Tulid erasektorist kultuuriministeeriumi asekantsleriks juunis. Kas oled oma otsust juba jõudnud kahetseda?
Kannan kaasas ühte mõtet, mis mind aitab ka raskematel hetkedel: hoian silmad pallil ehk keskendun eesmärgile. Kui tead, kuhu tahad jõuda, muutub kõik muu vähem oluliseks. Tööalaselt võib vahel juhtuda, et fookus hajub sest infot tuleb igast suunast liiga palju. Siis ongi eriti tähtis teadlikult meenutada endale, kuhu liigud. See aitab tasakaalu hoida ja edasi minna.
Mis on sinu jaoks see “pall”, millel sa silma peal hoiad?
Kui otsustasin tulla kultuurijuhtimisse, oli minu peas üks põhimõtteline küsimus: kuidas saan väärtust luua oma senise kogemuse najalt. Eesti kultuur on mitmekesine ja rahvusvaheliselt tugev, me oleme nähtavad ja huvitavad. Küsimus on, kuidas seda rikkalikku pagasit edasi arendada, nii et me ei oleks tugevad ainult omakeskis, vaid looksime veel enam dialooge ja koostöid ka väljaspool Eestit.
Me ei tohi riigina muutuda väikseks äärealaks ja kultuuril on selles suur roll kanda. Peame olema osa rahvusvahelisest ökosüsteemist ja seal, kus meil on potentsiaali, ka eestvedajad. Meil on juba tugev alus: professionaalne ajalooline taust, äge noor energia, meil on maailmatasemel nimed ja toimiv kultuurielu. Küsimus on, kas suudame seda edasi arendada ja kasvatada.
See ongi minu “pall”– luua raam, kus Eesti kultuur saab kasvada, rahvusvahelistuda ja laieneda. Kui saan oma kogemusega päriselt väärtust luua, siis tean, et olen õigel teel.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui palju oled juba suutnud eraraha tuua Eesti kultuurile?
Minu roll ei ole eraraha ise tuua, vaid luua raamistik, mis võimaldab kultuuril eri finantsinstrumente kaasata. Kultuuripoliitika mõte on kujundada keskkond, kus saavad kasvada ja areneda nii suured institutsioonid kui ka üksiktegijad.
Praegu oodatakse ministeeriumilt vahel liiga palju otsest sekkumist. Mina usun, et kultuuripoliitika ei peaks tähendama igapäevast juhtimisse sekkumist, vaid pigem sellise raami loomist, kus organisatsioonid saavad tegutseda loovalt ja iseseisvalt.
Oluline on, et liiguksime suhtumisest “riik ja meie” mõtteviisi juurde “me kõik koos”. Eesmärk on ühine: et eesti keel ja Eesti kultuur kasvaks ja õitseks. Mul on olnud väga hea võimalus kohtuda eri valdkondade esindajatega oma senise ametiaja kõikidel nädalatel. Mõnikord on need olnud Euroopa Liidu uue rahastusperioodi arutelud, mõnikord konkreetse valdkonna murekohad. Ma ei ole aga kohanud inimest, kes ei tahaks, et Eesti kultuur kasvaks ja õitseks. Teemade ring on lai, aga oluline on, et me päriselt kokku saame ja räägime.
Milliseid tulemusi on see andnud, et valdkonnad on kultuuriministeeriumi juhtimisel kokku saanud?
Üks kõige inspireerivamaid asju, mida ma olen näinud, on valdkondadevaheline sünergia. Kohtudes ühise laua taga sünnivad uued seosed: arhitektuur ja muusika, videomängud ja film, kunst ja tehnoloogia. Tekivad uued dimensioonid, mida üksinda nurgas pusides ei oleks võimalik isegi genereerida.
Eesti on väike riik ja meie ressursid on piiratud. Just seetõttu on koostöö meie suurim tugevus. Konkurentsi asemel peaksime nägema võimalust kasvada koos. See mõtteviis on oluline muutus ja midagi, mida ma tahan kultuuripoliitikasse tuua.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Nentisid, et kultuuriorganisatsioonidel on tekkinud tunne, et on kultuuriministeerium ja siis on nemad. Miks on see lõhe tekkinud?
