Alustaks laiemalt kaugemalt Euroopast. Te ei ole juba ligi aasta enam Euroopa Komisjoni energiavolinik. Kindlasti on aega olnud laiemalt mõelda ja ka järeldustele jõuda, mis on Euroopas praegu valesti?
Ma arvan, et kui mõelda veel laiemalt ja vaadata maailma konteksti, siis Euroopa on piirkond, kus on väga paljud asjad õigesti ja eelkõige investeeringute meelitamise mõttes on Euroopa pluss see, et ta on nii igavalt ettearvatav.
Kui näiteks Ameerika Ühendriikides otsuseid muudetakse üleöö ja päris arusaamatutel põhjustel, siis Euroopas toimivad asjad nii, nagu on sel aastal või eelmisel või isegi viis aastat tagasi kokku lepitud ja peetakse kokkuleppeid, nii et see on, ma arvan, päris hästi.
Aga valesti on see, et Euroopas ei ole varem nii keerulist olukorda olnud, kus naaber ja tulevane osa Euroopa Liidust on sõjas ja see sõda on kestnud kauem, kui keegi karta oskas. Nii et see sõjasurve kindlasti mõjutab ka kõiki Euroopa Komisjoni tehtud otsuseid, olgu need järgmine eelarve seitsmeks aastaks või isegi hakkamasaamine majanduslikult täna ja homme.
Te ütlete, et Euroopa on ettearvatav või aimatav ja kokkulepped peavad, aga kui me mõtleme näiteks kas või viimase kümne–kahekümne aasta vaates, siis Ameerika Ühendriigid oma dünaamika juures on märgatavalt kiiremini kasvanud kui Euroopa. Hiina kasvab mühinal jätkuvalt – kui palju sa muidugi usaldad sealseid statistilisi näitajaid –, aga siiski, kas on nii, et Euroopa seisab paigal, ei liigu?
Alati on kergem kasvada kiiresti, kui sinu stardipositsioon on niivõrd palju kehvem.
USA puhul ei olnud.
USA puhul, kui nüüd vaadata, kuidas keskmisel eurooplasel elus läheb või keskmisel ameeriklasel, siis rahulolematust tavalisel iga päev tööl käival ameeriklasel on palju rohkem kui eurooplasel, kellel on näiteks tagatud tervishoid ja turvalisus pensionite näol. Nii et sotsiaalne turvalisus Euroopas on kindlasti parem.
Rääkides investeeringutest, et kas tootmine jääb Euroopasse, siis see on tõesti praegu üks suuremaid küsimusi. Ma mäletan, kaks aastat tagasi me värisesime kõik, et toonane USA president [Joe] Biden tuli välja väga suure toetuspaketiga ja paljud Euroopa ettevõtjad ütlesid, et ma nüüd viin oma tootmise üldse Ameerika Ühendriikidesse, sest sealt tulevad sellised soodsad maksutingimused, et Euroopa kaotab igasuguse mõtte minu investeeringute sihtmaaks olemisel.
Ja nad on kõik tagasi, sest üleöö see, mis kokku lepiti inflatsiooni vähendamise aktiga, on nullitud. Nii et arvan, et see ongi see näitaja, et Euroopa on ostujõuline turg. Euroopa on teada andnud, et väga paljudele uutele tehnoloogiatele pannakse siitpoolt õlg alla ja see on meile võti.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui me vaatame, mida näiteks Donald Trump praegu teeb ehk et kuigi nemad Euroopaga sõlmisid justkui tollikokkuleppe, siis sõltumata sellest ka praegu jätkatakse surve avaldamist. Viimane uudis oli selle kohta, kuidas ta nõuab, et Euroopa leevendaks Ameerika Ühendriikide ettevõtetele kehtestatavaid nõudeid ja reegleid. Praeguses valguses tundub, et USA on väga jõuliselt ettevõtteid enda pinnale just tootma tõmbamas ja loomas oma ettevõtetele Euroopa ettevõtete eeliseid.
Ma jälgin igapäevaselt USA uudiseid ja loen lehti, eks seal ole segaseid sõnumeid. Ka mõned Korea autotootjad, kes läksid oma tootmist Ameerikasse viima, sattusid raskustesse, kui nende Korea kodanikest koolitajad ilma põhjuseta arreteeriti ja riigist välja saadeti, see on keeruline.
Seal on keeruline olukord, aga mis Euroopa on teinud: ma arvan, et tänane Euroopa Komisjon on tabanud head takti, kuidas Trumpi administratsiooniga läbi rääkida. Pakkudes talle näiteks ligipääsu meie gaasiturule, mis USA presidendile, kes tahaks rohkem pumbata nii naftat kui maagaasi välja, kindlasti atraktiivne on. Selle vastu nad said kõigile teistele Euroopa toodetele soodustariifimäärad.
Tõsi, president Trumpil on raske aru saada, et käibemaks ei olegi eraldi lisanduv tariif, vaid on midagi, mida Euroopas kõik maksavad, aga ma arvan, et samm-sammult ja sarmirünnakuga saadakse temaga ikkagi kokkulepped sõlmitud. Ja need kokkulepped on Euroopal Ameerikaga palju paremad kui näiteks meie suurtel kaubandusrivaalidel, olgu selleks arenev maailm või Hiina.
Aga Suurbritannia?
Ega brittidel ka kerge ei ole, Suurbritannia pole ka meie konkurent, selles mõttes Euroopa turg ei kaota midagi, kui ka Suurbritannia suudab oma tariifid läbi rääkida Trumpiga.
