Ajalooliselt kujunes eestlaste ja baltisakslaste suhe ebavõrdsel pinnal. Ühed valitsesid siinmail sajandeid, teised kuulusid allutatud klassi. Sotsiaalne ja majanduslik lõhe vormis mõlema kogukonna enesetaju ning toitis vastastikust umbusku. Kehtiva korra lõhkus teine maailmasõda. Baltisakslased lahkusid Eestist 1939. aasta ümberasumise ehk Umsiedlungi käigus, kümned tuhanded eestlased pagesid pealetungiva Punaarmee eest läände viis aastat hiljem, 1944. aasta sügisel.

Nii kohtusid sajanditepikkuse keerulise ajalooga kogukonnad 1940. aastate teises pooles uuesti sõjajärgsel Lääne-Saksamaal. Mõlemad olid ilma jäänud kodumaast ja seisid silmitsi sõjast laastatud võõra riigi argipäevaga. 

Argielu raskused vaevasid algusaastatel mõlemat rühma. Baltisakslastel oli uut elu üles ehitades siiski märkimisväärne eelis – Saksa kodakondsus ja keeleoskus.

Kristiina Kivilaane sõnul andis see baltisakslastele tugeva edumaa. “Tänu sellele said nad näiteks kohe kandideerida riigiteenistusse, noore Saksamaa Liitvabariigi aparaati,” selgitas ta. Head näited on baltisaksa päritolu diplomaadid, nagu Bernt von Staden või isa-poeg Rudolf ja Henning von Wistinghausen. Neist viimane sai ka taasiseseisvumise järel esimeseks Saksa saadikuks Eestis.

Demograafiliselt olid jõujooned uuel kodumaal samuti tugevalt baltisakslaste kasuks. Eestlasi jäi Lääne-Saksamaale pidama vaid pisike kogukond – hinnanguliselt umbes 4000 inimest, ametlikult registreeritud baltisakslasi oli 1950. aastal 38 000.

Kuldne Eesti aeg

Võõrsil sidus mõlemat kogukonda kaotatud kodumaa ja soov mälestusi elus hoida. Ent Eesti, mida taga igatseti, oli kummagi jaoks mõnevõrra erinev.

Eestlaste pagulasmälu keskmes oli iseseisev vabariik. Ajakirjanduses ja seltsielus hoiti elus kujutlust “kuldsest Eesti ajast” – riigist, mis neilt sõja ja okupatsioonidega käest võeti ning mille taastamist peeti enesestmõistetavaks sihiks. Riigijuhte, sealhulgas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri, koheldi pehmelt öeldes kriitikavabalt. Nende tegevuse tagantjärele analüüsimist või iseseisvuse kaotamises süüdistamist tollases Lääne-Saksa eestlaste ajakirjanduses naljalt ei kohta.

Mälupildi kõrval püüdis eestlaste pagulasajakirjandus hoida õhus poliitilist võitlusvaimu. Veel 1949. aastal ilmusid ajalehes Eesti Rada lootusrikkad juhtkirjad, mis sisendasid usku peatsesse kodumaale naasmisse. Aastakümnete pikkune ootus nõudis aga oma lõivu. 1972 nentis eestlaste keskorganisatsiooni pikaaegne juht Johannes Västrik, et kogukonnas leidub juba “uinujaid”. “Meie ülesanne on neid ergutada, et nad ei väsiks,” lisas Västrik.

Baltisakslaste mälu ei piirdunud seevastu ainult Eesti Vabariigi perioodiga. “Nende jaoks oli keskne kogu ajalooline minevik Baltikumis alates keskajast. Ei saa öelda, et igatseti taga ainult kadunud mõisaromantikat, vaid kodumaad kui tervikut – kogu elukeskkonda ja siia maha jäänud minevikku,” selgitas Kivilaan.

Just seetõttu peab Kivilaan oluliseks ka baltisakslaste kuvandit korrigeerida. Kuigi baltisakslaste minevikuihalust seostatakse sageli mõisate ja aadlieluga, puudutas kodumaa kaotus palju laiemat kogukonda. “Tegelikult olid mõisnikud ikkagi väike eliit. Suurem osa baltisakslasi olid tavalised linnakodanikud ja literaadid,” lisas ta.

Ometi polnud ka baltisakslaste identiteet sõjajärgsel Saksamaal iseenesestmõistetav. 1970. aastatel tabas kogukonda omamoodi identiteedikriis. Vanem põlvkond arutles ajakirjanduses tõsiselt selle üle, kas 30 aastat pärast ümberasumist saab üldse enam baltisakslasi teistest eristada.

Noorema põlvkonna seas levis 1968. aasta tudengirahutuste ideestik ja osa noori vastandus vanema põlvkonna hoiakutel. Eestlastel samalaadset identiteediküsimust Kivilaane sõnul ei tekkinud, sest nende siht oli selgem: hoida elus poliitilist järjepidevust ja uskuda Eesti iseseisvuse taastamisse.