Sageli koonduvad arutelud toetuste ümber. Need on kahtlemata vajalikud arutelud, kuid ministeeriumi roll ei saa piirduda ainult toetuste jagamisega. Kui organisatsiooni arenguplaan tugineb täielikult riigi toetustele ja ootusele, et need igal aastal kasvavad, muutub organisatsioon paratamatult haavatavaks, nii loomingulises kui ka juhtimislikus plaanis.
Meie eesmärk peab olema toetuste kaudu arengu toetamine, mitte pelgalt ellujäämine. Ellujäämine ei saa olla kultuuri eesmärk, selleks peab olema areng. Innovatsioon ja uute seoste loomine olemasolevate väärtuste vahel ongi meie loomeinimeste tugevus. Meie roll on olla vedur mitte ainult kultuurisektori sees, vaid ka ühiskonna laiemate uuenduste toomisel. Kui midagi ei toimi, siis just loojad tunnetavad, väljendavad ja aitavad muutusi ellu viia.
Kui aga tekib tunne, et riigi ainus roll on toetuste jagamine ja raha ei ole kunagi nii palju, kui on soovijaid, tekibki pinge, mis hakkab pikapeale ka koostööd lõhkuma. Selle asemel peaksime investeerima arengusse ja potentsiaali, mis aitab ökosüsteemil kasvada ning organisatsioonidel seista iseseisvamalt ka keerulistel aegadel. Tõsi, paljudes valdkondades esineb nn turutõrkeid ning turureeglite järgi on seal keeruline areneda. Kuid me ei saa arendada kogu kultuuriruumi ainult eeldusel, et toetame neid, kes muidu iseseisvalt ellu ei jääks.
Oluline on leida tasakaal: ühelt poolt hoida pärandit ja kultuuri, teisalt panustada innovatsiooni, majandusse ja Eesti rahvusvahelisse kuvandisse. Näiteks tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapanekut “Las ma soojendan sind” saatis erakordne rahvusvaheline edu. Lisaks nimekatele eriala väljaannetele tõstsid meie kuraatorite tööd esile sellised väljaanded nagu Bloomberg, Guardian ja teised. Viimati mainitu sõnul lõi Eesti väljapanek biennaalil pahviks, olles kõigist rahvuspaviljonidest kõige võimsama sõnumiga. Meie arhitektuuri vastu tuntakse suuremat rahvusvahelist huvi kui kunagi varem ja seda tuleb ka ekspordis ära kasutada.
Me peame leidma ühisosa, ehitama sildu ja kasvama dialoogides võrdväärseteks partneriteks nii majanduse kui ka ühiskonna arengus laiemalt. Just tasakaalu otsimine ja hoidmine on see, millele toetudes saame ehitada kultuuri jätkusuutlikust.
Kuidas kultuuriasutused sellesse mõtteviisi suhtuvad, et toetus peab käima käsikäes arenguga?
Ma usun, et iga muutus teeb inimesed ettevaatlikuks. Praegu on meil riigis keeruline majanduslik olukord: oleme pidanud suurendama kaitsekulusid ning kuigi majandus on pöördunud tasapisi langusest kasvule, on see liikumine aeglane. Inimesed on väsinud ja ootavad stabiilsust. Erinevad hirmud ja ebakindlus eri tasanditel muudavad praeguse aja emotsionaalselt raskeks.
Sellises olukorras on keeruline inspireerida organisatsioone oma mõttemalle ümber hindama ja pingutama, et näha uusi võimalusi. Mõnele on see lihtsam ja loomulikum, on neid, kes juba iseseisvalt samme astuvad, kuid üksi jääb jõudu väheks. On ka neid, kes muutusi ei soovi ja tõtt-öelda ei peagi kõik muutuma. Aeg näitab.
Selge on aga see, et samamoodi edasi minna ei saa. Meie kultuur on liiga ambitsioonikas ja meie rahakott liiga piiratud. Peame otsustama, kas vähendada oma ambitsioone või leida uusi teid. Mina olen alati uute võimaluste poolt.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Too palun mõni näide, millises valdkonnas ekspordile suunatud mõtlemine kõige paremini on juuri ajanud?