Seda ma näen Brüsselist, et räägitakse, kuidas me oleme nüüd Trumpiga kokku leppinud ja nüüd on kõik selge, aga Trumpi vaadates mulle tundub, et ei ole kunagi milleski kokku lepitud. Kui ka Trump saab mingi asja justkui paberile, ei tähenda see, et järgmine hetk ta ei võiks esitada uusi nõudmisi.
Nii on, ja kui vaadata nüüd kõiki komisjoni kõlavaid väljaütlemisi, kuidas Euroopa majanduskasvu tugevdada, siis eelkõige peetakse silmas seda, et Euroopa ise oma 405 miljoni maailma mastaabis väga ostujõulise kodanikuga on maailma kõige atraktiivsem turg. Nii et eelkõige hoida ka seda olukorda, kus ebaõiglane konkurents ei tule Euroopa turule kaupa müüma. Näiteks kasutades viise, et reeglid kuskil väljaspool Euroopat on palju lõdvemad kui meie enda ettevõtjatel.
Aga see on ju ammu juba juhtunud. Palju lõdvemate reeglitega ja tihti ulatusliku riigipoolse subsiidiumiga toodetud kaubad on Euroopas ammu sees. Ma mõtlen siinkohal näiteks kas või Hiinat. See ei ole midagi sellist, mis tulevikus juhtub, see on juba asi, mis on juhtunud.
Jah, ja Euroopa Komisjonis on üks volinik, kes on täiesti sellise ülesande peale ka säetud. Möödunud mandaadi jooksul näiteks Hiina elektriautodele erinevad piirangud ka tulid, sest oli näha, et Hiina riik on sinna pannud ebaõiglase riigiabi sisse, et välja suretada ja ära hoida igasugust võimalust, et Euroopas talle võrdväärne konkurent üldse kasvada saaks. Sellist kontrolli tehakse pidevalt, et riigiabi ei rikuks meie turu põhimõtteid.
Lisaks sellele on nüüd lähiaegadel ju oodata, et tuleb ka piiriülene mehhanism, mis ütleb meie kaubanduspartneritele, et te võite lubada enda tehastel tossata, kui see teile sobib, aga siis te maksate tariifi. Kui te tahate Euroopaga kaubelda meiega võrdsetel tingimustel, siis te peate kehtestama samasuguse põhimõte, et saastaja maksab.
Mul on väga sügavad kahtlused, kas see jätkuvalt tuleb, arvestades Trumpi viimase aja algatusi. Trump ütleb selle asja kohta, et tegemist on ebaõiglase turubarjääriga ja kui Euroopa tahab kaubelda Ameerikaga, siis ta peab selle maha võtma või vähemalt nii mulle praegu tundub, et ta sõnab. Kas see ka päriselt juhtub, on ebaselge.
Ma mäletan, kui president Trump esmakordselt sai USA presidendiks ja teatas, et Ameerika Ühendriigid Pariisi leppest lahkuvad, siis oli tal palju järgijaid. Nüüd, kui ta möödunud kuul New Yorgis samasuguseid kõnesid pidas, ei tulnud teised riigijuhid temaga kaasa, vastupidi, ka pärast teda mindi kõnepulti ja öeldi, et üks, teine ja kolmas oluline maailma tööstusjõud jätkab oma majanduse rohelisematele alustele viimist.
Enam tal nii palju neid noogutajaid ei ole, tegelikult on aru saadud, et see, et võetakse uued tehnoloogiad kasutusele, on juba mitte enam keskkonnateadlik käitumine, vaid turg suunab seda tegevust ja see on turu mõttes mõistlik tegevus.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Tõsi ta on, et Euroopa puhul see kõige suurem valge element toas on just energiakulud. Meil Euroopas see, mida me maksame või mida meie ettevõtted maksavad kas või elektri eest, on oluliselt kõrgem kui Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Ja teie oma ametiajal ei suutnud seda kuskile alla tuua.
Jah, see vastab tõele, sest minu ametiaega sattus selle generatsiooni kõige suurem energiakriis. Võib-olla midagi nii suurt tabas Lääne-Euroopat seitsmekümnendatel, kui naftatootjad otsustasid läänemaailma pigistada, ei saatnud oma naftakargosid enam teele, sama juhtus ju aastal 2021, kui Venemaa hakkas vaikselt tekitama ebastabiilsust meie gaasiturgudel.
Väga suur osa toonasest elektrienergiast oli toodetud gaasijaamade abil. Õnneks sellest kriisist tuldi välja ja täna on hinnad märkimisväärselt langenud. Selle jaoks oli vaja ka asendada väga palju gaasielektrijaamu taastuvenergia võimsustega, aga fakt on see, et 90 protsenti ka täna Euroopas kasutatavast maagaasist ostetakse sisse. Tõsi, mitte enam nii palju Venemaalt, aga rohkem veeldatud maagaasi näol Ameerika Ühendriikidest, torugaasi näol saame me seda ka Aserbaidžaanist, Alžeeriast ja Norrast.
Senimaani, kuni sa ostad sisse teistelt tootjatelt, sinu sisendhind energia näol ongi kallim kui näiteks Ameerika Ühendriikidel, kes toodab kogu siseriiklikult vajamineva nafta ja gaasi ise ja toodab ülegi, nii et jätkub müügiks teistele maailma regioonidele.
Aga kui võtame võrdluseks näiteks Hiina, millel on samamoodi tegelikult tohutu fossiilkütuse sõltuvus ajalooliselt olnud välismaailmas, siis nemad asendavad sisseostetavat fossiilkütust, tõsi, taastuvenergiaga mingil määral. Neil on hüdrot, nad panevad aina rohkem päikese- ja tuuleelektrijaamu püsti, aga samamoodi siseriikliku kivisöeelektrijaamu rajavad. Nende vaade ei ole mitte rohepööre, vaid energiajulgeolek ja sõltumatus ja majanduse elektrifitseerimine. Sellise Hiinaga meil on erakordselt raske Euroopas konkureerida.
