“Venusbergi” peategelane Lushington on “tõsine, õhetava näoga noormees”, kes saadetakse erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsi. Laevareisi ajal ja kohapeal viib elu ta kokku hulga värvikate tegelastega, sõlmitakse suhteid, peetakse seltskondlikke vestlusi, pidutsetakse, armutakse ja surrakse.
20. sajandi teisel poolel jõgiromaaniga “Tants aja muusika saatel” tuntust kogunud briti kirjanik Anthony Powell (1905–2000) sai “Venusbergi” jaoks inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna, kindlasti pole aga tegu tõsimeelse ajaloolise jutustusega. Teose tegevuspaik on sulam eri kohtadest, ajastu õhustik – 1920. aastad ühe värskelt iseseisvunud Balti provintsi pealinnas –, mis on samas ehe.
Romaani pealkiri viitab Richard Wagneri ooperile, isikupärase kuiva huumoriga jutustab Powell omamoodi anti-Tannhäuseri loo: ülevate tunnete ja õilsate tegude poole püüdlemise asemel alistub tema peategelane jõuetult saatuse kapriisidele. Lähemalt räägib sellest tõlkija Mirt Vissak oma saatesõnas, kus ta annab ülevaate ka autori elust ja loomingust.
Katkend
Anthony Powell
“Venusberg”
Pärastlõunal oli õhk endiselt selge ning saarte vahelt avanes vaade linnale. Linna allosa oli hägune, kergesse udusse mähitud, aga taamal hakkasid kuju võtma arhitektuurilised vormid. See oligi nende sihtkoht. Reisi lõpp. Õige pea pääsevad nad merevangist priiks. Oma tervise pärast lõuna söömata jätnud krahv Štšerbatšov lausus:
“Kõigepealt lubage mul teile kinnitada, Lushington, et too mees ei ole venelane. Kahtlemata oleks sama absurdne oletada, et tegemist on krahviga. Tema käitumine! Olete seda märganud? Seda, kuidas ta lauas istub. Tema suhtumine daamidesse ja eriti Frau Mavrinisse. Mis võiks olla jälestusväärsem? Ja siis too idamaiselt kaunistatud vapp, mis on üle tema särgi rinnaesise tikitud. Olen veendunud, et temasugust meest tasub vältida. Kasutan juhust, et teid tema eest hoiatada. Praegu on Euroopas liiga palju niisuguseid tüüpe, kes esitlevad end venelastena.”
Ta vaatas Lushingtonile oma väga heledate siniste silmadega otsa. Maaleminekuks kandis ta emailnööpidega baretti ja raglaanmantlit, mis langes voltidena nagu keep. Ta raputas pead ja hakkas tekil edasitagasi kõndima, peatudes aeg-ajalt, et jalgu trampida või käsi vastu rinda lüüa
Laev sõitis edasi linnale justkui lähemale jõudmata. Tuima näoga stjuuardid kehitasid õlgu, kui neilt küsiti, millal reis lõpule jõuab. Kahe tunni pärast? Või kolme? Neil polnud aimugi. Alles hiljem pärastlõunal, kui linnavaade ootamatult pruunika udumüüri taha kadus, ütles krahv Bobel baaris:
“Krahv Štšerbatšov on hea inimene, härra Lushington. Ta pärineb suurepärasest suguvõsast. Ent ta on Väike-Venemaalt ja nagu kõigil Väike-Venemaalt tulnud inimestel on ka temal silmatorkavalt omapäraseid jooni. Pealekauba võtke teadmiseks, et tema ema oli Gruusia printsess. Niisamuti pole ta midagi õppinud meie riigi hädadest. Meie, vene aadlikud, peame seisma silmitsi uue maailmakorraga. Ajad on muutunud. Me ei ole enam Ivan Julma bojaarid. Me peame oma uhkust ohjama. Krahv Štšerbatšov ei ole veel sellest aru saanud. Ühel päeval võib ta saada kibeda õppetunni. Siiski on ta täitsamees. Un bon garçon.”
“Kust kandist Venemaalt te ise pärit olete?”
Krahv Bobel pilutas kergelt silmi. Tema pabeross rippus ülahuule vahelt peaaegu otsejoones alla ja selle suits keerles pikkamööda Lushingtoni paremasse silma. Ambralõhn heljus tema ümber kaitsva pilvena. Ta vastas:
“Minu suguvõsal oli mitu suurt mõisat. Aga need asusid riigi kauges nurgas. Üsna pärapõrgus. Nagu te kindlasti teate, on Venemaa ilmatu suur riik. Võõramaalasel on selle ulatust keeruline isegi ette kujutada. Ja nüüd, kui me peatselt maabume, pean veel kord oma pagasi üle vaatama, sest seal on kaupa, mille vastu douane võib huvi tunda. Mõistate?”
