“Kui ma Unitediga hüvasti jätsin, siis küsisin Klasenilt, kuhu ma asjad jätan. Ta vastas, et jätaksin omale, sest kunagi ei tea, mis saab,” rääkis 23-aastane Karl Gustav Kokka, kes on nüüdseks tippjalgpalliga kaks korda hüvasti jätnud. Hetkel paistab, et järgmist korda ei tule, aga nii arvas ta ka mõned aastad tagasi.
Poolkaitsjana tuntud Kokka kuulub nende mis-oleks-kui mängijate sekka, sest nooruspõlves räägiti temast kui tulevasest staarist. Tähesära jagus tal vaid mõneks aastaks, kuniks see ära kustus.
Mäletatavasti kuulus Kokka Eesti U17 koondisesse, kes tegi 2020. aasta EM-iks — mis koroonaviiruse tõttu kahjuks ära jäi — valmistudes tuule alla paljudele tippkoondistele. Näiteks skooris Kokka praeguse Barcelona staari Alejandro Balde silme all Hispaania eakaaslaste vastu Tartu Tamme staadionil kaks korda ning aitas noored Sinisärgid 3:2 triumfini.
2023. aastal otsustas Kokka suure jalgpalli ära lõpetada. Keskväljamees siirdus Tallinna Zapoosi ning müttas nende eest III liiga väljakutel. Pärast üht hooaega tegi ta valiku naasta kasvatajaklubi Nõmme Unitedi juurde. 2024. aastal sai Kokka kirja debüüdi Premium liigas ning tegi kaasa kogu hooaja.
Ka mullu kuulus Kokka Unitedi ridadesse, aidates klubil võita rekordilise punktisaagiga Esiliiga. Viimase vooru mängus sekkus ta vahetusest ning andis kannaga efektse väravasöödu. Pärast seda teatas ta Soccernet TV otse-ülekandes: “Järgmine hooaeg mind ilmselt ei näe jah, aga ma olen varemgi puhkamas käinud — eks siis vaatame, mis elu toob.”
Kokkal oli õigus. Sel aastal pole teda palliplatsil näha, sest ta kolis välismaale. Mitte jalgpalli, vaid töö pärast. Eestisse naastes puhus Kokka Soccernet.ee-ga paar sõna juttu. Räägiti nii tema praegusest elukorraldusest, Unitedi-aegadest, U15 vanuseklassis toimunud kaklusest, rahast, endisest ja praegusest U17 koondisest ning paljust muust.
Karl Gustav, räägi, kuidas sul läheb praegu.
Ausalt öeldes läheb mul suurepäraselt. Elu on viinud mind kohtadesse, kuhu ma poleks kunagi arvanud, et jõuan. Elan praegu Mexico Citys ja töötan idufirmas. See kõik on jalgpallist täiesti erinev maailm, aga mulle meeldib see energia selle ümber. Reisin palju, õpin ja teen sporti nii palju kui saan.
Mida see töö siis endast täpselt kujutab?
Tegu on ühe Eesti firmaga, mis annab Mehhiko elanikele võimaluse autot rentida ja seda hiljem ka omada. Praegu on põhifookus siiski taksojuhtidel. Kohalikul turul on see ettevõte tähtsal kohal, sest autode ostmine on muutunud väga kättesaamatuks. Lisaks minule töötab seal veel üks eestlane.
Pärast eelmise hooaja lõppu olen seal olnud neli kuud. Juunis reisin tagasi. Kohe algab Kevadtorm, kuhu ma lähen. Tööd saan kaugelt ka teha, aga see pole päris see, kui Mehhikos kohapeal olla.
Miks on Mehhikos töötamine eriline?
Saan siis kontoris olla. Ja no mõistagi on äge teist kultuuri kogeda. Mulle meeldib reisida. Kui mul on nädalavahetusel vaba aega, siis vaatan palju ringi. Olen paar korda pealinnast väljas käinud ja ühe pika nädalavahetuse ajal, kui seal oli püha, reisisin ma Guatemalasse. Olin seal kolm päeva. Käisin aktiivset vulkaani vaatamas, mis oli väga lahe kogemus.
