Lähenevad riigikogu valimised on tuntavalt aktiviseerinud Eesti arenguid puudutavaid avalikke poliitilisi seisukohavõtte. On ka põhjust, sest majanduse kolm aastat kestnud langusele järgnenud vaevu statistilist viga ületav majanduskasv ei võimalda lähiajal taastada kaotatud elatustaset, rääkimata lähemale jõudmisest Euroopa Liidu keskmisele.
Kõik see on tasapisi kasvatanud üldist rahulolematust, mida on süvendanud valitsuse vabandavad viited koroonapandeemiale, energiakriisile, Hormuzi väina blokaadile, sihtturgude surutisele ja muudele “objektiivsetele” asjaoludele, justkui meist endist midagi ei sõltukski.
Samuti ei ole vastuvõetav Ukraina sõjale viidates kogu elu taandamine julgeolekuohule ja sellise hoiaku vastustajate sildistamine Kremli käsilasteks. Kõige kohal hõljumas lisaks ideoloogiline dogma, et valitsus ei saa ega tohigi majanduse arenguga tegeleda.
Me ei pea sellise olukorraga leppima. Eriti teades, et meie saatusekaaslased Lätis, Leedus ja Poolas on meist tunduvalt edukamad olnud. Vajame muutust mõtteviisis ja arvan, et seda ootab ka valdav osa ühiskonnast. Peenhäälestuse mentaliteet on end päästmatult diskrediteerinud, ootus on selge visiooni ja seda ellu viiva otsustusvõime järele, mis taastaks omaaegse usu Eesti tulevikku ja motiveeriks kõiki ka selle nimel pingutama.
Olgu järgnevas esitatud mõned mõtted, kuidas selle väljakutsega toime tulla.
Majandusareng
Eesti arengut vedanud kasvufaktorite ammendumisele – see, mis tõi meid siia, enam edasi ei vii – viitas president Toomas Hendrik Ilves juba 2014. aastal. Kaks aastat hiljem sõnastati peenhäälestuse doktriin, majandus kasvas inertsist veel viis aastat, kuni saavutas 2021. aastal oma tipu. Nüüdseks on jõuetu paigaltammumine kestnud umbes viis aastat ja struktuursed probleemid on nähtavad pea kõigis ühiskondliku elu valdkondades.
Kesksel kohal selle seiskumise mõistmisel on tõsiasi, et meie majandusareng on kinni eelkõige madalas tööviljakuses, mitte niivõrd tööhõives või haritud tööjõu puuduses ega ka teadus-arendustegevuse madalas tasemes, seda nii reaalmajanduses kui ka avalikus sektoris.
Paradoksaalselt on 2021. aastal püstitatud ambitsioonikas siht tõsta Eesti tööviljakus 2035. aastaks 110 protsendini EL-i keskmisest samast aastast hoopis langusesse pööranud.
Madal tööviljakus on omakorda olulisel määral tingitud odavatele sisenditele ehitatud ärimudelitest, mida iseloomustavad inimkapitali, tootmisvahendite ja tööstusomandi, sh intellektuaalomandi madal kontsentratsioon. Teisisõnu: väikesed ettevõtted, madal mehhaniseerituse-automatiseerituse-digitaliseerituse tase ja toimetamine väärtusahela alumistel korrustel ilma konkurentsivõimet kasvatavate tootmisklastriteta.
Neid struktuurseid probleeme ei lahenda odava tööjõu sissetoomine ja tööhõive kasv ega ka alusuuringute rikkalikum rahastamine ja doktoriõppe edendamine. Esimesed taastoodavad vanu ärimudeleid ja teistel puudub pinnas juurdumiseks.
Lahendust tuleb otsida sihikindlast riiklikust (tööstus)poliitikast, mida arendatakse koostöös ettevõtlus- ja akadeemilise sektoriga ning kooskõlas hariduse ja teiste sektoriaalsete poliitikatega, sealhulgas läbi suunatud väärtuspakkumiste välisinvestoreile.
Kõik see eeldab poliitilisi valikuid, mille märksõna on vahendite koondamine oma tugevuste võimendamiseks ja loobumine konkurentsivõimetutest tegevussuundadest. Ühtlasi tuleks suur osa EL-i struktuurifondi vahenditest suunata otseselt tööviljakuse kasvatamisele ehk töökohtade vähendamisele, mitte nende loomisele, rääkimata kergliiklusteedest, kiigeplatsidest ja kirveviskevõistlustest.
Riigirahandus
Teise vältimatult lahendust vajava poliitilise väljakutsena näen riigirahanduse pööramist jätkusuutlikule rajale. Me elame üle jõu, meie kulud, sh jooksvad kulud, ületavad (maksu)tulusid 4,5 protsendi võrra SKP-st ja seda kogu riigieelarve strateegia nelja-aastases perspektiivis. Selle olukorra põhjendamine pelgalt kasvanud kaitsekuludega on eksitav ja vastutustundetu.
Kuigi osa probleemidest on seotud vastutustundetult kasvatatud toetustega, tuleks mõista, et ka rahanduse probleemid on struktuursed ja puudutavad meie senist lihtsustatud maksu- ja eelarvepoliitilist mõttelaadi. Enamgi veel, osa meie lihtsast ent jäigast maksumudelist ei lase meil teostada ka paljudes arenenud riikides tehtavat mõistlikku majanduspoliitikat .
