Kui Sirbist tehti ettepanek keskenduda siin raamatuaasta mõtiskluses teatriraamatute teemale, hakkas mind jälle painama lause ühest teatriarvustusest: „Lihtne on lugeda Hamleti monoloogi, sest see ei puuduta ühtegi inimest isiklikult.“*
See väide ei anna rahu, on küünistanud südant terve suve, nüüd juba sügisegi. Tõsi, kiskusin üksiku lause kontekstist välja, aga see toimib suurepäraselt ka iseseisvana, mõjub suisa manifestina. Oletan, et autor tahtis lugejat rabada, irriteerida. Taipan sedagi, et Hamleti monoloog tähistab kõigi monoloogide kvintessentsi. Kummatigi kahtlustan, et kirjutaja pidi ise oma väidet uskuma, kas või kröömikese. Siin ongi konks!
Minu elu esimene Hamlet, keda nägin teatrilaval, on Juhan Viiding Draamateatris 1978. aastal. Tean, et Mikk Mikiveri lavastust tervikuna ei peetud sündmuslikuks, ent ainuline nimiosaline ei unune. Olin saanud viieteistaastaseks ja Hamleti monoloog puudutas üdini. Ei mäleta, et tookord oleksin teatris nutnud, see-eest nutsin põhjalikult kodus pärast etendust „Hamletit“ lugedes: Georg Meri tõlkes, ikka see William Shakespeare’i kogutud teoste viies köide, mustakaaneline raamat, oranž ümbrispaber on nüüdseks ribadeks kulunud. Sellest hetkest alates ei olnud enam võimalik kujutleda surelikku inimlast, keda Hamleti monoloog(id) ei puudutaks isiklikult ja vahetult. Ainuüksi seepärast, et me mõtleme surmast alati.
Muide, teatrisaalis nutsin ükskord ka: Ugalas, vaadates vist kümnendat korda teatriteadlase Rimma Kretšetova kontseptsioonituks lavastuseks tituleeritud „Hamletit“, kus nimiosas oli Andres Lepik – aga see oli hoopis teistmoodi nutt, sest paar nädalat varem, 1986. aasta talvel, olin matnud oma isa. Niimoodi samastusin Hamleti leinaga ainult sel korral.
Küllap nii mõnigi lehelugeja muigab nüüd üleolevalt (keegi teine võib-olla ka mõistvalt, isegi samastudes?) noore neiu tundlevate pisarate üle. Aga „Hamletit“ olen vaadanud igas eas, seni on nähtud vahest kümmekonda eesti näitlejat Hamleti rollis, kõiksugu modifikatsioonid pealekauba. Naiivsed, kaitsekihita pisarad on asendunud selle emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse põneva, igal etendusel ettearvamatu tasakaaluga, mis muudab teatrivaatluse niivõrd vastupandamatuks. Kaasamõtlemine surmast ja elust ei ole loidunud ega roidunud, aga puudutavaid teemasid on üha lisandunud, sild elu ja teatri vahel muutunud aina kandvamaks.
Mida selle arvustaja häiriva lausega siis peale hakata? Võib-olla tõesti olekski Hamleti monoloogi „lihtne“ lugeda, kui see ei puudutaks isiklikult – ei näitlejat ega vaatajat. Aga minu juba pikas teatrivaatleja elus sedalaadi kogemus puudub. Äkki peaks avardama sõna „lihtne“ tähendust, pöörama lihtsuse ja isiklikkuse seose risti vastupidiseks: just nimelt isiklikkus toob kaasa sügava ja loomuliku lihtsuse, iga sõna, mõtte, ütlemata jätmise läbitunnetamise?!
Küsite nüüd, mis on noil targutustel pistmist teatriraamatutega? Paljugi. Siit võrsub terve hulk pinevaid, sissepoole suunatud küsimusi. Kuidas kirjeldada Hamleti monoloogi esitamist, sel konkreetsel ja ainukordsel etendusel? Kuidas portreteerida näitlejat ja tema rolli? Kuidas tempida vajalik, lausa vältimatu subjektiivsus vähegi üldistusvõimelise kõrvalpilguga? Kuidas kirjutajana hoida lavastusel ja näitlejal sõnadest loodud peeglit silmade ees, ilma et see muunduks kõverpeegliks? Ja kas keegi seda peegeldust üldse veel vajab? Ka see on küsimus. Samas ei ole ometigi, sest kui sinna kahtluse mudamülkasse kinni jääda, polekski enam kübetki eneseusaldust näitlejast kui ajastu lühikroonikast raamat kirjutada.
Kui panna kirja oma ihusilmaga laval nähtu, saab sellest jäädvustatud teatriolevik, seejärel sõnusse püütud mälestus. Kui seda loevad nooremad, kes sünniaasta tõttu ei saanudki neidsamu lavastusi näha, ärkab kujutlus, millest ajapikku kujuneb mälestuste mälestus. Nagu lugedes Reet Neimari rolliportreed Jüri Järveti Claudiusest, mis ilmus „Teatrimärkmikus 1968/69“ ja on avaldatud ka raamatus „Jüri Järvet. Narr ja kuningas“ (Eesti Teatriliit, 2009). Voldemar Panso lavastas „Hamleti“ Noorsooteatris 1966. aastal. Tihendatud televersiooni lavastusest saab nüüdki vaadata (Eesti Telefilm 1970), aga film ei käivita kujutlusvõimet pooltki nii ärksalt ega hõlmavalt kui andekas kirjeldav kirjasõna. Tele-, kino-, videopilt võib olla sõnale abiks ja mälule toeks, aga pilt ei asenda sõna.
Reet Neimar alustab rolliportreed nii: „Selgituseks. On alljärgnev ehk analüüs? Kindlasti mitte. Ülesannegi on teine: rolli üleskirjutus – misanstseeni, plastika, intonatsiooni tabamine –, fikseerimine koos tegutsemismotiivi, seesmise põhjendatuse, allteksti püüdmisega. Episoodist episoodi, etendusest etendusse. Mõistagi läbi konkreetse jälgija-jäädvustaja vastuvõtunärvi. Interpretatsiooni interpretatsioon. Loomulikult ei ole see materjal rangelt võttes mingi dokument. Ja ometi tundub tema tähendus peituvat kõigepealt dokumentaalsuses.“
Selles selgituses on kaduvast teatrist kirjutamise, näitleja rolli sõnadesse püüdmise paradoksaalsust täpselt lahatud. Siit saab teatrist kirjutaja hingetuge, loomisjulgust.
Hiljuti, Theatrumi tänutuluõhtul, luges laval Hamleti monoloogi Lembit Peterson. Ilmselt on just tema 2003. aasta lavastus, kus Hamleti rollis oli Marius Peterson, võimaldanud tänini kõige avaramat kaasamõtlemist, hõlmates nii eksistentsiaalset kui ka ühiskondlikku mõõtkava, igavikulistest põhiküsimustest pilketorkeni advokaadi pealuust. Nüüd, 2025. aasta tänupiduõhtu edenedes, sain juhuse tõttu kuulda Lembit Petersoni arutlust, kuidas oleks täpseim tõlkida Hamleti viimset repliiki näidendis. Tõepoolest, kuidas on lood vaikuse jäävusega – see paneb mõtlema.
Ühes olen veendunud: kõige olulisem on isiklik puudutus. Tabagu see siis esialgu teismelist, kes tuhiseva kompromissitusega teatrisse ära armub, mis tihti juhtub tänu lemmiknäitlejale; hiljem võib armumisest ajapikku kujuneda tõsine armastus teatri vastu – täpsem oleks öelda: teatri poole. Kui läheb hästi, kestab see läbi elu. Vaikuseni. Võib-olla kauemgi. Kas unenägudesse antakse teater kaasa … Ka see on küsimus. Aga loota tohime ometi. Sest mistarvis ilma lootuseta teatrit üles kirjutada?
* Andrus Karnau, Nüüd võib elada, kartmata. – Sirp 20. VI 2025.