Tõepoolest, kui Aasia söejaamad on teismeliseeas, keskmine vanus on 14 aastat, siis meie Euroopa omad on üle neljakümnesed. Nii et on suhteliselt kerge samm olnud saata need vanakesed, mis on ehitatud seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, eelpensionile siin Euroopas söejaamade näol. Hiinas ja ülejäänud Aasias pole need investeeringud ennast veel päriselt tagasi teeninudki ja eks Hiina elektrifitseerimine on midagi, mida Euroopa ise kavatseb ka teha.
Kui sa vähendad oma kaubandusbilansis väljaminekuid näiteks naftale ja naftatoodetele ja selle asemel investeerid taastuvelektri tootmisse, siis keskpikas plaanis on see muidugi väga mõistlik tegevus.
Taastuvenergia on tore, aga seda saab olla energiamiksis tänapäevaste tehnoloogiate puhul üsna piiratud koguses, eriti kui räägime taastuvenergiast, mis on ilmast sõltuv. See vajab salvestust, aga lahendust pikaajaliselt salvestuseks, mis on samaaegselt ka mõistlik või majanduslikult äratasuv, tegelikult väga ei ole.
Mittejuhitav taastuvenergia töötab väga hästi koos näiteks hüdroga, see on suurepärane kooslus, seda me näeme Skandinaaviast, aga seda ülejäänud Euroopasse kopeerida on erakordselt halb.Samas me vaatame, et sakslased näiteks panid oma tuumajaamad kinni. Kas teil volinikuna ei tekkinud tunnet, et tahaks sakslastele öelda: kuulge, sõbrad, olge normaalsed.
Tegelikult koos sakslastega samasuguse otsuse tegid ka ju belglased, see kõik juhtus peale Fukushima tuumakatastroofi ja siin ei tasu alahinnata ühiskondlikku meelsust. Kui on juhtunud tuumajaamaga selline õnnetus, siis poliitikud reageerivad ühiskondlikule ootusele ja ka belglased muutsid oma seisukohta, sest nende plaan oli asendada tuumajaamad gaasijaamadega, mida ei olnud veel ehitatud. Aastal 2021-2022 oli selge, et gaasikasutust tuleb märkimisväärselt vähendada, mitte suurendada kordades.
Ma olen sakslastega rääkinud, see, et nad oma kinni pandud tuumajaamu uuesti avaksid, ei tule kõne allagi, ekspertiis kaob päris kiiresti ja investeeringud taaskäivitamiseks on juba ebamõistlikud. Üldse tuleb vaadata, et Euroopa Liidus olevast sajast tuumareaktorist enamus on väga lähedal oma oodatava eluea lõppemisele ja väga vähe on juurde tulnud.
Üks värskemaid lisandusi Euroopa tuumajaamadele on meie enda lähinaabruses Olkiluoto, aga nagu me teame, võttis see ka väga palju kauem aega, kui esialgselt planeeritud ja kulud olid märkimisväärselt kõrgemad. Nii et tuumajaamade käikutulemise Euroopas on olnud kõvasti pidurdatud.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Rootslased plaanivad uusi ja tegelikult on mõtteid veelgi. Te ometigi ei arva, et meil on võimalik ilma tuumata liikuda täielikult süsinikuvaba elektritootmise suunas Euroopas?
See on iga liikmesriigi enda otsus, kas nad kasutavad tuumajaamasid või mitte, aga selgelt on sadu miljardeid investeeringuid vaja teha, asendamaks juba neid olemasolevaid, mis muidu vastasel juhul turult kaovad.
Kui Euroopa Liit ütles, et rohepöörde strateegia on majanduskasvu strateegia, siis ma sain aru, kuhu see peaks minema ja jõudma. Kui ma vaatan, kuhu see on jõudnud, kuidas tegelikult me ostame kogu tehnoloogiat ja kõiki vahendeid, ma mõtlen päikesepaneele või generaatorid, sisse Hiinast, selle asemel, et meil oleks tekkinud Euroopas tööstus, mis suudab nii tehnoloogiat arendada kui ka tootmisseadmeid toota, siis rohepöörde majanduskasvu ots on justkui läbi kukkunud.
Ei vasta tõele, et me kõiki vahendeid ostame Hiinast. Euroopal endal on päris kõva tööstus. Näiteks kõik võrgukomponendid, maailma kolmest suuremast ettevõtjast kaks on eurooplased.
Ka tuulikutes on Euroopal väga kõva positsioon, eriti meretuuleparkide osas. Suurimad tootjad on ikka veel eurooplased ja siin on ka võti, et selle jaoks, et püstitada meretuulikuid, peab sulema ligipääs sadamatesse, nii et Hiinal ei ole nii kergegi oma mis iganes laienemispoliitikaga neid turge üle võtta.
Päikesepaneelide puhul, jah, on tuline õigus, et suur neist on toodetud Hiina poolt, aga nendel on üks suur pluss võrreldes näiteks turbiinidega: kui su päikesepaneel on katusele paigaldatud, siis päikest enam kinni keerata ei saa. Vastupidiselt sellele, et sa ostad gaasiturbiini ja kütust ei pruugi enam kätte saada.
Jah, aga plaan, kuidas Euroopas võiks tekkida võimekus kõiki neid asju ise toota, välja töötada ja pärast tervele maailmale müüa, ei ole õnnestunud, kas või kui vaadata laiemalt näiteks akutehnoloogiat, võimekust toota elektriautosid – Euroopa ei ole esirinnas selles osas.
