaku” mälestus alles, siis kohe varsti tulevad teile siia spaad, hotellid ja pangad. Telliskivi kui kommertskeskus jõuab veel järgmisele tasemele.
Kui ma nägin seda uudist, et Inbank avab Telliskivi kvartalis, mis on Loomelinnakust eraldi, oma suure kontori, siis mulle jäi ka tunne, et gentrifikatsioon on jõudnud haripunkti ja nüüd hakkab see koht kapitalismi kätte ära surema.
Olete mõelnud, et kas jääte siia viimaseks vahipostiks ühe maja all või otsite omale uue ümbruskonna?
Meil on Telliskivi Loomelinnakuga nii head läbisaamised, Jaanus Juss on meisse kõige rohkem uskunud, et siit me ei lahku enne, kui…
Buldoosriga tullakse?
Jah. Me jääme kindlasti neile truuks, sest nad on meid nii palju aidanud. Ma ei oska isegi ette kujutada, et me sama nime all mõnes teises piirkonnas tegutsema hakkaks.
Robert Nikolajev Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Muusikuna tegutsed sa paljudes erinevates koosseisudes ja žanrites. Ambient’ist dub’i ja robustse tantsumuusikani. Mutant Discot sa juba mainisid, aga mis veel sinu esimesed kokkupuuted olid elektroonilise muusikaga. Esimesed mõjutajad, mis tegid sulle selgeks, et see on sinu teema.
Väga tüüpiline vastus, et mul olid – ja on siiani – väga head sõbrad, kellel oli väga lai ja hea muusikamaitse. Meil olid kõigil erinevad taustad ja saime omavahel jagada väga erinevat muusikat. Ja Mutant Disco kõrval olid esimeste klubikogemustena tegelikult ka Bashmentid.
Mulle ongi alati väga erinevad žanrid meeldinud. Kui ma peaks ise muusikuna tegema ainult ühte tüüpi muusikat, olema ainult indie-artist või tegema ainult metal’it, house’i või techno’t, siis see muutuks mu jaoks nii igavaks. See on sama nagu…
Sööks iga päev hakklihakastet?
Täpselt. Kui toidu näide võtta, siis ega hea kokk ei tee ju iga päev täpselt sama toitu. Vaheldus aitab ennast värskena hoida.
Ma alustasin muusikategemist tiinekana, sain 16-aastaselt oma esimese sündi ja 18-aastaselt hakkasid mingid lood valmis saama, laadisin neid üles. Mul oli arusaam, et tahan teha teatud tüüpi muusikat ja pean kindlasti mingi oma saundi leidma. Minu jaoks oli rets müsteerium, kuidas ma seda teen ja kuidas see üldse käib. Tahtsin oma žanris läbi lüüa ja see tekitas räigelt pinget, kui ei tulnud välja see, mida ma omale peas ette kujutasin.
Siis tuli üks täiesti suvaline suve päev. Pidin sõpradega ujuma minema, nad pidid mind autoga peale võtma, jäid hiljaks. Pidin kuidagi seda ebamäärast 45 minutit sisustama. Mõtlesin, et mulle vanakooli hiphop meeldib, aga ma ei ole kunagi ühtegi hiphopi biiti teinud. Hakkasin siis pihta, sain 20 minutiga valmis. See oli lõbus, lähenesin sellele naljaga, ei järginud mingit piiri. Laadisin selle üles ja siis sellest sai Tommy Cashi esimene singel “Guez Whoz Bak”. Looming peabki olema lapsik.
Ma ei saa seda mingiks tehnikaks kutsuda, aga see olukord õpetas mulle, et kui peale mõnda albumit või projekti tuleb kirjutamisblokk peale, siis ma proovin võtta mingi suvalise žanri, näiteks gabber-kantri või midagi, aga teha siis seda nii, nagu ma seda päriselt teeksin. See on olnud hea harjutus. Sellest ei pea alati midagi välja tulema, aga see aitab taastada hea tuju millegi loomisest.
Soovitan seda alati ka kõikidele muusikutele, kellega ma rääkinud olen ja kes on võib-olla ainult oma ühes žanris kinni. Proovi kasvõi naljaga mingit žanrit, mis on sinust täiesti teisel pool. See aitab päriselt.
Ja et mul igav ei hakkaks, siis proovin enda muusikas, mida välja annan, ka kogu aeg proovida ja katsetada. Sest ma tüdinen väga kiiresti, nii saundidest kui ka lugudest.
Sellepärast saamegi kuulata äsja ilmunud black metal’i topeltsinglit koosluselt Tapetud Rott?
