Emadepäeval oli “Hommik Anuga” stuudios külas näitleja Evelin Võigemast, kes rääkis, et ei ole oma lapsi kasvatanud ülevalt alla ning on tänu sellele saanud neid paremini kaitsta. Peagi vabakutselisena jätkav näitleja lahkas ka oma otsust pärast 24 aastat Tallinna Linnateatrist lahkuda.
Pühapäevahommikuses saates üllatati Võigemasti tervitusvideoga, kus rääkisid tema lapsed Loviise ja Lennart. “Armastame sind väga ja aitäh, et oled suutnud meiega toime tulla kõik need aastad. Mina ei tea, kuidas see võimalik on,” rääkis Loviise. “Aitäh, et oled ema,” lisas Lennart.
Küsimusele, kuidas lapsi kasvatada nii, et suhe nendega oleks just selline, vastas Võigemast, et oluline on pöörata tähelepanu. “Armastus niikuinii. Aga tähelepanu just eelkõige selles osas, millised inimesed nad on. Mis suunas nad ise kasvada soovivad. Ma olen oma lapsi kasvatanud võrdsel positsioonil olles. Ma ei ole neid ülevalt alla kasvatanud. Ma olen püüdnud olla võrdne just selles osas, et kui mina eksin või käitun halvasti, siis ma olen seda maast madalast alati tunnistanud, vabandanud,” rääkis Võigemast.
“Tunnistanud, kui ma ei oska, kui ma ei saa hakkama. Kui mul on endal raske. Olnud ise avatud. Muidugi teatud piirini avatud. Ilmselgelt ma ju arvestan ka seda, et mis vanuses nad on. Aga see on toonud tõesti kaasa selle, et nemad on ka minuga avatud olnud. On ka tunnistanud oma teismeliste tegusid, mis emale liiga head meelt ei tee, aga ikkagi parem on, kui need lapsed ei ole saladuses. Sest kui ma tean, milles on asi, siis ma saan ka neid kaitsta,” selgitas ta.
“Hommik Anuga” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Oma näitlejakarjääris on Võigemast kehastanud mitmeid emasid või andnud neile oma hääle. Nendest emadest peab Võigemast endast kõige kaugemaks ema teleseriaalis “Papsid”. “Selline ma ei ole. Näägutav ja pidevalt paanikas oma laste pärast. Keelav ja karistav,” sõnas Võigemast, kelle tütart mängib samas sarjas Loviise Võigemast. “Tema ei mängi seal iseennast ja mina ei mängi iseennast. Meil endal on teistmoodi suhe.”
“Aga mis kindlasti on ühine nendel emadel, keda ma olen siin 21. sajandil mänginud, on see, et kõik need emad on üle töötanud, oma tööle ja karjäärile väga pühendunud, püüdes samal ajal olla ka väga hellad ja hoolitsevad emad. Tundes kogu aeg süütunnet sellepärast, et neil ei ole nii palju aega oma laste jaoks, kui tahaks ja kui palju lapsed vääriks. See on selline ema koondportree ja ma ise vastan ka absoluutselt sellele kirjeldusele. Üle töötanud ja samal ajal hell ja armastav,” tõdes Võigemast.
Hiljuti teatas Võigemast ka oma otsusest lahkuda Tallinna Linnateatrist, kus ta oli tööl 24 aastat. “See on sügav sisemine otsus. Loomulikult on maja täis väga palju armsaid ja kalleid kolleege. Alates trupist, aga ka inspitsiendid, grimeerijad, rekvisiitorid, kogu maja. Aga ühel hetkel hakkas minu sees tilisema rahutuse kelluke. Ühelt poolt oht ja hirm muutuda laisaks ja mugavaks. Kõik on ju kogu aeg olemas. Teiselt poolt on see “laisk ja mugav” ka turvaline ja tuttav. Aga võib-olla vahel liiga tuttav,” lisas ta.
“Hommik Anuga” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Võigemasti sõnul oligi otsuse taga tegelikult soov panna ennast ebamugavasse olukorda. “Võtta endale see muutus. Muutused on ebamugavad, aga ometi võivad nad meile anda enesearengu teel uusi võimalusi. Kindlasti tahan olla näitleja edasi. Minust saab suvega vabakutseline, aga see on pehme üleminek, sest mul on veel linnateatris päris palju asju, mida ma mängin. Üks esietendus oli kaks nädalat tagasi. Draamateatris on üks lavastus, kus ma mängin,” märkis Võigemast, lisades, et otsuse järel hakkas kõik teistmoodi võnkuma.
“Elu hakkas teistmoodi võnkuma. See otsus tuli minust välja kodus köögilaua taga. Olin sellele mõelnud pikemalt, aga alati arvanud, et ma tunnen selle hetke ära, kui see päriselt kohal on. Jõudsin oma lastele selle ära rääkida, aga mitte kellegi teisega polnud veel rääkinud. Järgmine päev helises telefon, helistas Andres Puustusmaa, kes küsis, et “kuule, Evelin, kas sa suvel Naissaarel teatrit tahad teha”. See lihtsalt võnkus nii. Ma võin ka uskuda, et see on juhus, aga ma ei taha,” muigas ta.
“Selge on see, et ka teatrid elavad läbi mingisuguseid tsükleid. Kunagi oli ju Elmo teater, siis Elmo väsis. Nüüd on tulnud Uku teater peale. Ta muutub peanäitejuhi nägu, see on selge ja loomulik. Loomulikult maja sees õhk muutub, aga ma ei oskaks seda paremaks või halvemaks pidada, vaid ta on erinev,” selgitas Võigemast ning lisas, et ta ei ütle ka seda, et see erinev õhkkond talle ei sobinud.
“Ma olen väga seda meelt, et iga teatrijuht peabki tegema teatrit, mida tema tunneb. Meie igaühe nokk on isemoodi loodud. Igaüks laulame oma viisi ja igaüks peab oma sisemist viisikest laulma ning seda häält kuulama. Nii ongi.”