Aga selles suunas liigutakse, et oma positsioon kehtestada. Eelkõige on akude puhul küsimus see, et Euroopa tänasel päeval ei tooda neid väärt koostisosi ja Hiina on väga paljudele riikidele pannud kaevandustele käpa peale ja veel enam, muldmetallidest vajalike koostisosade välja rafineerimisel on Hiinas väga suur monopol, nii et see on üks osa, kus Euroopas mõeldakse, kuidas sellest olukorrast välja tulla.
Üheks võtmeks on taaskasutamine – ühel päeval need akud vajavad ümbertöötlemist ja need materjalid juba ongi tegelikult siis meie pinnal siin olemas.
Mul lihtsalt on selline taju, et kui me oleme Euroopas olnud aastaid väga ideelised või vaadanud helgema ja parema tuleviku suunas, siis meie suurimad geopoliitilised konkurendid – ja ma ei mõtle siin Venemaad, mõtlen Euroopale tervikuna Ameerika Ühendriike, Hiinat, võib-olla väiksemas mahus ka Indiat – seal on ikkagi väga tugev pragmaatilisus praegu õhus. Trumpi Ameerika on ju selgelt öelnud, et neid ei huvita miski, nemad tahavad teha, mis iganes nad tahavad teha, Hiina samamoodi.
Kas me oleme sunnitud siin Euroopas siiski ümber mõtlema oma lähenemist nii iseendale kui ka maailmale tervikuna? Kas me oleme sunnitud tahes-tahtmata muutuma ebaoluliseks või siis pragmaatilisemaks?
Ma arvan, et Euroopa on päris pragmaatiline, kuigi selles olukorras, kus maailma kliimapoliitikal puudub eestkõneleja ja Euroopa peab seda tühikut täitma, tundub, et me oleme üliidealistlikud, on siin taustal väga suur pragmaatilisus.
Näiteks praegu räägivad Euroopa liikmesriigid ja Euroopa parlament läbi, mida me peaksime saavutama või kus me peaksime olema aastal 2040. Seal on selged põhimõtted, et lisaks kõigele, mis täna juba käepärane on – päikeseenergia ja tuuleenergia –, peame me panustame kõvasti ka tehnoloogiatesse, mis võivad meid aidata, aga täna veel turukõlblikud ei ole, näiteks süsinikupüüdmise tehnoloogia. Ehk et kui me kasutame fossiilseid kütuseid, mis emiteerivad CO2, lihtsalt püüame selle CO2 kinni ja sellega vähendame oma heiteid.
Teine on muidugi tuumaenergia. On väga suur rühm Euroopa liikmesriike, kes ütlevad, et on ebaõiglane, et seatakse eesmärk ainult taastuvenergiale, me tahame, et tuumaenergia, mis ka ei sisalda endas ju heiteid atmosfääri, võiks olla paremas pildis. Seetõttu 2040. aastasse on öeldud, et süsinikupüüdmise tehnoloogia ja väiksed moodulreaktorid on tehnoloogiad, kuhu Euroopa paneb ka oma jõudu, tuge ja finantse.
Teisest küljest jällegi, kui vaadata, mis toimuvad erinevatel valimistel Euroopas, millised on avalikud meelsused, siis näib, et võime saada mitmes riigis võimule inimesed, kes ütlevad, et senist poliitikat tuleb märgatavalt muuta.
Lihtsalt Euroopa ülesehituses on selline printsiip, et kui midagi on kokku lepitud, siis ümbermuutmiseks peab olema Euroopa-üleselt 27 valitsuse plaanis enamus. See, et ühes või teises riigis tuleb mingi populist võimule, ei määra veel seda, et Euroopa enamuses oleks kukkunud populismisohu.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kunagi ei saa midagi välistada. Aga jätkaks Eesti teemadega. Kas te juba teate, keda te kohalike omavalitsuste volikogude valimistel valite?
Jah, tean küll. Mul on südamest hea meel, et ma ei vali Tallinnas. Paljud mu tuttavad ütlevad, et jätavad valima minemata ja seda on paha kuulda. Aga mul on Haapsalus oma selge valik tehtud.
Kas see on partei või valimisliit?
See on valimisliit. Ma põhimõtteliselt kinnitan lihtsalt seda otsust, miks ma Eesti peatumispaigaks olen valinud Haapsalu – sellepärast, et seal on asjad normaalselt kulgenud. Ma tahan, et see linn niimoodi jätkaks ka.
Kas siis Tallinn, mis on aastaid valitsetud Keskerakonna poolt ja nüüd viimase aasta jooksul nelikliidu poolt, ei ole normaalselt juhitud?
Ma tahaksin uskuda, et ka Tallinnas ei valitse meid rumalad ehk lihtsalt öeldes lollid. Aga see, mis siin juhtunud on, ei ole just väga innustav. Meil on jäänud valimisteni napilt aega ja inimesed ei tunne endas motivatsiooni minna valima ja öelda, et annan oma usalduse ühele või teisele. See on tegelikult nii lähimineviku kui ka pikema mineviku küsimus. Keskerakonda on pikalt nähtud ja paljud inimesed on otsustanud, et nad seda aega tagasi ei taha. See, mis Reformierakond suvel tegi, oli kasulik ainult opositsioonis olevatele jõududele.
Reformierakond ei määrinud mitte ainult iseennast, vaid ka kõiki teisi, kes nendega koos Tallinnas võimuliitu moodustasid. Mina, kes ma olen pikalt poliitikas olnud ja poliitikat jälginud, keeldun uskumast, et see tehti rumalusest. Ma arvan, et see suvine käik, et Reformierakond linnavalitsuse lõhkus, tuli sellest, et Reformierakond ei hooli Tallinnast, vaid tal oli tähtis riigikogus lisahäälte saamine ja see oli just sellest mõttest kantud.
