“Kui eramuuseumisse tulevad kaks inimest, võtab kahekõneline perekonnalugude jagamine muuseumipidajatega, grammofoni kuulamine, teejoomine ja 20. sajandi sündmuste arutamine tunde,” ütleb Tartu Ülikooli etnoloogia nooremteadur Ilona Piirimägi. Võõrustajad valmistuvad pikalt külaliste vastuvõtuks ja kohandavad enda räägitud jutte vastavalt külastaja huvile. Võrreldes suurema muuseumiga on selline kogemus nooremteaduri sõnul väga intiimne.

Kuigi Eesti tegutseb umbes 60 eramuuseumi ja 30 muuseumituba, pole neid varem süstemaatiliselt uuritud. Nüüd püüab Piirimägi oma doktoritöös seda tühimikku täita. Täpsemalt huvitavad teda Eesti eramuuseumide loomispõhjused, toimeloogika ning see, kuidas need sotsiaalset ja kultuurimälu hoiavad. “Eramuuseumide üks-ühele suhtlus külastajaga on väga hea kultuurimälu hoidmise vorm,” osutab nooremteadur. Samuti jälgib ta, mis saab eramuuseumist siis, kui omanik seda enam pidada ei soovi.

Käsmu meremuuseumis. Autor/allikas: Kadri-Ann Väärsi

Mõõk, verivorst ja Jakob Hurda diivan

Mis eristab eramuuseumi n-ö päris muuseumist? “Põhiline on see, et kõigil eramuuseumidel ei ole kogumispõhimõtteid ja nad ei sisesta ega digiteeri oma kollektsiooni muuseumide infosüsteemi ehk MuIS-i,” kõrvutab Ilona Piirimägi. Kuigi eramuuseumid tegutsevad muuseumiseadusest väljaspool, saab osa neist kultuuri- või mõnelt muult ministeeriumilt siiski tegevustoetust. Ametlikult ei tegele need muuseumid ka teadustööga, kuigi pidajad võivad olla kirglikud harrastusteadlased.

“Eramuuseumide üks-ühele suhtlus külastajaga on väga hea kultuurimälu hoidmise vorm.”

Eramuuseumid on tekkinud kas kirest millegi kogumise vastu või hirmust, et kohalik kultuuripärand läheb kaotsi. “Seni pole ma käinud üheski muuseumis, kus poleks räägitud lugu, et asi sai alguse sellest, kui kodus ei lubatud enam kollektsiooni täiendada,” muigab Piirimägi.

Muuseumipidaja kõrval annetavad esemeid teisedki kohalikud. Kuna koroonapandeemia ajal ostsid ja korrastasid inimesed maapiirkondades palju kinnisvara, uppusid eramuuseumid mõne aastaga n-ö lakast leitud vanavara tulva alla. “Praeguseks on paljudel eramuuseumitel juba kindlad kogumispõhimõtted, sest ruutmeetrid on piiratud ja kõike ei saa vastu võtta,” selgitab nooremteadur.

Käik järgmisesse ruumi Käsmu meremuuseumis. Autor/allikas: Kadri-Ann Väärsi

Piirimäe sõnul üllatas teda uurijana eramuuseumide viis sotsiaalset ja kultuurimälu hoida ja vahendada. “Kuna külastus toimub tihti etteteatamisega, eriti talvel, siis oodatakse külalist väga: laud on juba kaetud, aurab nõmm-liivatee ja jõuluajal on köögis verivorsti lõhn,” kirjeldab ta. 

Eramuuseumis on rõhk meelelistel kogemustel: puutetundlike ekraanide asemel võib külastaja istuda Jakob Hurdale kuulunud diivanil, lugeda Julius Kuperjanovi isiklikke kirju või anda lapsele prooviks käes hoida viikingiaegset mõõka. “Näiteks saab kümne-aastane poiss ise proovida, kas ta üldse jaksaks viiking olla. Pärast räägib ta võib-olla eluaeg, et tahab arheoloogiks saada, sest see mõõk tundus käes nii raske,” piltlikustab Piirimägi.

Harmoonium Pikakose majamuuseumis. Autor/allikas: Kadri-Ann Väärsi

Niisamuti panevad eramuuseumid rõhku performatiivsusele. Teisisõnu võivad külastajat Käru muuseumi näitel ööbima oodata eri kümnendite stiilis magamistoad ja muuseumipidaja külalisi tervitada kostümeeritult. “Kui Valdo Praust Muuseumiööl jalgrattamuuseumis inimesi vastu võtab, on tal torukübar peas ja ta mängib seal grammofoni,” sõnab nooremteadur.

“Näiteks saab kümne-aastane poiss ise proovida, kas ta üldse jaksaks viiking olla.”

Kuigi eramuuseumes käib ka külastajagruppe, saabuvad külastajad sageli kahekaupa või perega. Sellised külaskäigud kujunevad nooremteaduri sõnul pikaks ja väga isiklikuks. Ta täheldas uurides, et olgu muuseumi teema hobukaarikud, samovarid või lapsekärud, pidaja avab alati külastajatele ka oma perelugu. “See paneb külastajaidki peegeldama enda pere lugu. Sageli jõutakse siis 20. sajandi murranguliste perioodideni. Väga palju vahetatakse infot, kes kuhu küüditati ja millised on perede saatused,” sedastab ta.

Ühest küljest saab külastaja just tema huvidega arvestava kogemuse. Teisest küljest kogub muuseumipidaja sel moel külastajatelt uusi lugusid. “Kui sa lähed näiteks Juhani koduloomuuseumisse, vaatad seal Nõukogude aja asju ja räägid põneva loo, kuidas Aurika pesumasin teie perre sattus, siis järgmisel külastusel jagatakse seda lugu vahest juba edasi,” toob nooremteadur näite.

Giidituur grupile püsinäitusel Käru muuseumis. Autor/allikas: Kadri-Ann Väärsi

Kogu piirkonna lugu

Maapiirkonnas ei piirdu muuseumikülastus sageli ainult hoone või toaga, vaid muuseumipidaja põimib oma loo sisse kogu asula. Samuti kaasatakse lugudesse laiem maastik. “Pikakose majamuuseumis näidati ka Valgejõe kääru ja vana hüdroelektrijaama. Samas võib see olla kunagine hiiekoht, kivikalme või 1905. aasta revolutsiooni käigus maha lastud inimeste mälestuskivi,” loetleb Ilona Piirimägi.

Muuseumid toimivad tema sõnul põhimõttel, et iga muuseumi taga on selle kogukond. “Eramuuseumides toimib see täiesti iseenesest ilma igasuguse kogukonnaspetsialistita,” tõdeb Piirimägi. Nii annetavad kohalikud inimesed muuseumile oma asju, aitavad sel vajadusel pileteid müüa, midagi kokku keevitada ja külastajatele küpsetada. Mõni õpib Piirimägi sõnul lausa giidiks. “Muuseum räägib nende piirkonna lugu ja on paljudele väga kallis,” põhjendab ta.

Nii võib eramuuseumi tuules hakata maapiirkonnas arenema sotsiaalne ettevõtlus ja puhkemajandus. Näiteks võib eramuuseumi naabertalu avada kodukohviku, kolmas naaber aga kämpingu. Piirimäe sõnul võivad sellised katsetused kesta ühe suve, aga ka püsivaks areneda. “See on väga orgaaniline ja elav protsess, mis võib jälle muutuda, kui kellelgi kogukonnast tuleb mingi uus idee. See võib ka hääbuda: teed kaks aastat kohvikut ja siis enam ei jaksa,” arutleb ta.

Vabatahtlikud Käru muuseumi ööbimisvõimalust pakkuvas Kerro residentsis. Autor/allikas: Kadri-Ann Väärsi

Seevastu kohalikku omavalitsust tajuvad eramuuseumid passiivse ja kaugena. Karmistuvate seaduste tõttu on nende silmis takistaja ka riik. “Näiteks keelas jäätmeseadus vaba ligipääsu konteineritele. Nüüd on inimestel palju keerulisem päästa jäätmejaama toodud väärtuslikke veimevakku, vokke, õllekanne ja vanu lampe,” kirjeldab nooremteadur. Maanteeamet aga ei luba eramuuseumil panna tee äärde selleni juhatavat reklaamsilti.

“Omavalitsuselt oodatakse elementaarset reklaamitööd – näiteks esindamist turismimessidel või märkimist piirkonna voldikutes.”

Piirimäe sõnul oleks eramuuseumil abi igasugusest reklaamist. “Omavalitsuselt oodatakse elementaarset reklaamitööd – näiteks esindamist turismimessidel või märkimist piirkonna voldikutes,” sedastab ta. Liiati ei saa muuseumipidajad palka, vaid toimetavad entusiasmist ja põhitöö kõrvalt. Seetõttu pole neil sageli piisavalt vaba raha, et muuseum ots otsaga kokku tuleks.

Mis saab aga siis, kui eramuuseumi pidaja seda enam pidada ei soovi või jaksa? Piirimägi eristab kolme tulevikustsenaariumi. “Esimene on see, mida oodatakse ja loodetakse, et järeltulev põlvkond võtab muuseumi üle,” toob ta välja. Teiseks võib omanik oma kogu maha müüa, sest laste jaoks oleks see koorem, aga esemed ise on kõrges hinnas. Kolmanda variandina antakse kogu üle mõnele suuremale muuseumile. “Mõned muuseumid ongi juba sõlminud kogude ülevõtmiseks eellepingu,” täpsustab nooremteadur.

Ilona Piirimägi pidas ettekande “Eesti eramuuseumid – mõra maatriksis” Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil 9. aprillil Tartus.