Meie seast lahkus 82-aastasena disainiajaloolane, EKA emeriitdotsent Kaia Lehari (16.01.1944-07.05.2026), kes on andnud olulise panuse mitme põlvkonna disainerite ja kunstiteadlaste kujunemisse.
Kaia Lehari kasvas Pärnus ja suundus kunstiajalugu õppima Leningradi ülikooli. Pärast ülikooli lõpetamist 1967. aastal sattus Lehari sellesse eesti kraadiõppurite rühma, kes n-ö eksperimendi korras võeti Moskva ülikooli esteetika aspirantuuri. Kandidaadiväitekirja “Ruumi organiseerimine arhitektuuris kui esteetiline probleem” kaitses ta 1972. aastal.
Pärast kaitsmist töötas ta Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis, koostades arhitektide Alar Kotli ja August Volbergi loomingu ülevaateid. 1976. aastal võeti Lehari tööle ERKI-sse, kus ta õpetas eestkätt disainiajalugu ja esteetikat. Noore esteetikuna koostas ja tõlkis ta eestikeelset kunstiteooria mõistmist avardanud kogumikud “Kunst ja ühiskond” (1976, 1979, 1983) ning oli üks esimesi disainikriitikuid Eestis.
1997. aastal ilmus Lehari monograafia “Ruum. Keskkond. Koht”, millele järgnes koos Virve Sarapikuga ette võetud rahvusvaheline konverentsi- ja kogumikusari “Koht ja paik” alates 1998. aastast, kuhu esteetikute kõrval kutsuti esinema arhitektuuriuurijaid, semiootikuid, inimgeograafe, kirjandusteadlasi jt.
Lehari oli Rahvusvahelise Esteetikaassotsiatsiooni, Eesti Kunstnike Liidu ja Põhjamaade Fenomenoloogia Seltsi liige ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige. Aastal 2006 pälvis ta kultuurkapitali “Ela ja sära” stipendiumi.