Kas Reformierakond sai siis riigikogus sellest kuidagi lisahääli?
Ma arvan, et mindi rapsima ja rabelema ja see on ka halb, kui erakond, kes valitsusvastutust kannab, ei sisenda usaldust, et nad teavad, mis nad teevad. Aga läbi aastakümnete on Reformierakonna edu valem olnud see, et pärast kahte aastat vahetatakse partner nagu vanad sokid välja ja kutsutakse uus asemele. Siis saab kõik halvasti läinud asjad eelmise kaela jätta ja alustada puhtalt lehelt.
Aga sel aastal juhtus üks ootamatu asi: sotsid visati küll välja, aga Isamaa ei tulnudki asemele, ja see ei olnud plaanis, sest eelmine kord, kui Isamaad kutsuti, tuli ta üheksaks kuuks valitsusse. See kangekaelsus nüüd mitte minna Reformierakonnale appi tekitas ilmselt kõva segadust, sest plaan ei töötanud nii, nagu ta alati on töötanud.
Siis tulebki otsida riigikogus neid hääli, kes võiksid aidata selle aasta eelarve vastu võtta. Ma arvan, et on üldine konsensus, et Eesti 200 hakkab peatselt lagunema ja see tähendab, et Michalil on kestmiseks vaja veel lisahääli parlamendist.
Te ei arva, et Reformierakond ise võiks hakata lagunema?
See ei oma väga suurt tähtsust, sest viimastel valimistel neile antud mandaat ikkagi kohustab neid hambad ristis edasi tiksuma. See on väga halb olukord, sest keegi teine erilist indu neid aidata ju enam ei näe ja meil on poolteist aastat siin raisata.
Kas teie hinnangul Kristen Michal ei saa partei juhtimise või peaministriks olemisega hakkama?
Ma arvan, et ta ei ole rumal inimene, aga kõik viimased sammud on paistnud väga küünilised ja edutud. Nüüd tuleb jälle mõelda nende õnnetute valijate peale, kes teavad küll, et on valimised, aga seda, mis tegelikult Eesti elu muserdab, ei saa nende valimistega muuta.
Aga kas Kristen Michal jätkab veel aasta lõpus või järgmisel aastal peaministri ja parteijuhina?
Seda ma ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et järgmistele valimistele minnakse teise esimehega.
Te olete kunagi ka üritanud parteijuhti maha võtta ja lõpuks – mitte küll teil isiklikult, aga Jüri Rattal see õnnestus – Edgar Savisaare asemel Keskerakonna juhiks ja ka peaministriks tulla. Kui keeruline on üldse partei sees esimeest vahetada?
Kui on selge arusaamine, et seda tuleb teha selle jaoks, et sinu partei kestaks, siis on see võimalik, olgu su vastas või Edgar Savisaar.
Aga kuidas see täpsemalt käib? Skeemitatakse kuskil tagatoas või käiakse üksteise kööke mööda arutamas, et midagi tuleks nüüd ette võtta? Mis toimub praegu Reformierakonnas?
Ma arvan, et hoitakse nägu, et need valimised veel kuidagi ära teha, ja pärast seda tulevad selged arutelud. Eks Tartu Reformierakond tunneb, et nad ei kannata sellepärast, mida nad Tartus teinud on, vaid sellepärast, kuidas nende erakonna maine on mutta langenud. Teistes Eesti linnades pole Reformierakond nii mõneski linnas suutnud oma nimekirjaga väljagi tulla.
See on Eesti poliitmaastikul tavaline, et erakonnad kõikides piirkondades oma nimekirjaga väljas ei ole. Selles iseenesest midagi väga üllatavat ju ei ole. Aga kes võiks Kristen Michali järel saada Eesti peaministriks ja Reformierakonna juhiks?
Ma arvan, et see on täiesti ükskõik. Neil on kenasid, pikalt tööd teinud inimesi küllaga. Üldine Reformierakonna renomee on ju väga kiiresti üles ehitatav järgmisteks riigikogu valimisteks. Neil on parimad rahalised võimalused ja väga tugev reklaamiagentuur. Neil on lihtsalt vaja uut nägu.
Võib-olla selleks järgmiseks õitsemiseks ongi vaja praegu saada kohalikel valimistel häving. Siis on paljudel valijatel tunne, et nad karistasid nad ära, ja kahe aasta pärast lähevad jälle rõõmsalt kollast lippu lehvitades andma sellele uuele näole ja tuhast tõusnud Reformierakonnale toetust.
Kas teile ei tundu, et Reformierakond on natukene kaotanud oma väärtuspakkumise Eesti valijale? Korras riigirahandus oli ju sellest üks märkimisväärne osa. Praegu nad on läinud nii suurelt kui võimalik riigieelarvega defitsiiti ja plaanivad seda ka jätkata. See ei ole kuidagi lihtsasti ümberpööratav. Kas see ei pruugi olla asi, mis neid jäädavalt närima hakkab?
Jah, muidugi. Nad käituvad täna, nagu homset ei olekski. Keegi ei tea, kui halvasti see sellisele tuumvalijale mõjuda võib, kes lööb käega ja ütleb, et selles erakonnas ei kostunud vastuhääli, kui nad läksid miinusesse mitte ainult kaitsekulude pärast, vaid ka selleks, et teha maksukingitusi kõige suurema sissetulekuga inimestele praegu, kus miinus on märkimisväärne ka ilma sellise maksuotsuseta.
Ja tulevikus tuleb tahes-tahtmata mingil hetkel hakata neid makse jälle tõstma, kes iganes on valitsuses, sellepärast, et eelarve leevendusreegel kaob.
