Kuigi seaduse järgi on müüjal kohustus kinnisvaraga seotud puudused avaldada, ei saa ostja loota ainult müüja infole. Nii tasub ostjal ise uurida piirkonna detailplaneeringut ja tehnorajatiste kaitsevööndeid, kuna sealt võivad tulla ootamatud üllatused, näiteks see, et tulevikus asendub senine vaade uue elurajooni või tööstuskompleksiga. Samuti tuleks tähelepanu pöörata korteriühistu finantsseisule ja võlgnike olukorrale.
«Rusikareegel on, et kui müüdaval varal on puudusi, mida ei ole ostu-müügilepingus kirjas ja mis ei vasta keskmisele kvaliteedile, jääb vastutus müüjale,» ütleb Ossipova.
Probleemide ennetamiseks soovitab Ossipova nii ostjatel kui ka müüjatel olla võimalikult aus ja põhjalik. Vanema kinnisvara puhul tasub tellida ehitusekspertiis ja kui müüjale on puudused teada, siis tuleks need ausalt kirja panna ning ostu-müügi lepingusse lisada.
Kohtutee võib viia kodu müügi või pankrotini
Vaidlused tekivad sageli siis, kui müüja väidab, et ta probleemidest ei teadnud. «Isegi kui müüja ei ole puudusest teadlik, ei vabasta see teda vastutusest. Esineb juhtumeid, kus tehingud on varjatud puuduste tõttu tagasi pööratud ning vahel on selleks tulnud ette võtta ka kohtutee. See tähendab müüjale kohustust kogu tehinguga saadud raha ostjale tagastada.
«Sageli on see väga keeruline olukord, sest müüja on saadud raha juba kasutanud – maksnud tagasi laenu või ostnud uue kodu,» märgib Ossipova. «Sellisel juhul võib ainus lahendus olla uue kodu müük või lausa müüja pankrot.»
Pärast tehingut on ostjal võimalik esitada nõudeid kuni kolme aasta jooksul alates vara üleandmisest. Seejuures tuleb puuduse avastamisel müüjat teavitada mõistliku aja jooksul, tavaliselt kuni kahe kuu jooksul. Vaidluse korral peab ostja suutma tõendada, et puudus oli olemas juba vara üleandmise hetkel.
«Oluline on ka meeles pidada, et müügiprotsess ei alga notariaalse lepinguga, vaid juba müügikuulutusega. Nii võivad ka seal antud lubadused hiljem siduvaks osutuda,» lisab ta.