Mulle lihtsalt meeldib seal riigis olla. Mehhiko toit on hea. (Naerab). Aga kogu see melu on teine ja mulle meeldib midagi muud kogeda.
Kui palju oled sa seal jalgpalli vaadanud?
Ühe korra käisin kohalikku liigat kaemas. Club America mängis Monterreyga ja võitis kodus. See oli väga kihvt. Algul natukene muretsesin, et kuidas need fännid seal on, aga lõpuks oli see atmosfäär väga võimas.
Mäletan, et enne mängu pidin näiteks püksivöö ära võtma. Sellega ei tohtinud staadionile siseneda, sest mehhiklaste jaoks on püksivöö külmrelv. Jätsin siis viiekümne kohaliku eest selle kusagile suvalisse tacoputkasse. Õnneks sain selle pärast mängu tagasi. (Naerab).
Eesti vutti jälgin ka. Ma olen üritanud nädalavahetustel ülekannet käima panna, aga kui mõni mäng algab Eesti aja järgi kell 12.30, siis mina veel magan. Olen paarile sõbrale kirjutanud, et kelle jaoks me seda siis mängime. (Naerab). Aga olen kursis. Mängin Soccerneti Fantasyt ka esimest korda.
Kuidas sul seal Fantasys läheb?
Vaatasin, et üldtabelis olen 15. kohal (loo ilmumise hetkel on Kokka üldtabelis suisa kaheksas). Vahepeal olin isegi kümnes. Vist on nagu okei.
Kas mingeid sõbraliigasid teed ka?
Otseselt ei tee. Paari sõbraga panime paika Premium liiga tabeliennustuse ja selle peale siis kerge beti.
Mis kaotaja karistuseks on?
Kaotajale pole. Võitja saab sümboolse summa, äkki kümme eurot või midagi sellist.
Kas sul Mehhikos olles koduigatsust ei teki?
Ikka tekib. Olin nüüd järjest ära kolm kuud. Kohe pärast hooaega lendasin ära ja detsembris olin juba seal kohal. Jaanuaris olin korraks Eestis.
Aga ma hoidsin end pidevalt tegevuses, et mõtteid mujale saada. Pärast tööpäeva tegin sporti, käisin padelit mängimas, mis on sealgi päris populaarne tegevus. Ja paar korda olen käinud kohalikega jalkat mängimas.
Seega hoiad end ikka toonuses?
Jah, kuigi seal on pigem sellised viis-viie vastu väljakud. Rohkem nagu puurid. Aga need asuvad Mexico City majade katustel, mis annab täiesti teistsuguse tunde.
Aga mingi klass on mul veel alles vist. Sain hiljuti kutse ka natukene tugevamate poistega mängima. Need, kellega praegu mängin, on pigem nädalavahetuse-jalgpallurid.
Kas võtad selle pakkumise vastu?
Ma ei teagi. Ma ütlesin, et võin huvi pärast mängimas käia ja vaadata.
Sa tegid tippjalgpalliga teist korda lõpparve. Meenuta, palun, miks sa esimest korda seda tegid.
Kaitseväe tõttu. See oli too hooaeg, kui Vladimir Vassiljev tuli Nõmme Unitedisse treeneriks. Enne hooaega sain Vovaga kohvikus kokku ja rääkisin, mis ma tunnen ja et tahaksin kaitseväe ajal mängida nädalavahetusteti sõpradega Zapoosis. Kaitseväe esimeses pooles sain mingitel nädalavahetustel Unitedit aidata, aga see polnud päris see — käisin kaasas, tegin mõned minutid, jalad olid läbi.
Tundsin, et kui uus hooaeg algab, siis ma pean midagi muud tegema. Vova sai minust aru, Mart [Poom] sai ka ja siis läksingi Zapoosi.
Ja III liigast Zapoosist jõudsid omakorda tagasi Unitedisse ning hakkasid Premium liigat mängima. Kuidas selline otsus sündis?