Absoluutselt. See on väga riuklik, mida nad tegid tänavuse eelarvega, teades, et tänaste väljavaadetega on neil väga väike võimalus vastutada miinuse eest kahe aasta pärast. See on juba kellegi teise mure. Oma saamatust niimoodi edasi lükata on nagu tühja Coca-Cola purki jalaga toksida. Keegi peab selle prügi lõpuks ju üles tõstma ja panema taarakogumiskotti ehk siis lahendama maksu- ja eelarve väljaminekute tasakaalu küsimuse.
Te olete elus päris palju igasuguseid kampaaniaid nii teinud kui ka lähedalt näinud. Kas sellised asjad võiksid toetust tõsta ja paremat tulemust aidata teha?
Sellega, et sa ütled, et saad eelarve tasakaalu korda?
Ei, pigem sellega, et inimesed, siin on teile järgmisest aastast 1800 eurot rohkem.
Ei, ma absoluutselt ei arva. Mul on väga pikk ajalooline mälu ja sellist asja katsetas kunagi ju Koonderakond, kes oli samas positsioonis nagu Michal täna – valimistel said nad liiga suure toetuse, 40 kohta riigikogus. Siis nende toetus muudkui langes ja langes ning vaene Mart Siimann ei suutnud midagi teha. Aga valimised tulid ja ta tegi kõige suuremaid kingitusi erinevatele valijarühmadele, mis ei taganud talle mitte mingit kestmist. Nii et lõppkokkuvõttes, suures plaanis, valija ei ole rumal.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Siis tuli Mart Laar, tegi pärast valimisi alustuseks kohe negatiivse lisaeelarve ja kärpis suure punase pliiatsiga igasuguseid asju ära. Aga teie olite toona ju ometigi Keskerakonnas. Teid seda tüüpi tegevused vast kuidagi positiivselt väljendama ei pannud?
Jah, sellepärast, et tegelikult need valimised võitis ju toona Keskerakond, kes tuli ja tegi esimest korda väga kõva tulemuse 1999. aastal. See oli esimene kord, kui mina riigikokku kandideerisin. Ma arvan, et olin üldnimekirjas umbes 163. kohal.
Ka Keskerakond ei vältinud toona maksude küsimust, nagu tehti nüüd kaks aastat tagasi, et sõnagi ei räägitud mitte ühestki maksumuudatusest, suu hoiti kinni ja siis päev hiljem tehti erinevaid maksumuudatusi. Aga 99. aastal oli Keskerakond väga selge selles, et Eestil on vaja astmelist tulumaksu.
Kas te siiamaani arvate seda?
Ma arvan küll. Olles ise viis aastat töötanud Brüsselis ja makstes astmelise tulumaksu kõrgemat taset, ei ole ma oma seisukohta sugugi muutnud.
Kas see on midagi sellist, mille nimel te olete valmis ka kunagi tulevikus poliitikaga taas liituma?
Ma arvan, et ainult maksuküsimus mind ei innusta, aga üleüldiselt arvan, et on väga vale, kui poliitikaga tegelevad need, kes ei peaks, ja need, kes võiksid, hoiavad ennast sellepärast, et poliitika on väga stressirohke ja sageli kurnav amet. Mingis hetkes inimestel on vastutus ka ühiskonna ees kaasa lüüa ja pakkuda oma lahendusi, nii et ma olen istunud nüüd pealtvaatajaloožis ja mind tõesti kõige rohkem ärritab see, kui ma näen lauslollust. Mõtlen, et võiks ju olla keegi, kes ütleb neile, et ärge nii tehke.
Mis on see lauslollus, mida te nägite?
Neid on siin rohkelt, aga näiteks väga rumalaid liitlassuhete lõhkumisi, nagu see suvel oli, kus Reformierakond hakkas tasuta lasteaiakoha pärast mõned kuud enne valimisi möllama. See tundus läbimõtlematu ja poliittehnoloogiliselt pliiatsist välja imetuna.
Jälle, ma arvan, et üks väga tähtis asi on see, et erakondades oleks inimesed, kes hoiavad lollused ära. Ma ise olen Keskerakonnas olnud sellises positsioonis, kus väga palju mõttetuid kahjulikke asju jäi tegemata, sest erakonnas olid inimesed, kes ei lubanud nii teha.
Rääkides lollust ärajätmisest, siis nendes kampaaniates, kus te kunagi Keskerakonna olulise liikmena osalesite või aitasite neid vedada, oli ka ju igasugu erinevaid asju, näiteks kas või mõtleme tagasi K-kohukese peale. Kui palju üldse toona mingisugust hämarat tehingut või hämarat raha liikus?
Ma arvan, et kui keegi üritaks teha täna sellist kampaaniat nagu tehti aastal 2002, kui Res Publica tuli näiteks, lõpetaks ta väga suures jamas. Meie reeglid on aastatega niivõrd palju karmimaks muutunud, et nüüd me käime ringi ja ütleme, et jube igav kampaania, mitte midagi ei tehta. Aga see ongi see olukord, kus kõik on läbinähtav, sendi pealt kokku loetav ja erakondadel ei ole mingeid võimalusi paluda sõbralikelt ärimeestelt, et äkki teate paralleelselt mingi teise kampaania veel.
Kas sellest on kahju?
Ei, lihtsalt elu on igavam, aga selle võrra turvalisem.
Kuidas need mõtted toona juhtusid, kas te istusite kuidagi partei tagatoas ja arutlesite, et võiks mingi asi veel olla või raha ei ole üldse, kus need mõtted sündisid?
