Me ei tea, vahest pakkus jaht liiga vähe lusti, aga lordil tekib põõnavat Slyd nähes (kuri)kaval plaan lasta ta viia oma lossi, panna ta uhkesse voodisse ning ärkamise korral jätta lihtrahva seast pärit kalkarile mulje, et ta on sünnipärane aadlimees, kes vaimuhaigusest tingituna aastakümneid uskus, nagu oleks ta katelsepp nimega Sly. Ärgates n-ö tegelikkusse, peab ta sellesinase „tegelikkusega“ kuidagimoodi hakkama saama. Shakespeare’ile pakub taoline süžee ohtralt võimalusi nii koomikaks kui ka didaktilisteks aruteludeks.