Jah, see sündiski täpselt samamoodi. Oleme Mikk Madissoni ja Artur Sanglepaga kirjutanud nüüdseks juba üle kahe aasta Pageanti uut albumit. Proovide vahele tegime Mikuga nalja, kuulasime vana black metal’it ja mõtlesimegi, et “ha-ha, proovime”. Mina mängisin kitarri, Mikk mängis sünte, MIDI-s mängisime trumme ja mõlemad laulsime. Tegime kaks lugu valmis, need jäid sahtlisse mõneks aastaks, lasin neid Raul Saaremetsale, kes need nüüd Porridge Bulleti alt välja andis. Rest is history.
Kas hiphop oli siis su esimene muusikaline kodu?
Ma ei ütleks. Täiesti lapsena ma võib-olla tõesti kuulasin vanakooli New Yorki hiphoppi, kaasa arvatud mingeid Eminemi lastelaule. See oli võib-olla mingi väga algne punkt, aga muusikat ma hakkasin tegema ikkagi sõbra Kaarliga, kitarriga ja pärast esimest raha, mille ma mingi nõmeda reklaami eest sain, ostsin endale Microkorgi sündi ja sealt hakkasin rohkem elektroonilisele muusikale keskenduma.
Aga nüüd ma juba rohkem…
Igatsed pille?
Ma ei tea, kas just pille, aga laiv-muusikat igatsen küll rohkem. Eriti kogu selle AI-genereerimises keskel. Kõik need lohakad vead, mida salvestustelt kuulda võib, on minu jaoks kuldaväärt.
Teine asi, millest ma rohkem puudust tunnen ongi enda loominguga tegelemine. IDA ilmselgelt sööb väga palju aega ära. Pakkumisi ja võimalusi tuleb aina rohkem, vabasid nädalavahetusi vähem. Siis on ka tellimustööd ja asjadeks, mida ma ise tahan teha, jääbki aina vähem ja vähem aega.
Või kui seda aega isegi on, siis olen täiesti läbi omadega. Samas ma ei saaks öelda, et mul ei ole selleks võimalusi. Saan kõik asjad ühes majas ära teha, aga tulevikus tahaks kindlasti tekitada rohkem aega enda loominguga tegelemiseks.
Robert Nikolajev* Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kust sa siis esimesed tantsumuusika-pisikud said?
Seda on raske öelda. Ma ei julgeks mingit ühte artisti nimetada, sest neid oli nii palju. Ma võib-olla isegi ei mäleta nende asjade nimesid, mis mind päriselt mõjutasid.
Esimesed vinüülplaadid, mis ma ilma igasuguste eelteadmiseta, lihtsalt kaane järgi Rahva Raamatu elektroonilise muusika riiulist ostsin olid mingid dancehall’i instrumentaalid, mis olid minu jaoks tol ajal täiesti arusaamatud. Mõtlesin, et mis asi see on. Mulle ausalt öeldes isegi ei meeldinud need.
Nüüd aastaid hiljem ma leidsin ühe plaadi üles, kuulasin seda ja mõtlesin, et see on hottest shit ever. Kuidas see mu esimene plaat sai olla.
Ma kutsusin sind mõned aastad tagasi oma aasta lemmikalbumeid kultuuriportaaliga jagama, aga sa viisakalt keeldusid ja ütlesid, et ei jõua “edetabeldatavat” muusikat nii palju kuulata. Mis see siis on, mis sa kuulad?
Kui ma vabal ajal lihtsalt tahan midagi peale panna, ei jaksa liiga palju mõelda, ja kuna ma ei kasuta ka ühtegi voogedastusplatvormi, siis ma valin IDA raadiost mingi saate, (shoutout!), või kuulan NTS-ist Island Time’i ehk reggae ja dub’i saateid, mis on minu jaoks kõige positiivsem ja rahustavam muusika.
Aga kuna ma tegelen nii palju muusikaga, siis ma tunnen täiega puudust ajast, kus tegelikult muusikat kuulata. Isegi kui ma DJ-tan ja plaadipoodides lappan, või Discogsist või Youtube’ist muusikat otsin, siis need on pigem EP-d. Ma ei suudaks praegu nimetadagi kümmet albumit, mis eelmine aasta välja tulid, mida ma kuulasin. Seda momenti lihtsalt ei ole ja ma väga igatsen seda.
Ma olen hakanud sundima ennast IDA-sse ja koju jalutama lihtsalt, et mul oleks see 20 või 30 minutit, et kasvõi Bandcampist midagi kuulata.
Mille järgi sa otsustad, et kas sa ühe või teise loo järgmisele peole kaasa võtad?
Kui mul on plaadipoes mingi hunnik välja valitud ja neid kiirelt läbi kuulan, siis piisab tihti peale kümnest sekundist, et ma saaks aru, kas mulle meeldib see lugu või mitte. Isegi kui ma seda täispikkuses ei kuula, siis kui seal on mingi element, mis mulle ei sobi, siis see ei sobi. Aga kui sobib, siis sobib.
See sõltub muidugi ka tujust ja päevast. Ma ei käi ka ainult tantsumuusikat otsimas. Jaapani plaadipoodides käisin mingeid X-kassette ja noise’i asju läbi, et leida kõige friigimaid asju.
Minult äsja küsiti sarnast asja ja siis ma võrdlesin seda lugemisoskusega. Lugedes sa samamoodi ei loe täht tähe või sõna sõna haaval, vaid järeldad-ennustad, täidad augud ära. Samamoodi mõne loo puhul ütleb mingisugune lihas kümne sekundiga ära, mis saama hakkab.
Jah, mingi asi kas töötab või ei tööta. Mingi maagiline säde tuleb sealt läbi.
Viimaste aastate jooksul oled ka filmidele ja lavastustele muusikat tegema hakanud. Kas see tuli sinu jaoks loomulikult?
Kujutan ette, et enda erinevates projektides ei pea peale iseendi mitte millegagi arvestama. Kinos ja teatris on jällegi mängus palju rohkem liikuvaid osi, sh ka auditoorium.
Olen väga tänulik olnud, kui minu poole on pöördutud nii, et lavastajad teavad, mida ma teha oskan või kuidas ma seda teen. Et mulle jääksid loominguliselt enam-vähem vabad käed. Aga ma võtan seda alati hea katsumusena, sest see paneb mind ennast ka pingutama. Ükski nendest töödest ei ole väga kergelt õnnestunud. Pikka aega kestnud katsetused, aga lõpptulemus on vist tihtipeale töötanud.
Mulle meeldib inimestega koostööd teha. Eriti kui mul nendega hea klapp on. Viimase filmiga, “Midagi tõelist”, tegin ma muusikat koos Maarja Nuudi ja filmi režissööri Evar Anveltiga. Ma ei jõuaks neid ära kiitagi.
Anveldi enda taust on ka muusikas ja väga hea on töötada koos lavastajaga, kes ei ütle sulle lihtsalt, et “tee seda säravamaks”, vaid tajub muusikat täpsemalt. See oli väga meeldiv kogemus. Tahaksin sellist tööd täiega rohkem teha.
Aga ma kindlasti ei ole veel filmitegijate jaoks lihtne valik. Ma proovin väga palju erinevat muusikat ka teha sellepärast, et näidata milleks ma võimeline olen. Suudan põhimõtteliselt igas žanris tegutseda, kui tekst, lugu või atmosfäär, mida seal luua üritatakse, mind kuidagi kõnetab.
Robert Nikolajev* Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Enne kui ma “Midagi tõelist” vaatama läksin öeldi mulle, et tänu muusikale on see nagu päris film. Ja nii oligi, see komplekt mõjus meie maastiku kontekstis väga värskena. Kas vaatasid enne kõik viimase aja parimate soundtrack’idega filmid läbi?
Päris niimoodi ei olnud. Filme, mis Evarit inspireerisid ja millest me rääkisime, olin ma ka lihtsalt näinud ja need olid mulle ka väga meeldinud, puhtalt juba soundtrack’i poolest.
Mis filmid need olid?
Las jääb veidi müstilisust.
Mis me sinult järgmiseks oodata võime?
See aasta peaks tulema kaks EP-d ja üks album. Kaks asja LLL-i alt ja üks Weak People’i nime alt.
Lõpetuseks kaks väikest lisaküsimust. 12 aastat tagasi ütlesid sa Müürilehe DJ-ankeedis nii: “I long for the time people will be able to leave behind all distractions. No phones, no photos, no worries.” Kuidas seda täna kommenteerid?
Ma isegi ei mäleta sellist asja. Aga ma ütleks, et see mõte on täna veel olulisem kui kunagi varem. Olen isegi, nagu kõik teised, oma telefonist täiesti sõltuvuses, sest pean kahjuks tegelema seal kõigega. Tahaks väga leida rohkem aega enda välja lülitamiseks.
Ja äkki siia lõppu mõni lugu, preemiaks inimesele, kes intervjuu lõppu jõudis.
Äkki see lugu oleks paslik:
Aitäh!
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.