Igati põhjendatud on seisukohad, et rahanduse korrastamine pole võimalik ilma maksupoliitika sisulise revisjonita, käsitledes sealhulgas ka vara- ja tööjõumaksude tasakaalu, ettevõtte tulumaksu taastamise ning astmelise tulumaksu plusse ja miinuseid. Ja seda vaatamata maksufestivali järgsele õigustatud igatsusele maksurahu järele.
Enne maksude kasvatamist tuleks aga leida võimalusi kulutusi vähendada ja seda kahes suunas. Esiteks tuleks silmas pidada toetuste vajaduspõhisust ja teiseks vähendada valitsussektori halduskulusid elik suurendada tööviljakust.
Tahaks loota, et valimisteks valmistuvad erakonnad suudavad pakkuda konkreetse ja usutava omapoolse lahenduse ähvardavale rahanduskriisile. Selle aseainena ei tohiks leppida üldsõnaliste lubaduste või siis eksitavate kinnitustega stiilis “lugege mu huultelt”. Vajame konkreetseid lahendusi, mida toetaksid usutavad arvutused vähemalt saja miljoni euro täpsusega.
Riigireform
Kolmanda, aga võib-olla kõige akuutsema väljakutsena tuleks käsitleda vajadust riigivalitsemise korralduse reformi järgi.
Kaheksa aastat tagasi advokaat Jüri Raidla initsiatiivil asutatud sihtasutus seadis oma tegevuse eesmärgiks riigireformi ettevalmistamise ja selle läbiviimisele kaasaaitamise, mis päädis kõigi erakondade allkirjastatud ühismemorandumiga, ent asjakohane eelnõu hääbus riigikogus poliitilise huvipuuduse tõttu. Vajadus valitsemiskorralduse uuendamiseks on aga pigem süvenenud.
Eesti riigivalitsemise korraldusele otsa vaadates tuleb tunnistada, et meie põhiseadus ja sellest tulenev valitsemiskorraldus on meid üldjoontes hästi teeninud. Oleme pääsenud nii põhiseadus- kui valitsuskriisidest.
“Me vajame Riigireformi 2.0, mis võiks olulises osas lähtuda riigireformi sihtasutuse omaaegsetest ettepanekutest ja leida kaasajastatud väljundi tulevase valitsuse tööplaanis.”
Samal ajal on tuntav üldise valitsemise mugandumine koos bürokratiseerumise kasvu ja agiilsuse kaoga, mis on kasvavalt takistamas ühiskonna kiiremat arengut ja tarvilisi reforme. Ka eelpool kirjeldatud probleemid majanduses ja riigirahanduses on suuresti seotud ebakohtadega valitsemiskorralduses, sealhulgas kulude kokkuhoidu puudutavalt. Me vajame Riigireformi 2.0, mis võiks olulises osas lähtuda riigireformi sihtasutuse omaaegsetest ettepanekutest ja leida kaasajastatud väljundi tulevase valitsuse tööplaanis.
Näeksin riigireformi kolmetasandilise protsessina.
Esmalt valitsemise efektiivsusele ja agiilsusele suunatud sammud, mida saaks valitsus korraldada määruste ja riigieelarve tasemel juba ühe aasta jooksul. Märksõnadeks valitsemiskulude vähendamine (20 protsenti) tööviljakuse kasvatamise kaudu, menetlustähtaegade lühendamine (kaks korda) uute tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu kaudu ja eelarve läbipaistvuse kasvatamine kogu avaliku sektori eelarveinfo avalikustamise kaudu.
Teiseks riigikorraldust puudutavad muutused, mis eeldavad (konstitutsiooniliste) seaduste muutmist nagu ministrite ametisse nimetamise korraldus, tippametnike vastutuse kasvatamine ja rotatsioon, aga ka valitsuse võimestamine ministeeriumide ja ametite silotornistumise vähendamiseks. Kaaluda tuleks ka riigikogu järelevalve ja seadusandliku võimekuse kasvatamist. Seda oleks võimalik teostada kahe kuni nelja aasta perspektiivis.
Riigireformi kolmas tase võiks hõlmata ka põhiseaduslikke küsimusi, nagu presidendi institutsioon (valimine ja valimisperiood), ministrite staatus (ministeeriumi tegevjuht või poliitilist juhtimist korraldav valitsuse liige), aga ka kaasaja julgeoleku väljakutseid rahu- ja sõjaaja valitsemiskorraldust puudutavalt.
Kokkuvõtteks
Eesti elu ja selle korraldus on meie hoida ja vastutada, me ei saa käsi laiutades jätta end väliste jõudude ja sõjaliste konfliktide meelevalda.
Meil on kõik võimalused oma tulevikku ise kujundada, nõudes oma esindajatelt riigi- ja volikogudes vastavaid otsuseid ja tegutsemist ning valides parimaid neid ka teostama. Seda on tark teha enne, kui välised asjaolud või allumatuseks kiskuv rahulolematus meid selleks sunnivad.