See oli nii, et suvel sai kaitsevägi läbi ja pool hooaega oli veel Zapoosiga ees. Pärast ajateenistust plaanisin Zapoosiga hooaja lõpuni teha. Aga mingi hetk kutsus Madis [Metsmägi] mind Unitedisse noori treenima. Ütlesin, et okei, sobib, sest Zapoosi kõrvalt oli hea abitreener olla.
Ühel hetkel hakkas selle noortegrupi peatreener Thomas [Maibaum] naljatama, et äkki peaksin Unitedisse tagasi tulema. Ma ei võtnud seda algul tõsiselt, sest ma ei arvanud, et ma kunagi teen seda. Aga siis millalgi olime treeneritega kontoris, äkki jaanuaris, ja ütlesin Martin Klasenile, et äkki võiksin trenni tulla.
Tegin siis duubliga vaikselt trenni. Ja hooaja algul kutsutakse ikka mõned duubli mängijad esinduse juurde, kuhu ma läksin üsna kiiresti. Ühtegi mängu ma ei mänginud, tegin vaid trenni. Ja lõpuks võeti mind liigamänguks Pärnusse kaasa.
Mäletan, et ma teadsin enne mängu, et saan väljakule, sest pingil polnud piisavalt mehi, paljud olid vigased. Ja siis Randin [Rande] ütles, et Gusti, pane valmis. Tegime [Georg Mattias] Lagusega sooja ja ta oli jumala elevil. Ma olin ka, et davai, ülikõva lugu ikka.
Mis tunne oli Premium liigas mängida?
Täiesti teine. Aasta aega tegin Zapoosiga kord nädalas trenni. Mängisime hästi, jõudsime ka väikestel karikavõistlustel finaali. Selles mõttes oli see ülilahe kogemus. Zapoosi fänlust ei saa võrrelda mitte ühegi Premium liiga mänguga, kus ma mängisin.
Mille poolest see erines?
Ma ei tea, kas pealtvaatajate arv oli suurem kui Premium liigas või mitte. Aga kolm- või nelisada inimest oli ikka. Seal lauldi, mängiti trummi ja elati kõik 90 minutit kaasa. Meenub see üks väikese karika poolfinaal Team Helmiga Lasnamäel. Sellist atmosfääri pole ma mängides mitte kunagi kogenud.
Aga Premium liigas kannatas tase välja?
Jaa, kuigi Pärnus olin esimestel minutitel täiesti punases. Vahe võrreldes III liigaga oli massiivne. Aga mäng-mängult hakkas see vorm tulema. Ja no meil oli treener Hendrik Nälk … Ta tegi meile hullumeelseid jooksutrenne. Ta polnud iga päev kohal, aga kui nägid, et ta tuleb trenni, siis õhh … Aga selle pealt tuli võhma ja siis suutsin mängida küll. Kahju, et see esimene hooaeg Unitedi jaoks Premium liigas niimoodi lõppes.
Mille taha see kõik jäi? Päeva lõpuks jäite Kalevist maha 16 punktiga.
Ma arvan, et me alahindasime Premium liiga taset. Meil läks Esiliigas väga hästi, minu meelest me väga palju mängijaid juurde ei toonud.
Suvel tõite posu välismaalasi.
Jah, suvel hakati neid tooma. Aga lõpuks läksime hooajale vastu kogenematu pundiga. Arvan, et selle taha võiski jääda. Selles mõttes oli see hea karastus, sest üsna sama võistkonnaga tõusti tagasi. Vähemalt tuumik jäi samaks. Tegime ju rekordhooaja ja nüüd tuleb poistel Premium liigas hästi välja, ollakse ikkagi tabeli keskosas.
Sa tegid eelmisel aastal Esiliigas kaasa kogu hooaja. Kuidas oli Poola peatreeneri Slawomir Cisakowski käe all mängida?
Väga teistsugune. Ta on ülimalt nõudlik. Aga eks kui välistreener tuleb, siis tema jaoks ongi jalgpall number üks. Tema siht oli hooaja algusest peale Esiliiga võit, maksimumpunktid ja kõik asjad.
