Teet Kalmus: Venemaa positsiooniks tänapäeva maailmas on isoleeritud regionaalne jõud

Üldjuhul ei lähe mingi riigi sõjaväeparaadide korraldamine naabritele eriti korda, sest paraadidel demonstreeritava tehnika olemasolust ollakse niigi teadlikud, see on rohkem siseriiklik sündmus, et näidata riigi elanikele, et riik on hästi kaitstud.

Peale II maailmasõja lõppu ei korraldatud Venemaal sõjaväeparaade sõja lõpu tähistamiseks 20 aastat, sest mälestused sõjast olid veel valusad ning rõõmustamiseks erilist põhjust polnud – edu saavutati väga suurte inimkaotuste hinnaga. Olles ise üles kasvanud Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal, siis minu mäletamist mööda oli 9. mai tähistamine tähtsuselt kolmandal kohal, peale nn oktoobripühasid ja 1. mai püha.

NSVL-i kokkuvarisemise järel kaotasid esimesed kaks oma varasema aktuaalsuse ning see andis Venemaal võimaluse 9. mai tähtsuse suurenemiseks. 2010-ndal aastal, kui ajutiselt täitis presidendirolli Dmitri Medvedev, pidas Levada Tsentri andmetel 38% venemaalastest seda kõige tähtsamaks pühaks, esimesel kohal oli pika vahemaaga uue aasta vastuvõtmine.

Enne 2014. aasta sündmusi külastas neid paraade omajagu arenenud maailma riikide liidreid, see oli kohaks, kus Venemaa riigijuhid said ennast olulisena tunda – see oli üritus, mis ühendas nii minevikku kui ka olevikku, Venemaa võitjate poolel olemist II maailmasõja teises pooles (alguses oli ju natsi-Saksamaa NSVL-i liitlane, aga sellest venemaalased ei armasta rääkida) ning Venemaa relvajõudude jätkuvat nö vormisolekut.

Nezõgari andmetel toimus suurim muutus 9. maiga seoses aastal 2018, kui see rakendati Venemaa propagandamasina teenistusse ning läbi selle ürituse hakati propageerima militariseerimist ja revanšismi, vastandumist läänemaailmale ja sooviti näidata välismaailmale Venemaad kui sõjalist superjõudu, mis probleemideta arendab erinevaid analooge mitteomavaid relvi, millest tõsi küll, osadest olid ainult multikad tehtud valmis, aga nagu öeldakse, et abiks ikka.

Advertisement / Reklaam

Venemaa propagandamasina töö tulemusena pidas Levada Tsentri andmetel 2025. aastal 75% venemaalastest just 9. maid kõige tähtsamaks pühaks, sellele järgnes uue aasta tähistamine 59%-iga. Peale Ukrainasse sissetungi toimus Venemaal 9. mai nn SVO-stamine ehk siis agressiooni Ukrainas hakati siduma riiklikus propagandas Suure Isamaasõjaga ehk siis väidetavalt jätkub nüüd võitlus fašismiga, aga seekord Ukrainas.

Venemaa propaganda sellist lähenemist võib mõsta, sest 9. mai on Venemaal sisuliselt ainus riiklik püha, mis seob suurt osa ühiskonnast, kuna mälestus II maailmasõjas hukkunutest on püha ning selle olukorra päris osavast ärakasutamisest annavad tunnistust ka küsitlused noorte venemaalaste hulgas, kus viimastel aastatel on päris tihti nende poolt kõlanud mõttekonstruktsioon, et Ukrainasse sissetung ei olnud õige, aga kui me korra juba sinna läksime, siis tuleb alustatu lõpule viia, Venemaa peab võitma ja ta ei tohi tagasi anda okupeeritud territooriume.

Paraku on sellisel lähenemisel olnud Venemaa jaoks ka negatiivsed küljed. Nezõgari andmetel oli 9. mai tähistamine Moskvas pikka aega omamoodi Venemaa pehme jõu instrument naaberriikides, eriti Kesk-Aasia vabariikides – kuigi NSVL oli juba ajalugu, aitas see sündmus omamoodi siduda nende riikide ühist minevikku.