Eestis on mitmeid loomevaldkondi, kus ekspordile ja rahvusvahelisele koostööle on loodud tugev alus. Näiteks muusikas toimuvad festivalid, mis on rahvusvaheliselt hästi nähtavad ja olulised Eesti muusika tutvustamisel maailmas. Tallinn Music Week on regiooni üks mõjukamaid muusikatööstuse foorumeid, mis toob siia valdkonna professionaale ja loob koostöövõimalusi. Jazzkaar seob Eestit rahvusvahelise džässikogukonnaga ning Viljandi Pärimusmuusika Festival toob kokku eri kultuuride muusikud, aidates Eesti traditsioonidel elada kaasaegses dialoogis. Need ja paljud teised Eesti muusika sündmused kasvatavad meie muusika rahvusvahelist nähtavust, toovad siia publikut ja eksperte ning avavad uksi koostööks.
Filmi- ja audiovisuaalvaldkonnas on Eesti üheks suurimaks tugevuseks Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF), mille Industry@Tallinn & Baltic Event on saanud Baltikumi keskseks filmitööstuse kokkusaamise kohaks. Rahvusvahelised koostööd sünnivad nii festivalidel, filmide levitamise kaudu kui ka teenuste pakkumisel – näiteks võttepaikade ja tehniliste meeskondade kaudu. Eesti filmide rahvusvahelisel kaasrahastamisel on oluline roll Eesti Filmi Instituudil, mis osaleb ka rahvusvahelistel filmiturgudel, pakkudes filmitegijatele platvormi.
Disain ja arhitektuur on samuti olulise ekspordipotentsiaaliga valdkonnad. Nende mõju ei piirdu ainult kultuuriga – disain ja arhitektuur loovad lisandväärtust ka traditsioonilistes tööstustes, aidates Eestil liikuda allhankepõhiselt mudelilt kõrgema väärtusega toodete ja teenuste poole. Samal ajal seovad need valdkonnad kultuuri innovatsiooni ja kestlikkusega ning tugevdavad Eesti rahvusvahelist kuvandit.
Mängutööstus ja audiovisuaalne sisu (animatsioon, seriaalid, VR/AR) on kiiresti kasvavad valdkonnad, kus Eesti tegijad on juba rahvusvaheliselt nähtavad. Erinevad festivalid, võrgustikud ja loomeinkubaatorid toetavad seda arengut, kuid potentsiaali on veel märksa enam.
Kultuuriekspordil on ka laiem mõõde kui ainult turgude vallutamine. Kuidas Eesti lood ja meeleolud vastu on võetud?
Lisaks majanduslikule mõõtmele on kultuuril ka laiem strateegiline roll. Visuaalne etenduskunst on hea näide – Eesti Noorsooteatri lavastus “Transport: Frontline” osales tänavu rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Prantsusmaal ja tõestas, et suudame rääkida lugusid nii, et need kõnetavad ka kõige keerulisematel teemadel. Sellised lavastused ei toeta üksnes ekspordiambitsioone, vaid kujundavad ka Eesti kuvandit ja tugevdavad julgeolekut – sest kui teised rahvad leiavad end meie lugudest, tekib emotsionaalne side ja vastastikune mõistmine.
Ka kirjandus aitab Eesti lugusid viia rahvusvahelise publikuni. Näiteks Triinu Laane ja Marja-Liisa Platsi lasteraamat “Luukere Juhani juhtumised” jõudis 2023. aastal esimese eesti teosena USA maineka Kirkuse kirjandusauhinna laste- ja noortekirjanduse kategooria finaali. See on märgiline saavutus, mis kinnitab, et Eesti lood kõnetavad laia lugejaskonda ja tugevdavad meie positsiooni maailmakirjanduses.
Eesti kirjandus jõuab tõlgete kaudu järjepidevalt erinevatesse keeltesse ja kultuuridesse: 2023. aastal tõlgiti 114 teost 25 keelde, 2024. aastal 79 teost 23 keelde ning 2025. aastal on juba praeguseks ilmunud 63 tõlget 22 keelde. Need arvud näitavad, et Eesti kirjanduse rahvusvaheline kohalolu on viimastel aastatel püsinud stabiilne ja mitmekesine.