Täiesti teine kogemus. Jah, ta oli nõudlik ja tegi palju individuaalseid koosolekuid ja analüüse, aga need asjad tegid tiimi tugevaks. Oli ka palju erinevaid väikeseid üritusi, et meeskonnal keemiat parendada. Iga nädal oli midagi. Näiteks käisime kõik koos söömas või tegime Männikul ringmänge, mida polnud varem teinud.
Slawomir on karm ja tõsine, aga ta on hea tasakaaluga. Ta tõi meeskonda seda lõbusat õhkkonda sisse kogu aeg. Mulle meeldis see.
Mäletan ka, et ma võtsin esimeses neljas mängus kollase kaardi. Siis ta võttis mu enne üht trenni ette. Ta rääkis, et nii ei saa jätkuda. Analüüsisime seepeale mu üks-ühele kaitsemängu. Pärast seda läks iga kohtumisega asi paremaks. Alguses olidki väikesed detailid — näiteks lendasin liiga kiiresti vastasele sisse –, mis talle ei meeldinud.
Aga ma olin temaga aus. Rääkisin juba suvel, et ma ei tea, kas ma uuel hooajal jätkan mängimist. See ei mõjutanud kordagi minu suhtumist mängimisse. Lihtsalt ütlesin, et ta teaks arvestada. Iga ringi järel oli meil individuaalne koosolek. Pärast neljandat ringi andsin lõplikult mõista, et ma järgmine hooaeg ei jätka.
Milline oli ta reaktsioon?
Ta sai minust aru. Ta küll tahtis, et ma jätkaksin. Ta leidis, et olen tiimile vajalik mängija. Aga rääkisin ära, millised on mu võimalused, ja kuna talle meeldib reisida, siis ta sai aru ja toetas mu otsust.
Ja nüüd, kui olin Mehhikos, siis vaatasin, et ta oli mulle Whatsappi kirjutanud. Mõtlesin, et see ei saa ju nii olla. Ta saatis mulle kaks videot ja ütles, et analüüsiksin neid. Aga ta vist tahtis need [Karl] Läänelaiule saata, sest need klipid olid temast. Pulli pärast analüüsisin need ära ja ta ütles, et väga hea, saada Karlile edasi. (Naerab).
Oled sa selle otsusega rahul, mis sa langetasid?
Jah, väga rahul.
Kas su otsus on natukene ka raha taga kinni?
Eks kindlasti. Arvan, et mõned mängijad peavad ikka lisatööd ka tegema, teades, milliseid summasid Premium liigas makstakse. Võib-olla osad tulevadki ots-otsaga kokku.
Ma küll ei ole seda nii palju uurinud, aga enda kogemuse põhjal võin öelda, et kui ma panen nii palju tunde nädalas jalgpalli alla, kõik nädalavahetused aasta jooksul on põhimõtteliselt kinni, siis see summa peaks olema natukene suurem kui pakutakse. Aga jah, mingit rolli see raha mängis, aga mitte liiga suurt.
Kas sa tunned, et raha tõttu võivad osad perspektiivikad noored varakult karjääri lõpetada?
Ma ei teagi, kui paljud on selle tõttu ära lõpetanud. Aga eks natukene on ikka. Mul mängis suurt rolli ka vigastus, mis mul oli. See hakkas mulle lõpuks pähe, sest see tuli kogu aeg tagasi. Ma ei tea, miks see korda ei saa.
Mis vigastus see on?
Reielähendaja. Kogu aeg tõmbasin ära või kogu aeg oli mingi mure.
Millal see algas?
Esimene kord tõmbasin selle ära, kui olime noortekoondisega Šveitsis ja mängisime enne koroonat Zürichi vastu. Täpselt enne U17 EM-finaalturniiri. See pole ikka veel korda saanud. Ka eelmine hooaeg teipisime seda kogu aeg. Kui ma käisin hiljuti ümber Viljandi järve jooksul, siis pärast tundsin seda sama kohta.
Ka see oli põhjus, miks ma lõpuks kaitseväkke ja Zapoosi läksin. Aga ma ei kahetse midagi, mul on olnud väga vahvad aastad.