Nezõgari andmetel toimus aga järsk muutus peale Venemaa agressiooni algust, kui Venemaal hakati II maailmasõja mälestust otseselt siduma sissetungiga Ukrainasse, riiki, mis koos Valgevenega kannatasid II maailmasõjas enam kui Venemaa ning nende panus võidu saavutamisse on väga oluline ja nüüd siis on järsku tegemist fašistidega?

Nezõgari info kohaselt tekkis olukord, kus Kasahstani peamiselt venekeelse elanikkonnaga põhjaosa toetas Venemaa agressiooni Ukrainas, samas kui suur osa Kasahstani elanikest on Venemaa agressiooni vastu. Venemaa tegevuse tulemusena on 9. mai muutunud Nezõgari andmetel Kesk-Aasias pigem mälestamise päevaks, kus fookus on oma riigi rollil, ühist minevikku NSVL-is enam eriti keegi meenutada ei soovivat selle päeva kontekstis.

Advertisement / Reklaam

Agressiooni ajal on järjest vähenenud nende riigijuhtide arv, kes osalevad 9. mai üritustel ning tänavu ähvardas Putinit selles osas täielik katastroof, sest esialgse info kohaselt ei soovinud osaleda mitte ükski riigijuht Kesk-Aasiast ehk siis regioonist, mida Venemaal peeti siiani selgelt oma nö huvisfääris olevaks. ASTRA andmatel olevat Putin isiklikult korduvalt helistanud nii Kasahstani kui Usbekistani juhile, veenmaks neid osalema 9. mail üritusel Moskvas.

Rahvusvahelise isoleerituse kasv on Putini jaoks ainult osa probleemist, sest Levada-Tsentri andmetel on toimunud aastaga oluline muutus venemaalaste suhtumises 9. mai üritusse – kui eelmisel aastal oli see 75% venemaalaste jaoks kõige tähtsam püha, siis tänavu oli selle protsent kukkunud 59%-le ning esikohale tõusis taas uue aasta tähistamine 61%-ga.

Kui lisame juurde Ukraina droonirünnakute hirmust kantud sõjatehnika osa ärajätmise (aga eks ole ju sõjatehnika demonstreerimine sõjaväeparaadi kandev osa) ja Trumpi kaudu Zelenskilt luba küsimist, et see droonirünnakuid ei korraldaks Moskvasse paraadi ajal, siis oli kokkuvõttes tegemist üritusega, mis näitas ära Venemaa positsiooni tänapäeva maailmas – isoleeritud regionaalne jõud, mille sõjaliseks liitlaseks on Põhja-Korea.

Venemaa meedia andmetel käitusid pea kõik kohale tulnud riikide juhid puhtalt pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt – neil lubati selle eest erinevaid majanduslikke boonuseid – kellele võlgade osalist kustutamist ja kellele soodsamaid energiakandjate hindasid.

Aga ikkagi on äärmisel ebameldiv, kui pead taluma Ukraina presidendi trollimist, kes andis välja õigusakti, millega lubas Venemaal korraldada 9. mai paraadi ja lubas Ukrainal hoiduda Kremli kvadraadi ründamisest 9. mail, aga tuleb ära kannatada, sest ürituse ärajätmine oleks olnud veel valusam.

Selliste valikuteni on jõudnud Putin Ukraina vastu alustatud täiemõõtmise sõja viiendal aastal. Kuidas edasi? Mida on võimalik ette võtta järgmise aasta 9. mail, kui peaks lendama ringi veel rohkem Ukraina droone ning lubatud suurt ja müstilist võitu ehk Pobedat ei paista kuskilt?

Advertisement / Reklaam

Ukrainska Pravda analüüsis muutusi sõjas viimaste aasta jooksul ning tõi välja mitmed olulised muudatused.

1. Ukraina poolt kasutatavate pikamaadroonide arvu kasv ning selles osas järgi jõudmine Venemaale. Koos rindeäärses piirkonnas Venemaa õhutõrjekomplekside hävitamisega suudab Ukraina korraldada järjest massiivsemaid kombineeritud pikamaadroonide rünnakuid, mille eest ei ole kaitstud ei Venemaa sadamad, naftatööstuse kompleksid ega teised Venemaa sõjapidamise seisukohalt olulised ettevõtted.