Visuaalkunst ja galeriimaastik on viimase viieteistkümne aasta jooksul teinud märkimisväärse arenguhüppe. Eesti kunstnikud ja galeriid osalevad maailma mainekamatel kunstimessidel ning meie teosed on jõudnud ka suurte muuseumide kogudesse, näiteks Londoni Tate’i ja Pariisi Pompidou’sse. Rahvusvaheline kollektsionääride võrgustik on laienenud ning Eesti on ise korraldanud kunstimesse ja olnud aktiivselt kohal rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel. Kõik see on kasvatanud nii nähtavust kui ka ekspordivõimekust.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Tundub, et kõik ongi juba hästi. Aga ma saan aru, et teil on veelgi suuremad ambitsioonid. Kuidas kavatsete neid ellu viia?
Oleme algatanud arutelusid, kuidas neid kõiki tegevusi senisest enam võimestada ning milline võiks olla strateegiline ja pikaajaline plaan, et mitte killustada tegutsemist üksikute projektide kaupa.
Tõsi, strateegilise vaate väljatöötamine ja elluviimine võtab aega – alates kaardistusest ja mõõdikutest kuni järkjärgulise kasvuni. Kuid kõik algab esimesest sammust ning Eesti loomevaldkondadel on selleks tugev alus olemas.
Loomevaldkonnad annavad oma unikaalse panuse Eesti rahvusvahelisse nähtavusse. See mitmekesisus on meie suurim väärtus nii majanduslikus, kultuurilises kui ka strateegilises mõttes. Tuues esile edulugusid meie rikkalikust kultuuriruumist saame ennast maailmaga ühendada. See on alati olnud Eestile oluline, aga täna on see eriti tähtis. Me peame senisest rohkem rõhutama kultuuri ja meie lugude rääkimise olulisust, sest just nii saavad teised rahvused meid mõista ja meiega samastuda. See on üks meie rollidest maailmas.
Sellist soft power’it kasutada on kindlasti nutikas mõte. Kas ka valitsuse tasandil teiega samas liinis mõeldakse – et kultuur on julgeolekugarantii?
Oleme esmakordselt ajaloos kaitsnud loomeekspordi kava koostamise valitsuse tasandil. Kava teevad majandus- ja kultuuriministeerium koostöös, mis juba iseenesest näitab koostööd ja avatust. Majandusministeeriumi rakendusasutusel EIS (endine EAS), kellega me koos kava koostame, on tugevused ekspordi ja turunduse rakendamises ning meie loomekompetents annavad kokku väga tugeva aluse. Käib ka avatud dialoog Välisministeeriumiga just softpoweri osas, et kuidas saaksime enam koostööd teha Eesti kuvandi kasvatamiseks.
Eesti kultuur on tugev ja rahvusvaheliselt hinnatud, küsimus on, kuidas seda teadlikult ja targalt edasi viia. Kui kuskil on lünki – näiteks dialoogis või koostöövõimalustes – siis see on kultuuriministeeriumi ja minu töö neid kokku viia. Meie eesmärk on, et kõik osapooled saaksid areneda ja panustada, ning see on koht, mille peab meie dialoogis selgeks tegema.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Jah, kultuurieksport, millest te rääkisite, on kindlasti väga oluline, aga kindlasti olete kuulnud Vikerraadio saadet, kus kultuuriorganisatsioonide juhid rääkisid, kuidas ministeeriumil või üldse Eesti riigi esindajatel meeldib käia Londonis või Roomas Arvo Pärdi kontserdil, aga Eestis on kultuurile panustamine teisejärguline. Et pigem võiks ka kodus kultuuriga asjad korda teha, oli kultuuriinimeste sõnum.
Kui meil on keegi, kes avab meile uksi, siis tuleb seda tähistada. Kui Arvo Pärt avab täna Eestile rahvusvahelisi uksi, siis olgem selle üle rõõmsad ja tänulikud. Võiksime keskenduda sellele, kuidas nende avatud uste kaudu veelgi suuremaid võimalusi luua.