Enne igasuguseid valimisi on alati need, kes valitsevad, püüdnud kinni keerata opositsiooni võimalusi paremat valimistulemust saada. Näiteks seekord võeti osal inimestel kohalikel valimistel hääled ära ja see lõi tagasi. Toona, kui see K-kohukese reklaam oli, keelati välireklaam ära. Öeldi, et sa ei tohi kirjutada plakatile ei oma nime, kandidaadinumbrit, sa ei tohi põhimõtteid levitada tänavaruumis. Nagu praegu ringi käies me näeme, see keeld on kadunud aegade jooksul, aga see oli reaktsioon sellele, et üks teavitamisviis, et on tulemas valimised, on kadunud.
Ta oli niisugune kuningriiklik nali, sest ega kohukesereklaam otseselt ei andnud teada, et valimised on tulemas, aga kuna ta oli sellel ajal ja nendel pindadel, kus muidu olid valimisreklaamid, siis alateadvusega inimesed oskasid välja lugeda, mille üle see nali siis nüüd toimub.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Ega ta nüüd nii väga alateadvusega ka ei olnud, see oli roheline K-täht.
Samal pinnal, kus muidu oleks olnud Keskerakonna reklaamid.
Täpselt. Kas toona oli tavaline, et ettevõtjad võtsid parteide reklaamid enda kanda?
Ma arvan küll, toona olid ju veel lubatud ka ettevõtete annetused, ka need keerati millelgi kinni, veel sellel sajandil.
Kas ettevõtete annetused peaksid olema lubatud?
Ei, ma arvan, et tegelikult selline kasin reklaamikampaania, nagu meil täna on, on ju säästlik. Me hakkame liikuma sinnamaani, kus võib-olla on väga tasuv teha tööd kogu aeg, mitte võtta kolmeks aastaks puhkust ja siis neljandal aastal aktiveeruda, vaid liikuda kogu aeg inimeste seas, anda kogu aeg intervjuusid ja olla telesaatetes nähtav. See võib poliitikule kasu tuua rohkem kui 1000 eurot ühel plakatil.
Eks ikka, popp poliitik on hea olla, saab teinekord valitud. Aga kui rääkida veel korra Keskerakonnast, siis pärast seda, kui Tanel Kiik kaotas esimehe valimistel Mihhail Kõlvartile, otsustasite te lõpuks parteist lahkuda. Miks teile Kõlvarti Keskerakond ei meeldi?
Olgem ausad, Tanel Kiik andis alla aasta aega enne seda, kui mina lahkusin ja ma mõistsin selle väga tugevalt hukka. Minu meelest, kui sinu erakonnas esimees vahetub, ei pea sa seda võtma igavese sündmusena, tuleb järgmine kongress ja kui see esimees pole tasemel, siis vahetatakse esimees ära, vähemalt normaalsetes erakondades nii tehakse. Eriti hea näide on ju sotsiaaldemokraadid, kes iga nelja aasta tagant vahetavad esimeest ja eelmised ei solvu ja ei lahku.
Minu jaoks sai ilmselt määravaks see, et ma ei saanud lollusi enam ära hoida. Minu positsioon erakonnas oli muutunud tühiseks ja mind isiklikult väga… Lõpuks sai selleks põhjuseks see, et ühes Keskerakonna volikogus, kus polnud päevakorda pandud meie Euroopa kuuluvus, tehti ilma kvoorumita otsus, et me lahkume Alde rühmast, ilma et oleks üldse liikmetele selgitatud, mida Euroopas ühte või teise poliitperekonda kuulumine loeb, ilma et oleks hoolitud sellest, et kunagi, kui me sinna liitusime, oli meil hea koostöö Soome ja Rootsi keskparteidega ja sellepärast me seal olemegi.
Taheti sama soojaga kapata Jaak Madisoni soovitusel Euroopa-vastasesse rühma, kus näiteks üks juhtpoliitik on see Tšehhi [Andrej] Babiš, kes just valimised võitis. Nii et kuna see tundus sündivat, leidsin ma, et ma sellises Euroopa-vastases seltskonnas olla ei taha.
Aga ometigi, kui Kõlvarti puhul oodati pärast seda, kui ta Keskerakonna juhiks sai, et Keskerakond võib trivialiseerida, muutuda mõttetuks, siis seda nüüdseks tundub, et ei ole juhtunud, Keskerakond on võitmas suurelt Tallinnas kohalikel omavalitsuste valimistel, sõltumata sellest, et Vene kodanikud ei saa hääletada enam. Keskerakond suutis ka ilma teie lollusi ära hoidmata oma toetuse taastada.
Ma arvan, et valimised käivad alati pendliga. Kui kaks aastat tagasi riigikogu valimistel Reformierakond sai üldist eestlaste sõjaõõva kasutades ülemäära suure toetuse, siis pendel lendab tagasi ja see ongi praegu juhtunud.
Ja Keskerakond ei ole liiga euroskeptiliseks muutunud, sõltumata sellest, et Jaak Madison parteiga liitus.
Anna neile aega.
Arvate, et nad muuvad veel?
Ma arvan küll, ma arvan, et üleüldine meeleolu on suhteliselt sarnane selle erakonnaga, kust Jaak Madison tuli, võib-olla on rohkem venekeelseid inimesi seal, aga arusaamine Euroopa asjadest on ikka toodud kaasa euroskeptilisest õhkkonnast tilkuvana.
Te ei arva siis, et Mihhail Kõlvart, arvestades piiranguid, arvestades seda, mis vahendid tal olid, on tegelikult üsna edukalt teinud oma tööd parteijuhina?
Ma arvan, et see, et tal on nimekirjad koos ja ta ise on väga toetatav Lasnamäel, on kindlasti tema pluss. Tal on ka õnne olnud ja poliitikas peab õnne olema.