Aga tulles tagasi Unitedi juurde. Kui palju sa nende mänge sealt kaugelt jälgid?
Üritan igat mängu vaadata. Kui ei jõua, siis tipphetki ikka vaatan. Ma olen terve elu olnud rohkem see tipphetkede mees. (Naerab). Aga nüüd olen hakanud terveid mänge vaatama, kui on võimalus olnud. Vahepeal kannan ka Unitedi särki. See on ikkagi oma klubi, see jääb terveks eluks südamesse.
Mille poolest tänavune sats erineb kahe aasta tagusest?
Ma arvan, et seal on kaks meest: Zaka (Zakaria Beglarišvili – H. H.) ja Froll (Andre Frolov – H. H.). Need kaks toovad oma kogemusega nii palju juurde.
Kas sinu hinnangul teil tunamullu selline tugi puudus?
Nii suurt ei olnud küll, jah. [Marko] Meerits oli ja ta vahepeal võttis vendi küll ette, aga Zaka ja Froll on seal väljaku keskel, nad juhivad, motiveerivad ja vajadusel kutsuvad korrale. Nende kahe mõju oli tunda juba Esiliigas.
Zaka on lihtsalt jalgpalligeenius. Ta leiab alati mingeid sööte ja see pall on tal jala küljes nagu Lionel Messil. Ja Froll … Tema treeniks, nagu ta oleks ikka 16-aastane, kes tahab Barcelonas või Real Madridis lepingut saada. (Naerab). Froll ei võta isegi mängueelsetes trennides rahulikult — see on kiiduväärt. Nende meestega väljakut jagada oli mullu puhas rõõm.
Kuidas sa tunned, kas keegi Unitedi noortest on tänavu esile tõusnud?
Ma olin päris üllatunud, kui nägin Gert Kabalit mängimas. Ta ei saanud ju eelmine aasta Esiliigas kordagi peale. See on väga kihvt, kuidas ta on tulnud ja kuidas ta mängib. Ta käis meiega mullu trennis küll ja tal on väga hea esimene puude, mis mulle meeldib, lisaks on ta löögijalg ka hea. Vaid nooleviskes ja turakamängus peab veel juurde panema. (Muigab).
Mida Unitedis sellist tehakse, et sealt nii palju häid mängijaid sirgub?
Seal on väga hea treenerid. Unitedis hakatakse juba varakult mängijaid individuaalsete tugevuste peale treenima. Ja väga palju tehakse lisa. Mingid grupid teevad isegi kaks korda päevas trenni — enne ja pärast kooli. Aga kõik algab treeneritest — kui nad suudavad mängijatele tekitada rutiini ja distsipliini, siis hakatakse töötama ja pingutama.
Samuti on Unitedil ette näidata hulganisti mängijaid, kes on jõudnud välismaale. Karla (Karl Jakob Hein — H. H.) otse Arsenali, Robi Saarma, Erko Jonne Tõugjas, Dimitri Jepihhin jne.
Hiljuti sattus üks Unitedi noortegrupp endast sõltumatutel asjaoludel meediapilti. Räägin siis U15 pundist, mille liikmetele olid ka sina kunagi treener. Mis tundeid see intsident sinus seal kaugel Mehhikos tekitas?
Alguses ma mõtlesin küll, et kuidas selline asi võimalik on. See oli väga vastik vaatepilt. Ja kui ma vaatasin seda mängu heliga, kuulasin, mida tribüünilt lapsevanemate poolt karjuti, siis see polnud üldse tore. See kõik oli nii ebareaalne mu jaoks.
Keegi ajakirjanik kirjutas, et see algas juba siis, kui meie 2003 grupp võitis 2019. aastal Eliitliiga Legioni vastu. Rääkisin paari oma grupi poisiga, kellega me seal mängisime. Jõudsime järeldusele, et meil küll säärast asja polnud. Meil oli lihtsalt see, et oli kaks väga kõva noortesatsi, kes mängisid alati esikoha peale.
