Ühel hetkel peatus Hugo veekogu ääres ning nuusutas pikalt vee pinnalt tulevat lõhna. Hiljem selgus, et just sellest piirkonnast oli varem leitud ese, mis võis kuuluda kadunud naisele.
Mõni aeg hiljem muutus koer väga aktiivseks – märk sellest, et ta oli saanud värske lõhna kätte.
„Hugo näitas selgelt huvi teest vasakule jääva metsa vastu ning võttis kohe sinna suuna,“ kirjeldas Nõurus.
Seejärel leitigi padrikust kadunud naine. „Hetkel, mil minu kaardilugejad temaga tegelesid tõstis naine käe koera suunas ning Hugo sai õnnelikultühe keeletõmbega vastu tema kätt ära märkida, et ta on teinud oma töö edukalt lõpuni,“ kirjeldab Siret.
Koer Hugo koos perenaise Siretiga.
Foto: Erakogu
„See hetk on midagi enamat, kui oskaks oodata“
Koerajuhi sõnul kestis kogu otsing umbes 35 minutit, kuid oli nii talle kui koerale füüsiliselt ja vaimselt raske.
„Nagu iga vabatahtlik, olen ka mina sellisteks hetkedeks aastaid treeninud – et olla valmis. Aga kui see hetk päriselt kätte jõuab, on see midagi hoopis enamat, kui oskaksid ette kujutada. Tohutu emotsioonide virrvarr,“ kirjeldas ta.