„Anname pärast õhuhäiret õpilastele mingi ülesande, et nad aru ei saaks, milleks neid tegelikult ekraanile tahame“ kirjeldab ajalooõpetaja, kes viib mind oma autoga Konotopist Sumõsse. Tõlkes – Sumõ on oblasti sihtmärk number üks, Konotop saab mahult teise hulga rakette ja droone. „Siis loeme nad ekraanidel üle, kas nendega on kõik korras.“
Ükskord aga õpilane enam häire lõppemise järel liinile ei tulnudki. Õpetajad olid paanikas, laps elas teistest kaugemal, paljugi mis. Äkki maja põleb, sidet pole, hädasti abi vaja… Kihutati kohale. Maja oli püsti, õpilane lihtsalt „tegi poppi“, aga inimeste närvid olid saanud järjekordse hoobi.
Õhuhäire kohustab
Ega hariduse andmine on sõjas väljakutse omaette. Kui tavaline inimene võib vabalt tüütust nimega õhuhäire ka eirata (Kiievis niikuinii pihta ei saa, rindele lähemal võid saada küll, aga lastakse liiga tihti, et kogu aeg varjendi poole kiigata), siis lapsed peab iga kord maa alla viima.
Rindelähedases Semenivka külas õpetav Viktoria Võšnevskaja kirjeldab, et neil pole klassikalist koolitööd üldse võimalik organiseerida. Häirest tabamuseni kulub vahest minutike. Seepärast käibki kogu õppetöö vaid üle interneti. Kui kellelgi parasjagu kodus elektrit pole – aga sel talvel oli Venemaa rünnakute tõttu elekter pigem haruldus – jäävad ära ka tunnid.
Kokku on kooli 200-st lapsest jäänud üldse külla elama veel 70. Seal on oht juba päris reaalne, ent kes see ikka tahab kodust ära minna.
Ent kõikide laste jaoks pole kaugõpe lihtsalt mingi variant. Oblastikeskuses Tšernihivis tegutseb erikool kuulmisraskustega laste jaoks. See mõjub sõja keskel otsekui oaas keset kõrbet, erksavärvilised seinad ja tipptehnoloogia. Näiteks spetsiaalne klass neile, kelle kuulmist aitavad parandada ajju pandud implantaadid!
Otse lennukoridori all
Tšernihivis on eelhoiatusaeg siiski pikem. Kui kõlab õhuhäire, vudivad kõik kenasti maja alla keldrisse, kus püüavad ohu möödumist oodates edasi õppida. Sest ega seda, millal maa alt uuesti välja saab, ju kunagi ette ei tea. Tšernihiv ise Vene õhulöökidele kõige suurem magnet isegi pole, kuid üle tema kulgeb üks lennukoridore Kiievi peale. Häire anttakse sellegipoolest ning riske ei saa võtta. Sest eks teinekord tuleb mõni tapamasin ikka sisse ka.
Ja nii ongi kõige pikemalt tulnud istuda seal 36 tundi järjest. Sel päeval oli küll linnas endas ikka selline põrgu lahti, et varju otsisid koolimajast ka elanikud ümberkaudsetest majadest.
Minu külaskäigu ajal käib aga klassides rõõmus õppetöö. Hoolikalt veetakse tahvlile ukrainakeelseid sõnu, ehkki kodus räägitakse selles linnas valdavalt vene keeles.
Korraks võiks piirtaguse kurjuse isegi unustada. Korraks. Kuri silt seinal hoiatab ühemõtteliselt: „Mine vaenlase keelt ei räägi. Aga sina?“
Nii Tšernihivi kuulmispuuetega laste kooli kui ka kaugõppe digilahendusi toetab MTÜ Mondo, kes oli ka ajakirjaniku reisi kaasrahastaja.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (33)