Minu arvates oli meil noortekoondistes ka nii, et viis kutti oli meilt ja viis kutti Legionist. Ilmselgelt olid meievahelised mängud tugevad ja kõrge tasemega. Aga mingit peksmist või sääraseid asju meil küll polnud.
Ja kui te U17 EM-iks valmistusite, oli teil ju treeneritetiimis Legioni asutaja Mihhail Artjuhhov …
… Ta on ülilahe inimene. Väga kahju, et see mäng sellise maiguga oli. See ei ole aktsepteeritav.
Tunned sa, et jalgpalliliidu karistused olid õiglased?
Ma ei tea. Mis sa arvad?
Ma arvan, et jäid natukene lahjaks.
Jah, ma arvan ka. Eks seal peab muidugi arvestama, et tegu on noorte poistega. Meie ei tea nende tausta, mis neil peres toimub ja kust see kõik tuleb. Aga jah, võinuks ikka karmim olla. Selline käitumine pole mitte kuidagi aktsepteeritav.
Aga rääkides. Mida toob tulevik — kas sind võib veel kunagi Premium liigas või Esiliigas platsil näha?
Kui aus olla, siis ma ei usu. Pärast eelmist hooaega tuli paar sõnumit küll, aga mul oli otsus juba langetatud.
Kes sulle kirjutasid?
Midagi ametlikku seal polnud, aga Esiliigast ja Esiliiga B-st olid need kirjad. Premium liigast vist ei tulnudki lõpuks midagi, aga ma täpselt ei teagi.
Hiljuti andsin end üles II liiga B-s mängiva Tamperi nimekirja. Ma pole veel litsentsi ära teinud, aga üleminek on teostatud. Suvel hakkan siis nendega mängima. Täitsa ootan seda, et saaksin jalkat mängida. Mulle meeldib palli lükata. Kõrgliigas ma enam ei palli, aga Tamperiga läheme väikest karikat võitma!
Seega armastus jalgpalli vastu pole kusagile kadunud?
Võib nii öelda küll. Mul on tunne, et nüüd on tekkinud muu elu ka. Saan reisida rohkem, veeta pere ja sõpradega rohkem aega. Ja siis selle kõige kõrvalt saan paar korda nädalas trennis käia ja nädalavahetusel mängida.
Eks ongi keeruline maha tulla selle karusselli pealt, kus sul on peaaegu iga päev trenn. Midagi peab ju säilima. Ei saa järsku nipsust ära lõpetada ja mitte midagi teha.
Kas sa väiksena unistasid profijalgpalluriks saamisest?
Ausalt öeldes mitte. Ma ei arvanud kunagi, et minust mingisugune põhivend saab. Operi Jalgpallikoolis, kus ma alustasin, olin alguses paremkaitse. Spartas oli ka pigem kaitsja. Unitedis olin ka alguses kaitsja, aga siis nägi Klasen mind keskpoolkaitsjana. Mingi hooaeg, äkki U14 või U15 vanuseklassis ma tundsin, et kurat, ma olen oma vanuste seas suhteliselt hea. Võib-olla süstiti treenerite poolt ka seda, et ma pean neid mänge tassima. Ja sealt hakkas asi veerema.
Kui meil läks U17 koondisega hästi, siis mõtlesin, et võiksin kusagil välismaal mängida. Ja ma ootasin väga seda kodust EM-finaalturniiri, mis pidi siin Eestis olema. See koondis oli väga eriline. Treenisime iga nädal kolmapäeviti koos. Sellesse punti pandi väga palju tööd.
Mäletan, kuidas noortekoondiste ajal elasime paar kuud aastast Džingli hotellis. See koondis oli minu jaoks nagu teine pere. See oli see periood, kus liiga palju kooli ei jõudnudki. (Naerab). Aga see oli väga meeldejääv aeg.
Olime koondisekaaslaste Rocco ja Miikael Johann Raassaluga terve põhikooli klassivennad. Äge oli niimoodi koolis käia, et ühest klassist on kolm koondislast. Hea oli ka see, et ma ei tundnud kunagi, et ma jään ainsana koolist maha, vaid mul on kaks venda veel, kes enne kontrolltööd mõtlevad, et nad ei tea ju midagi. (Naerab).
