Tartu oli põhiturniiril võimas, parim meeskond, kõrgeimal real. Nüpeldas valitsevat riigi meistrit Kalev/Cramot ja tuli Eesti karikavõitjakski. Purjetas Eesti-Läti ühisliigas finaaligi. Teenis auga välja Maarjamaa esiklubi staatuse.
Pärnu sats ajas samal ajal oma asja õige vaikselt: kaotusi tuli rohkem kui võite ja põhiturniiri lõpuks ei alistatud ühtki kõrgemal asetsevat tiimi. Mänguvanker lihtsalt ei veerenud. Ühisliigas pääseti sõna otseses mõttes läbi ime sõelmängudele, mille eest tuli tänada Läti ülikooli. Puudus sära, ümbritsev kära.
Nüüd, viimastel nädalatel sai suvepealinna tiimist vaat et Eesti kõige popim sats. Kõik rääkisid pärnakaist: sisimas ilmselt loodetigi, et Kristjan Evarti võistkond näitab Aivar Kuusmaa omale koha kätte. Olnuks see alles raputus!? Vägitükist jäi puudu vaid neli punkti, mis viimaks kaht satsi 2511 (!) pealtvaataja ees lahutasid.
Kui laupäeva õhtul oli viimasest etendusest möödas napp pooltund, tunnistas Transcom Pärnu korvpallimeeskonna juht Johan Kärp, et tunneb end justkui tühjaks pigistatud sidrun. Nii tema kui kogu meeskond andis endast kõik, aga paraku jäi sellest väheks.
Nüüd on võistkonnal suurest pingutused tükid taga, aga vaja veel ju TalTechigagi madistada: pronks suvepealinna tuua.
Johan, ma usun, et praegu on valus, aga poiste ees tuleb müts maha võtta.
Olen uhke, päris ausalt. Ütlesin just poistele riietusruumis sama. Respekt, kutid! [Aleksander Oliver] Hint mängis turses seljaga. Hendrik Eelmäe tuli haigena välja, paar päeva tagasi oli 39 palavikus. Ta polnud meiega [Tartus] hotelliski. Daniel [Johansson] sai hirmsa paugu, mängis läbi valu. Nüüd tuleb uuesti tükid kokku panna, pronksiseeria ju kohe ees. Füsiol saab kõvasti tööd olema.
Poisid olid tõsimeeli tublid. Müts maha kogu meeskonna ees! Uskumatult kõvad kutid. Ma tõesti ei uskunud, et suudame viiendas mängus ka sellise lahingu anda. Praegu on mu telefon punane: kõnesid-sõnumeid jookseb sisse. Kõik ühte tüüpi: küll me olevat ikka tublid. Aga kurat, tahtnuks ikka tubli võitja olla!