Kersti Krachti õigeksmõistmine ringkonnakohtus oli riigiprokuratuurile järjekordne hoop ja kriitikud tulid kohe välja mõttega, et neilt tuleks ära võtta kohtueelse uurimise juhtimine. Selle õiguse sai prokuratuur 2004. aastal uue kriminaalmenetluse seadustikuga.
Reformi juures olnud endise peaprokuröri Norman Aasa sõnul oli see toona õige otsus, sest vana süsteem polnud tõhus.
“Politsei ajas oma asja, saatis asja prokuratuuri, prokuratuurile ei meeldinud, saatis selle tagasi – nii käis asi edasi-tagasi mitu korda. Siis üks prokurör saatis selle kohtusse, teine prokurör läks kohtusse, võib-olla ei tundnud vastutust selle asja eest. Tegelikult kvaliteet oli tunduvalt kehvem,” lausus Aas.
Aastate jooksul on kohtueelse menetluse juhtimine teinud prokuratuuris läbi arengu ja kinnistunud.
“Olulised toimingud kohtueelses menetluses tehaksegi prokuratuuri osavõtul ja prokuratuur räägib ikkagi väga palju kaasa, olgu need vahistamised, vara arestimised, läbiotsimised. Mistõttu seda olukorda, et prokuratuur hakkab avastama kriminaaltoimikut alles peale uurimise lõppu, taastada oleks siiski suhteliselt mõttetu,” ütles endine juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus.
Sellega nõustuvad ka teised endised prokurörid. Margus Kurmi arvates pole üldse kindel, et näiteks kaitsepolitsei ja politsei juhtimisel kukuksid asjad paremini välja. Ühiskond toimib tihti pendli põhimõttel ja prokuratuur on praegu jõudnud lihtsalt ühte äärde.
“Eestis on olnud ka aeg, kus prokurörid ei julgenud üldse riske võtta, kohtusse mindi ainult sellise kriminaalasjaga, kus tõendeid oli küll ja veel. Võib-olla täna me oleme nihkunud natuke pendli teekonna teise serva ja prokurörid võtavad riske väga uljalt ja ei märka seejuures, millist kahju nad ühiskonnas laiemalt tekitavad,” lausus Kurm.
“Võib-olla tänane probleem on tõesti see, et erapooletus on hakanud ära kaduma ja prokurör tunneb ennast selle asjaga liialt seotuna. Ka tema edu või eduelamus tuleb läbi selle konkreetse kriminaalasja, läbi võidu, mistõttu ongi väga raske neil sellest asjast lahti lasta , mis vahel on lihtsalt vajalik,” ütles Aas.
Prokuratuuri on süüdistatud ka riigi juhtimisse sekkumises ja kuigi nad ise on seda kategooriliselt eitanud, siis Kersti Krachti juhtum on sellele arvamusele kindlasti tuult tiibadesse andnud.
Evestus mingisugust poliitilist karvast kätt prokuratuuri töös ei näe, kuid samas ei saa välistada teisi mõjuallikaid.
“Ma arvan, et kõikide nende juhtumite näitel on ka põhjendatud küsida, et kas prokuratuur oma otsustes oli sõltumatu ka uurimisasutuse vaatest – kas ikkagi prokuratuur suudab toimetada selliselt, et teatud asutused ei tule ja ei veena prokuröri milleski ja ei nõua prokurörilt mingite sammude tegemist. Need ohud on ka alati olemas ja nendele tuleb mõelda,” lausus Evestus.
Praegu töötavad uurimisasutused ja prokuratuur süüdistust ette valmistades teatud mõttes nagu üksikul saarel, kuhu kaitsjaid ei lasta. Evestuse sõnul võiks seda protsessi muuta kriminaalmenetluse reformimisega, et mõlemal poolel oleks võimalikult vara võrdsed relvad. Aas arvab samamoodi.
“Iga kogenud prokurör teab, et kohtueelne menetlus on natuke nagu platsi peal (palli) tühja väravasse löömine – ühtegi kaitsjat ees ei ole, pallid lähevad väravasse – ja siis tundub, et asi on juba tugev. Kohtusaalis on esimest korda ka kaitsjad väljakul ja paratamatult kohtusaalis need asjad lähevad prokuratuuri jaoks alati kehvemaks,” lausus Aas.
Endised prokurörid mingisugust suurt süsteemimuutust vajalikuks aga ei pea. Eelkõige on oluline tugevam järelevalve asutuse sees. Kurmi hinnangul ei saa tekkinud olukorras ka prokuratuuri üksi süüdistada, sest nad peavad tihti tegutsema kehvade seadustega süsteemis.
“Kui need seadused on ebatäpsed, siis seda suurem on prokuratuuri tõlgendusruum, ja mis iganes motivatsioonist – on see lihtsalt uljus või karjäärihimu või mis iganes – minnaksegi kohtusse väga uljaste, innovatiivsete süüdistustega. Aga see saab olla võimalik ainult seetõttu, et seadused on üldised, ebamäärased ja võimaldavad laia tõlgendamist,” ütles Kurm.
Praegu otsitakse õigusselgust tihti kohtus. Evestuse arvates on see kõige halvem, sest nii tekitatakse inimestele nii mõnelgi juhul põhjendamatuid kannatusi. Samal ajal ei maksa riik katsejäneseks olemise eest mingit hüvitist.
“Riik on loonud küll mõned tööriistad selleks, et kui inimene on olnud näiteks käeraudadega radiaatori küljes või talt on võetud vabadus ja menetlus hiljem lõpetatakse, siis sellistel juhtudel riik nii-öelda mõned sendid isegi on nõus loovutama inimestele. Aga me räägime siiski tõsisemast mainekahjust, kui inimestel ei ole võimalik enam oma seni valitud elualal tegutseda või on ühiskondlik usaldus nende suhtes langenud miinimumi. See jääb sageli nende inimeste enda asjaks,” lausus Evestus.
Ministeeriumid ja parlament liiguvad aga tihti aeglaselt. Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni (Reformierakond) sõnul ei tule see huvi-, vaid pigem ressursipuudusest. Samuti peavad teatud teemad teinekord ühiskonnas tõusma, et seadusandjad neid märkaks.
Peagi peaks riigikogusse jõudma prokuratuuri töökorraldust muutev eelnõu, millega muu hulgas muudetakse edasikaebamise korda.
“Päris nii vist ei tohiks olla, et ühel prokuröril on õigus otsustada oma sisetunde ajel, kas nüüd panna edasi apellatsiooni või kassatsiooni. Enda case on alati armas ja raske on lahti lasta, oma laps on ikka armas – võib-olla kõrvaltvaataja pilk, mis ütleb, et sul ei ole piisavalt tõendeid, et võib-olla see case ei ole nii vettpidav, oleks abiks,” ütles Timpson.
Timpsoni sõnul on tal suur usk praegusesse peaprokuröri Astrid Asisse, kes on lubanud asutuse probleemidega tõsiselt tegelda ja süsteemi paremaks muuta.