See, kuidas jälle mindi torkima valimisseadust, teades, et see on alati toonud tagasilöögi. Mul tuleb meelde, kui kunagi loodeti, et Keskerakond kaotab oma ainuvõimu ja mindi Tallinna valimisringkondi muutma, millest tuli tuul tiibadesse ja Keskerakond sai kõvema tulemuse kui seni varem võimalik oli olnud. See mobiliseerib neid, kellele tundub, et neile tahetakse ära teha. Ja jälle mindi sama asja riigikogus tegema, nii et tuleb peeglisse vaadata neil, kes täna raskustes on.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Milline oleks olnud Tanel Kiige Keskerakond? Kas see oleks praegu umbes samas kohas või ta oleks midagi hoopis muud?
Pole õrna aimugi. Ma ei ole Tanel Kiike juhina ise lähedalt näinud ja eks tal oleks ilmselt olnud see olukord, et Keskerakond ei oleks Tallinnas võimult kõrvale jäänudki. Sest tuletame meelde, et see kannatuste rada, mis Keskerakonnal praegu on, tuleb ju sellest, et Kõlvart lihtsalt hoolimatult lasi neil kõigil ära minna. Tanel Kiigel ja veel mõnel inimesel, kes tegelikult olid ka kriitilised hääled Tallinna volikogus.
Nii et ega ka Kõlvartit on omad vitsad peksnud, ta oleks võinud pakkuda võitjana kaotajale kuldse käepigistuse ja hoidnud need volikogu liikmed erakonnas.
Kui vaadata, kuidas Keskerakond on erinevatesse parteidesse välja filtreerunud, siis üks kolleeg tegi selle kohta hea tähelepaneku: kõik parteid teavad, mida Tallinna valija soovib – keskerakondlast valida. Aga näiteks Jüri Ratas, Keskerakonna endine juht, on praegu Isamaas Euroopa parlamendis. Kui te peaksite taas poliitikasse sisenema, milline see teie valitud partei siis oleks?
See on hea küsimus. Kui mul sellele oleks konkreetne vastus, siis ilmselt ma poleks suutnud vastu panna kiusatusele kaasa lüüa Eesti poliitikas hetkel, kui ma juba Eestis tagasi olen. Aga mul seda vastust veel ei ole. Ma tean, et igas erakonnas on sümpaatseid inimesi ja lõppkokkuvõttes erakondade puhul inimesed selle meeskonna loovadki, kellega sa siis tahad liituda või ei taha.
Neid valikuid ju nii palju ka ei ole. Ühest küljest võiks ju hea sõbra Jüri Rattaga taas liituda Isamaas ja teine variatsioon, kuhu on paljud keskerakondlased tee leidnud, on sotsiaaldemokraadid. Kumb siis neist kahest?
Ma ei ole praegu sellist valikut tegemas, mul on see kolmas valik, et ma vaatan kõrvalt, jälgin ja panen oma kannatuse proovile. Ei pea olema esimene konflikt kohe see, kus ma lähen osapooli abistama.
Parlamendivalimistel plaanite kandideerida?
Ma praegusel hetkel olen küll umbes 40 tundi nädalas tööl, aga see töö ei hoia mind Eestis kinni. Kui ma olen pooleteist aasta pärast rohkem enda juuri Eestisse ajanud ja mul on töö Eestis, siis ma ei välista, et ma tahan ka Eesti poliitikas kaasa lüüa. Aga see endiselt praegu ei ole veel otsustatud.
See on kõik arusaadav. Aga tahaksin ühest asjast veel rääkida, kuivõrd teie olite majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes Pärnusse lennujaama rajas. Kas te täna olete sama meelt, et see oli kuidagi hea otsus.
Pärnus oli lennujaam olemas, see, mida pärnakad tahtsid väga innukalt. Oma innukuse tõestuseks kirjutas ka Pärnu linnapea alla lepingu, et ülalpidamiskulud jäävad Pärnu linnale, kuni ei hakka kulusid katma saabuvad lennud. Oli lennurada, mis võtab vastu ka tšarterlende, ja ma arvan, et me kõik, kui oleksime teadnud, et avamine langeb koroonaajale, oleksime olnud teistsugusel positsioonil, aga aastal 2017 tundus pärnakatele, et raudtee tuleb niikuinii, neljarajaline Via Baltica saab ka teoks ja puudu on veel lennukitäied turiste madalhooajal, kui keegi teine Pärnus olla ei taha.
Mis mul üle jäi, kui mulle kirjutasid kõik vallavanemad ja linnapea ja maavanem, et just seda on Pärnule vaja ja mitte erastatud raudteeliini ajutist remonti, siis ma arvan, et oli õige kuulata kohalikke.
Täna oleme täpselt selles olukorras, kus me paljud juba ette ütlesid, et sinna ei hakka mitte keegi lendama ja see hakkab olema veskikiviks maksumaksja kaelas.
Vaadates teisi väikeseid riike, kus on mitu lennujaama, siis mõnikord on nii, et muidugi, Pärnu lennujaam on osa Tallinna lennujaamast, aga näiteks, kui Ryanair peab Tallinna lennujaama liiga kalliks, siis võib ta leida mingi kõrvalisema lennujaama, kuhu ta lendab oma lendudega. Nii et ma ei kirjutaks Pärnu lennujaama maha.
Ja mis on väga oluline, sealt endiselt lendab ju lennuk väikesaartele, nii et see oli enne nii ja seda lennujaama ei oleks saanud ka kinni panna päriselt.
Võib ka väita alati, et Ryanairilt saaks küsida väiksemat tasu, kui Tallinna lennujaam ei peaks Pärnu lennujaama kulusid katma.
Tõsi, aga seda katab Pärnu linn vastavalt lepingule.
Reedene intervjuu: Kadri Simson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR