Nii mitu asja korraga – hullupanek, jadajutt, seiklukas, reisiraamat, mereraamat, joomaraamat, padaajamine, meelelahutus, keelevahutus…
Gregor Elm, «Broken Clock, 2 A.M.». Foto: Raamat
Gregor Elm on hämmastava järjekindlusega kirjailma servadel ja kirju-ilma üdimes tüürinud ja tegutsenud jo päris kaua, andnud unustamatult segaseid karvaseid metseesleid ja omaette kiiksuga (laste)luulekogusid – samas tahtmata end miskitmoodi parketikõlbulikuks «päriskirjanikuks» treenida või kasva(ta)da. Mille eest tuleb talle au anda, suhtumus on saavutuse esiisa.
Ma ei ütle, et «Broken…» oleks raamat, mida peab lugema (tegelt ei pea ju ühtki), kuid ta on üks, keda võiks lugeda (sellisi jagub küll). Eriti muu hästitempereeritud ilutsemise vahele ja vahelduseks. Mingit literatuuritsemist siit küll ei leia, aga elutervet sõbralikku toorust ja segapäist humoorsust seda enam.
Kui Peeter Sauter kohtuks Lembit Uustulndiga paraja auru all suvalises sadamakõrtsis, siis nad võiksid millegi säherduse peale kokku leppida. Tuline ja tuuline teos, mille vead ja head kõõluvad ja kaaluvad üksteist üles ning tunnevad sellest rämedat rõõmu. Loodan, et ka lugeja.