Vastastikune huvi ja sarnased mustrid

Hoolimata erinevatest mälestustest hakkas ühine trauma vana vaenu tasapisi siluma. Kui veel 1940. ja 1950. aastatel tegutsesid mõlemad kogukonnad omaette, kaotasid vanad eelarvamused järgnenud aastakümnetel oma teravuse. Ühist pärandit nähti uues valguses ning varasemate vastanduste asemel otsiti järjest enam ühisosa.

See peegeldus ilmekalt ka pagulasajakirjanduses. Nii eestlaste Eesti Rada kui ka baltisakslaste Baltische Briefe hoidsid teineteise tegemistel silma peal. Kuna eestlaste kogukond oli Saksamaal pisike, suunasid baltisakslased oma pilgu sageli ka arvukama Eesti kogukonnaga Rootsi poole. Kui eestlased korraldasid Saksamaal laulupidusid, näiteks 1986. aastal, või ESTO päevi Rootsis, leidis see kajastust ka baltisaksa leheveergudel. Baltisakslaste ajakirjanduses ilmus ka arvamuslugusid, mis kutsusid üles eestlastega suhteid tihendama ja uut lehte pöörama. 

Sarnaseid radu pidi kulgesid ka ühistegevused. Mõlemad andsid välja raamatuid oma suurkujude kohta, hoidsid elus seltsielu ja kaasasid noori. Nii eestlastel kui ka baltisakslastel olid oma laste- ja noortelaagrid, et järeltulev põlvkond ei kaotaks sidet juurtega.

Poliitilises plaanis ei jäänud baltisakslased üdini kõrvale ka eestlaste vabaduspüüetest. Näiteks oli mitmete eestlaste ürituste patroon baltisaksa päritolu poliitik ja liidumaa kultuuriminister Wilhelm Hahn. Hahni isiklik side Eestiga oli traagiline. Tema isa, ülikooli pastori ja hilisema märtri, mõrvasid bolševikud 1919. aastal Tartu krediidikassa keldris. Kivilaane sõnul toetasid baltisakslased Balti rahvaste vabaduspüüdlusi, kuid see polnud nende tegevuste keskmes.

Eestlased boikoteerisid, baltisakslased reisisid

Kõige markantsem erinevus kahe grupi vahel ilmnes suhtumises raudse eesriide taha reisimisse. Eestlased vältisid okupeeritud kodumaa külastamist ja olid selles osas äärmiselt ettevaatlikud. Väliseesti kogukonnas valitses hoiak, et Nõukogude Eestisse reisimisega tunnustaks nad vaikivalt okupatsiooni. Lisaks kardeti KGB repressioone.

Baltisakslased tegutsesid märksa pragmaatilisemalt ja julgemalt. Füüsiline kontakt kodumaaga oli neile sedavõrd oluline, et vennad Wencelidesed asutasid Münchenis lausa eraldi baltisaksa reisibüroo. Alates 1960. aastate lõpust muutusid Eesti-reisid baltisakslaste seas väga populaarseks.

“Isegi kui Eestis ei saanud igale poole minna – näiteks Paidesse sai, aga Tartusse minna ei tohtinud –, on lugusid, kuidas räägiti bussijuht ära ja sõideti liinibussiga ikkagi keelatud linna,” tõi Kivilaan näite. Eestlaste ajalehed avaldasid baltisakslaste reisikirju suure õhinaga, sest tekstide vahendusel said lugejad haruldase võimaluse kiigata raudse eesriide taha ja saada aimu Nõukogude Eesti argipäevast. 

Edukas lõimumine ja õppetunnid tänapäevaks

Kuigi mõlemad kogukonnad klammerdusid mineviku külge, ei takistanud see kummagi grupi Saksa ühiskonda sulandumist. Lõimuti väga edukalt. Eestlased omandasid kõrghariduse ja  töötasid headel ametikohtadel. Kuigi Saksamaal sündinud noored polnud Eestit kunagi näinud, pidasid nad end eestlasteks, olles samal ajal eeskujulikud Lääne-Saksa kodanikud. 

Kas 1940. aastate Eesti pagulaste lugu võiks õpetada midagi ka tänapäeva rändekriiside valguses? Kivilaan nentis, et toonane situatsioon oli paljuski erinev. “Eestlased lootsid tol ajal väga palju iseendale ja oma pealehakkamisele,” märkis ta.

Lisaks ei saatnud eestlasi rassiline stigma ning madalam oli ka keelebarjäär. Paljud sõjapõgenikud rääkisid saksa keelt, mis oli Eesti Vabariigi ajal esimene võõrkeel. Tänapäeva põgenikel tuleb sageli silmitsi seista hoopis teistsuguste kultuuriliste ja keeleliste tõketega.

Kokkuvõttes näitab Lääne-Saksamaale jõudnud eestlaste ja baltisakslaste lugu, kuidas üleilmsed katastroofid ja ühine ilmajäetuse tunne suudavad ajaloolisi vastasseise leevendada. Vaen, mis tundus kodumaal ületamatu, asendus paguluses vaikse teineteise mõistmisega. Hoolimata kõigist ajaloo keerdkäikudest istusid eestlased ja baltisakslased ühise Eesti-sideme toel lõpuks isegi ühe laua taha, näiteks organisatsioonides nagu Balti Selts.