Sel ajal unistasin küll ja töötasin selle nimel, et kunagi profijalgpalluriks saada, aga siis tuli see vigastus ja seejärel koroonaviirus. Võib-olla sel hetkel kadus ära see, mida varem tundsin.
Ma küll ei saa öelda, et koroona või ärajäänud EM nüüd süüdlased olid, sest Maks (Maksim Paskotši – H. H.), Rocco [Robert Shein], [Martin] Vetkal, Erko [Jonne Tõugjas] mängivad välismaal. Aga minus kadus see tuhin ära pärast seda kõike.
Oled sa natukene kade ka, et nüüd saab U17 koondis oma EM-i?
Pigem on see lihtsalt kihvt. Eks me ikka oleme mõelnud nendega, kellega kunagi U17 koondisesse kuulusime, et mis küll oleks meil olnud. Me tegime ju mingit tulemust ka, võitsime ikkagi suuri riike. Aga ma loodan, et need praegused noored lähevad samasuguse duhhiga peale.
Seal peab tegutsema nii, nagu iga mäng oleks finaal. Kõik tuleb väljakule jätta. Ei saa mõelda, et selles mängus võtan natukene rahulikumalt ja küll järgmine kord pingutan rohkem. Peab olema see mentaliteet, et suudad kõiki võita, sa oled neist parem. Võib-olla tuleb tavapärasest rohkem kaitses istuda, mis on loogiline, aga kõik on võimalik. Kindlasti jälgin neid mänge ja hoian Eestile pöialt.
Jääd sa kõike, mis on su selja taha jäänud, meenutama hea sõnaga?
Kindlasti. Ma ei kahetse oma otsuseid, vaid olen kõigega väga rahul. Ja ma olen siin maastikul üsna palju kogenud. Väga vahvad ajad olid ja kindlasti tuleb neid veel. Ega ma ei tea, mis tulevik toob lõpuks. Ma ei mõelnud ju Zapoosi ajalgi, et ma kunagi Premium liigasse lähen.
Kui ma Unitediga hüvasti jätsin, siis küsisin Klasenilt, kuhu ma asjad jätan. Ta vastas, et jätaksin omale, sest kunagi ei tea, mis saab. (Naerab).
Eks ma ise olen ka selline spontaanne inimene ning hoian häid sidemeid. Mulle ei meeldi tülitseda. Võib-olla on see halb asi, et mul ei olnud väljakul seda sportlikku kurjust. Aga näiteks väljaku kõrval olen ma väga emotsionaalne. Meenub üks United – Viimsi mäng, kus Nõmme sai neli või viis punast. Vot sellistel hetkedel ma ei suuda mängu enam vaadata, tunded hakkavad keema. Mu jutust on vist tunda, et mulle läheb United väga korda. (Naerab).
Aga juhtunud … Juhtunud on väga palju. Kõik need mängud koondise eest, mis pidasime Prantsusmaa, Hollandi, Rootsi, Hispaania ja kõigi nende suurte vastu. Eesti eest mängimine on ikka midagi muud kui klubi eest. See on auasi. Võtan endaga kaasa ka nii Esiliiga B kui A tiitli. Noortena olime parimad U17 Eliitliigas. Meeldejääv oli debüüt Premium liigas ning väikeste karikavõistluste finaal A. Le Coq Arenal. On, mida meenutada!
On sul lõpetuseks ka mõni hea soov?
Mul on neid suisa kolm. Soovin Unitedile edu Premium liigas ja U17 koondisele EM-il. Ja ma tahaksin, et Eesti noorteklassides ei juhtuks enam mitte kunagi sellist asja, mis toimus Unitedi ja Legioni U15 mängus.
***
Karl Gustav Kokka
Sünniaeg: 18. veebruar 2003 (23-aastane)
Klubikarjäär: Operi JK, Tallinna Sparta, Tallinna Zapoos, Nõmme United
Saavutused: Esiliiga võitja (2025), Esiliiga B võitja (2019)
Koondisekarjäär: U19 (1/0), U17 (11/2), U16 (1/0)