Küsimus on ju selles, kuidas anda noortele võimalusi, kuidas kasvatada uusi Arvo Pärte Eestist, kuidas aidata neil rahvusvaheliselt kasvada. Kui keegi on ees ja aitab neid võrgustikke rajada, siis see on suurepärane. See on kiirtee.
Minu jaoks tähendab “kodu korda tegemine” mitte ainult olemasoleva säilitamist, vaid ka arendamist. Eesti kultuuri kasvuruum ei piirdu meie väikese siseturuga, kus arenguvõimalused jäävad paratamatult ühel hetkel turu suuruse taha pidama. Kui lagi on käes, tuleb valida: kas minna oma nišist välja ja hakata looma massiprodukti või otsida uusi võimalusi väljaspool Eestit.
Meie tugevus seisneb aga just loovates ja omanäolistes niššides. Massiturul konkureerimine ei ole meie eesmärk ega ka reaalselt võimalik, see jääb suurriikide pärusmaaks, kus toimivad allhanke- ja madalhinna mudelid. Kui aga meie lood jõuavad maailma, kasvab koos sellega ka “kodu”.
Meie turg on väike ja ma saan aru, et sõna turg kultuuri kontekstis tekitab vahel trotsi, aga kui tahame olla tugevad partnerid ja tõsiseltvõetavad rahvusvahelises dialoogis, peame majandusmõõtme sisse tooma. Mitte kõikides valdkondades ja mitte kõikjal, aga lisamõõtmena – see on meie võimalus. See tugevdab nii meie sektoreid kui ka meie dialoogi ühiskonnas.
Kultuuri eesmärk ei saa olla ellujäämine. Areng, kasv ja rahvusvahelised seosed on need, mis toovad lisandväärtuse tagasi ka Eestisse.
Kes on meil need uued “Arvo Pärdid”? On neid noorte hulgas üldse peale tulemas, kui kultuuriga tegelemise prestiiž pole just kõrge?
Kindlasti on Eestis uusi Pärte, muidugi on, ja mitte ainult muusikas. Neid on igas valdkonnas, aga minu ülesanne ei ole nimetada uusi Pärte, vaid luua selline struktuur ja keskkond, kus uued Arvod saavad kasvada. Potentsiaali on täna igas loomevaldkonnas. Küsimus on pigem selles, kuidas neid potentiaale toetada ja milliseid võimalusi luua, et anded saaksid areneda.
Nii nagu ka toetuste teemal juba räägitud, ei saa me rahastusest mööda vaadata – see on üks akuutsemaid küsimusi nii kultuurisektoris kui kogu ühiskonnas. Uute talentide kasvatamiseks ja vajalike struktuuride ülesehitamiseks on ressursid hädavajalikud. Samal ajal tuleb aga küsida, kuidas seda ressurssi luua. Näen siin võimalusi uutes koostöövormides ja julgemaid samme teistes sektorites, kus on tugev majanduslik baas, kuid kus loovuse lisamine aitab jõuda kõrgema lisandväärtuseni ja majanduskasvuni.
Näiteks Lõuna-Korea juhtival ehitus- ja arhitektuurimessil Korea Build 2025. aasta veebruaris osales EIS-i korraldatud delegatsioonis 11 Eesti puidu- ja arhitektuuriettevõtet. Messil toimus Eesti arhitektuuri- ja disainiseminar, kus osales üle 150 Korea arhitekti ja ehitusvaldkonna spetsialisti. Lisaks ettevõtetele kaasati delegatsiooni ka kolm arhitekti, mis tõi väga konkreetse tulemuse – sõlmiti koostöölepinguid. Näiteks leidis Eesti arhitektuuribüroo Creatomus Solutions koostööpartneri Lõuna-Korea puidust moodulmajade tootja Space Factory.
See näide tõestab, et loovus loob lisandväärtust ja avab uusi võimalusi. Küsimus ei ole ainult selles, kas uued Pärdid on olemas, vaid selles, kuidas me loome tingimused, et meie talendid saaksid esile kerkida ja mõjule pääseda.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ütlesid, et Eesti kultuuriorganisatsioonid kardavad väga sõnu “turg” ja “müümine”. Kas oled uurinud, miks ja mida nad kardavad?