2. Starlinki komplektide kasutamise piiramine Ukraina territooriumil ehk töötavad ainult need kompleksid, mis on Ukrainas nn valges nimekirjas. Eelmisel aastal organiseeriti Venemaa poolel rindele kümneid tuhandeid Starlinki komplekte, mis aitasid neid nii sõjapidamisel kui ka sõjaväelaste vaba aja sisustamisel. Kaasaegne sõjapidamine eeldab heal tasemel stabiilset andmesidet, aga väärilist asendust Starlinkile pole Venemaa poolel siiani leitud ja lähitulevikus on keeruline ette näha, et see juhtuda saaks. Loomulikult on Venemaa armeel jätkuvalt võimalik kasutada nii tavalisi rallidroone kui ka valguskaabliga droone, aga eeskätt pidavat kannatama võime juhtimispunktides saada lahinguväljal toimuvast informatsiooni, sest varem jooksis erinevatest punktidest üle Starlinki info juhtimiskeskusesse kokku, aga nüüd on selles osas suuri probleeme.

3. Ukraina hüppeliselt kasvanud võimekus anda lööke 25-160 kilomeetri kaugusel rindejoonest ehk läbi viia nn middle-strike rünnakuid. Kui alguses oli selles kontekstis peamiselt juttu Donetski suunast ning Venemaa õhutõrjekomplekside jahtimisest rindejoonest kaugemal, siis viimase kuu jooksul on lisandunud Venemaa jaoks veel üks äärmiselt problemaatiline piirkond – see on nn maismaaühendus Venemaa ja Krimmi vahel. Mariupolist kulgeb maismaatrass läbi Berdjanski ja Melitopoli Krimmis asuvasse Džankoisse ning kui raudteetrass oli rindejoonest ainult 30 kilomeetri kaugusel ning Ukraina droonid ründasid Venemaa armeele kütust viivaid kaubaronge ka varem, siis veoautodega oli lõuna pool sõitmine suhtelt ohutum. Enam mitte, z-blogija Živovi sõnul ei toimi enam endisel kujul praamiliiklus Krimmi ja maismaa vahel ning kütuseronge ei lubata ka enam üle Krimmi silla, mistõttu kasvas nii okupeeritud Ukraina territooriumi (Zaporižžja ja Hersoni oblast) kui Krimmi varustamise tähtsus just veoautodega mööda maismaad, aga nüüd olevat olukord kardinaalselt muutunud – maantee kohal lendavad Ukraina droonid, mis jahivad nii sõjatehnikat kui veoautosid ning neid droone pidavat olema nii palju, et kui praegused arengud jätkuvad, siis juba lähiajal sisuliselt sealt kaudu logistika enam ei toimi. Antud kontekstis on Venemaa poolel kõige rohkem kasutuses sõna „Hornet“ ehk siis selliseid droone olevat Ukraina armee kasutuses väidetavalt kümneid tuhandeid, nad olevat suhteliselt odavad, aga väidetavalt hetkel kõige paremini toimiva masinõppelahendusega ehk droonid suutvat iseseisvalt ära määrata nii sihtmärgi tüübi ja ka rünnakud edukalt läbi viia.

Advertisement / Reklaam

Ukraina jaoks on Venemaa kontrolli all oleva maismaakoridori logistika häirimine väga oluline, sest see vähendab oluliselt Venemaa armee võimalusi suurema rünnakutegevuse läbiviimiseks Zaporižžja suunal.

Ukraina militaaranalüütiku Konstantin Mašovetsi sõnul on seetõttu järjest vähem tõenäoline Venemaa rünnakuteraviku suunamine tänavu suvel Orihhivile, samas kui tema sõnul oli veel mõned kuu tagasi Venemaa armee juhtkonnal dialemma – Orihhivi (Zaporižžja) suunal oleks suurte jõududega ründamine suurema tõenäosusega võimaldanud okupeerida rohkem ruutkilomeetreid, samas Donbassis on poliitilises plaanis prioriteetsem, kus edenemine tuleks aeglasemalt ja suuremate kaotuste hinnaga, aga oleks Putini jaoks olulisem.