Lushington astus jälle tekile. Ortrud ja paruness Puckler olid kõik oma mantlid ja sallid endale ümber mässinud ning seisid ühe kohvrikuhja kõrval. Paruness kurtis:
“Alati see igavene jama tolli- ja passiametnikega. Vähemalt viimasel korral oli meil õnne ja kõik laabus vähem kui pooleteise tunniga. Loodame, et õnn naeratab meile selgi korral.”
Ortrud sõnas: “Hea, et jõudsime siia enne jääd. Meri on sel aastaajal tihtipeale juba jäätunud. Meil vedas selle reisiga.”
Ainult tema silmad, sinised ja rombikujulised, paistsid pärsia lambanahast mantli krae kohal välja. Lushington libistas käe ühe kohvri taha ja puudutas naist. Ortrud haaras mehe näpuotsast kahe sõrmega kinni ja lausus:
“Me peame kõik uuesti kokku saama, kui oleme reisivintsutustest taastunud, härra Lushington. Kas te tuleksite minu ja mu abikaasa juurde õhtusöögile?”
Kaldale lähemale jõudes taandusid saared linnast paremale ja vasakule udusse, millest nad olid algul esile kerkinud. Järsku ilmus vaatevälja nende sihtkoht – tiheda hoonete kobarana, milles paistsid sinakasrohelised kirikutornid ning punase ja kullaga katedraal. Kaitsevallile, ülejäänud majadest kõrgemale, oli ehitatud mingi hallist kivist palee või loss. Laev möödus merre tungivast kindlusest ning sõitis seejärel käänulisi veeteid pidi kaide vahel. Siin olid mereväe barakid, ent sadamasillad olid hüljatud. Vahel võis näha ankrus kaubalaevalobudikke, Saksa või Skandinaavia lipud mastides lehvimas. Jäätunud pesu rippus laevade madalamatel trossidel, kuhu see oli kuivama jäetud. Sadamasildade vahel olid väikesed hoonestatud tänavad ning piki neid vaadates näis, nagu oleksid laevad heitnud ankru otse linna peateele, mistõttu üsna ootamatult kangastus Lushingtonile uuesti Lucy, nii elav, nagu seisnuks naine tema kõrval, kui laev edasi liikus. Need majade vahelt paistvad laevad tuletasid talle naist meelde, viies mõtted tagasi päevale, mille nad olid koos maal veetnud, ja sellele, kuidas nad olid läbi metsatuka mere poole jalutanud ja nende ette oli kerkinud mitme põllu kaugusel hekkidest ja künnimaast välja ulatuvad korstnad ja mastid, sakilised ja kirevad siluetid rohelise, niiske Inglise hommiku taustal. Tundus, nagu oleksid nood haruldased laevakered suudme asendi tõttu merest ära lõigatud ja maismaale igaveseks lõksu jäänud, kuuludes sealse kummalise maastiku juurde. Reisilaevad keset hekke. Too päev oli eriliselt märkimisväärne, kuna Lucy oli vabanenud oma sügavast pessimismist, ning nüüd tuletasid siinsed laevad Lushingtonile meelde, kuidas naine oli koos temaga läbi puudesalu tulnud ja järsult seisatanud, juuksed üle näo lehvimas, kui nad koos värvitud korstnaid vaatasid.
Aga sellest on möödas juba kuid, mõtles ta. See siin on teine riik. Midagi sootuks muud.
Laev ei liikunud enam edasi ning üks kailt väljunud mootorpaat sõitis pahvides nende poole. Pardale astus mõõgaga ohvitser, kellele järgnes kurnatult monokli ja paljaksaetud peaga tsiviil. Too viimane härrasmees kandis rasket tungraua moodi tööriista. Selle seadeldisega, mis, nagu selgus, oli jäänuk trükipressi algusaegadest, tembeldas ta kõik tema meelest korrasolevad passid, võttes samal ajal krahv Bobeli tungival palvel vastu ühe sigari. Lõpuks ometi pääsesid nad maale ning Lushington sõitis hotelli, kus ta leidis kirja Da Costalt, kes vabandas, et ei saanud laevale vastu tulla. Lushington õhtustas ja heitis vara magama. Reis oli olnud väsitav.