Hirm tuleneb sageli teadmatusest või harjumatusest. Loomevaldkonnas ei ole neid sõnu peetud loomulikuks osaks, sest fookus on loomingulisel sisul. Tegelikult on aga nii “turg” kui ka “müümine” tööriistad, mis aitavad loomingul jõuda inimesteni – need ei ole ohud ega loomingut piiravad mõisted. Küsimus on pigem tasakaalus: kuidas säilitada loovus ja väärtuspõhisus ning samal ajal lisada majanduslik mõõde, mis võimaldab loojatel jätkusuutlikult tegutseda.
Me peame õppima loomevaldkondi ka mõõtma ja nende mõju hindama. See ei ole loomingule vastandlik, vaid aitab sektoril kasvada. Näeme juba, et muusikavaldkond on valmis selleks dialoogiks, festivalid ja rahvusvahelised koostöövõrgustikud on head näited, kuidas looming ja majandus saavad üksteist toetada. Sama kehtib filmi kohta, kus ekspordisuund on selgelt välja joonistumas. Ka kirjastus, videomängutööstus, disain ja arhitektuur näitavad häid kasvumärke.
Selle mõtteviisi juurutamine peab alguse saama juba haridusasutustest, nii seal, kus koolitatakse loovisikuid, kui ka seal, kus kasvavad tulevased majandus- ja juhtimisprofessionaalid. Praegu puuduvad meil sillad: püüame maalikunstnikule õpetada raamatupidamist, samas kui majandustudengitel pole sageli aimugi loomesektori majanduslikust potentsiaalist. Ent iga majandustudeng teab, et raamatupidamine ei ole finantsjuhtimine, samamoodi ei pea ega tohigi maalikunstnikust saada raamatupidajat. Tegelikult vajame eri valdkondade talentide koostööd.
Üksi ei jõua me kaugele, koostöö, mitte üksikute rollide koormamine, viib meid edasi ja loob aluse kultuuri ning loomevaldkondade rahvusvahelisele kasvule.
Miks on praegusel hetkel, kui kultuuris raha napib ja inimesed on väikese palga pärast tusased, õige hetk rääkida suurtest arenguhüpetest ja perspektiivide nihutamisest?
Just raskel ajal peame mõtlema loovalt ja julgelt. Innovatsioon sünnib tihti kriiside ja ebakindluse keskel, olukorras, kus vanad mudelid enam ei toimi ja mugavustsoonist sunnitakse välja astuma. Eesti on end juba maailmas positsioneerinud innovaatilise IT-riigina, kuid tegelikult on iga innovatsiooni lähtepunkt loovus.
Praegu on hetk, kus loovuse rolli tuleb teadlikult ja strateegiliselt esile tuua. Kui me toome loovuse lauale mitte ainult kultuuri küsimusena, vaid innovatsiooni alusena, avame uusi võimalusi nii loomesektori kasvuks kui ka kogu Eesti majanduse ja rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. See loob väärtust ka traditsioonilistes tööstustes, sest loovus ja disain aitavad liikuda edasi allhanke-põhisest mudelist kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste poole.
Lisaks majanduslikule mõõtmele on loovusel võime kasvatada usaldust ja sidemeid rahvusvaheliselt. Kui Eesti suudab rääkida oma lugusid muusika, filmi, teatri, kirjanduse ja visuaalse kunsti kaudu, siis see mitte ainult ei too ekspordivõimalusi, vaid ka tugevdab meie julgeolekut ja rahvusvahelist positsiooni. Just lugude kaudu tekivad emotsionaalsed sidemed, mis seovad rahvaid ja kultuure.
Seega on praegune aeg keeruline, aga just see teebki selle õigeks hetkeks. Kui suudame raskel ajal teha strateegilisi otsuseid ja kasutada loovust innovatsiooni mootorina, siis võime saavutada hüppe, mis kasvatab nii meie kultuuri kui ka majandust ja tõstab Eesti riigi uuele tasemele.
Xenia Joost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