Mašovetsi sõnul on viimaste arengute valguses temal keeruline ette näha, et Venemaa oleks võimeline Zaporižžja suunal midagi märkimisväärset saavutama tänavu suvel ning pigem suudab Venemaa suuremat pealetungi korraga läbi viia ainult ühel suunal ja selleks on Donbass.

Ukrainska Pravda toob välja, et Ukraina armee suurim probleem on seotud isikkooseisu nappusega ning märkimisväärset leevendust sellele probleemile ei paista. Ukrainas ei ole haruldased juhtumid, kus tuli- ja külmrelvadega rünnatakse inimesi, kes viivad läbi mobilisatsiooni, jätkuvalt on probleemiks sõjaväeosade juurest lahkumised. Selles kontekstis mingi suurema okupeeritud territooriumi tagasivõtmine sõjalise tegevuse käigus on väljaande hinnangul vähetõenäoline.

Antud konteksti sobib uudis 23. polgu moodustamisest Ukraina armee teise korpuse koosseisus. Tegemist on üksusega, mis koosneb peamiselt Ladina-Ameerika riikidest pärit vabatahtlikest, kellest enamuse moodustavad RBK Ukraine andmetel kolumbialased.

Üksuse nö töökeel on hispaania keel, Ukraina armee poolt on jalaväelaste igakülgne toetamine kõiges, mida on edukaks tegutsemiseks vaja, näiteks luure droonidega, droonide rünnak Venemaa armee positsioonide pihta enne jalaväelaste edasiliikumist jne. Tänasel päeval pidavat neile makstav palgaraha tulema Ukraina ettevõtjate käest ja see seab värbamisele omad piirid, sest huvilisi Ukraina armeesse vabatahtlikuna sõdima tulla olevat palju.

Advertisement / Reklaam

Keskmiselt pidavat üks kolumbialane rindel viibima 8-12 kuud, nad teevad väga ohtlikku tööd ning selles kontekstis pidavat need olemas head näitajad ründetegevuses osalevate jalaväelaste kohta.

Aga ei maga ka Venemaa armee, ka nemad arendavad nii droone kui ka nende vastu võitlemise meetodeid. Mõlemad pooled suurendavad pidevalt toodetavate droonide arvu, kus arvestus käib miljonites ühikutes, samas kui need arvud jagada rindejoone pikkusega (1200 kilomeetrit) ja päevade arvuga aastas, siis ei jää kilomeetri kohta päevas enam midagi müstilist järgi, rindejoon on lihtsalt väga pikk.

Ukrainaska Pravda konstateerib patiseisu sõjas, aga hetkel ei ole veel märke sellest, et Putin oleks valmis sõjategevuseg lõpetamisega kujul, mis oleks kompromissiks kahe osapoole vahel, ta eeldab jätkuvalt Ukraina kapituleerumist sõja lõpetamise eeltingimusena.

Väljakuulutatud kolmepäevane vaherahu on siiani puudutanud rohkem pikamaadroonide kasutamist, kuigi ka selles osas on Venemaa jätkanud Ukraina ründamist, aga oluliselt väiksema arvu droonidega. Rinnetel ei ole nn vaherahu eriti midagi muutnud, Venemaa jätkab rünnakute läbiviimist, mille käigus kaotasid nad eile Ukraina armee andmetel surnute ja raskelt haavatutena 920 inimest. Ikka seesama eelmisest aastast tuttav väikeste jalaväegruppide tegutsemine, kus metsaviirud annavad nüüd rohkem kaitset.

Ukraina jaoks on oluline kolmepäevase vaherahu raames väljahõigatud vangide vahetus formaadis 1000:1000, aga selles osas on Venemaa nüüd hakanud nö hoogu maha võtma. Väidetavalt on üheks ajaoluks teadmine, et arvestatav osas Ukrainas vangis olevatest Venemaa sõjaväelastest on nn rahvavabariikide elanikud, kelle vahetamise vastu Venemaal siiani suuremat huvi pole olnud. Aeg näitab, kas sellest vahetusest asja saab või mitte.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Patreon postitusel.

Advertisement / Reklaam

Teet Kalmus: Venemaa positsiooniks tänapäeva maailmas on isoleeritud regionaalne jõud

Tags: