Uuslavastus
“T ä h e l e p a n u v õ r k”
Lavastaja, koreograaf ja kostüümikunstnik: Júlia Vavra
Tantsijad: Pääsu-Liis Kens, Eveli Ojasaar, Tiina Mölder, Juulius Vaiksoo, Karin Aarelaid
Helikunstnik: Ando Naulainen
Valguskunstnik: Júlia Mohácsi
Valgustehnik: Grete Vaalma
Kostüümide konsultant: Pire Sova
Dramaturg: Johhan Rosenberg
Produtsent: Sirli Oot
Budapestis elava lavastaja Júlia Vavra “T ä h e l e p a n u v õ r k” toob Sõltumatu Tantsu Lavale kokku viis metamaatriksi liigutajat. Sarnaselt väljavenitatud pealkirjale on midagi laotatud lavastuse jooksul laiali, et fragmentide vahele jäävat vaadelda sama täpsusega kui rõhupunkte ennast ja anda aega märgata nähtamatut, mis sellega kaasa hõljub. Pärast sisseelamist, ülevalamist ja kestmete sõelumist jääb alles tähtedevaheline ala ja iva tuleb välja alles lõpus, kui kõik mudru on läbi käidud.
Mulle meeldib tantsulavastuste üle filosofeerida nahaalselt ja amatöörselt läbi muusika ning füüsika terminite, rohkem pealisteemade ja seoste loomise kaudu, mitte tegeleda niivõrd kirjeldustõlkega. Kui palju sellest on kättesaadav, on niikuinii suhteline. Peegelneuronid töötavad aga omamoodi kõigil.
Ruumi defineerimine
Ruum pole pelgalt füüsiline, vaid täpselt selliste parameetritega, mis ise kokku lepime. Defineerida võib seda nii heli, keha kui ka füüsiline sein. Ukse võib panna lukku, kardina avada ja silmad sulgeda, väline ei jää sellevõrra olematuks, aga on vaja tegeleda piiride mõtestamisega. Koreografiseeritud ruumi sisenedes (või millisesse iganes) tuleb nentida, et mitte ainult keha ei sisene, vaid ka mõtted ja tunded saavad selle infovõrgustiku osaks, olenemata meie tahtest neid ruumi kaasa tuua või jagada.
“t ä h e l e p a n u v õ r k” Autor/allikas: Alana Proosa
Etendajate biodünaamiline hingamine lubab sisul liikuda, kuni intensiivsest digiinforuumist jõutakse rahu manifestoni. On tunda asjaosaliste ühtsustunnet. Kehad ei liigu silmnähtavalt, kuid siiski ühise pingestatud tempoga ja õrnalt värelev valgus vihjab aegruumile, kuhu hakkame reisima.
Racer worldwide esteetikat meenutav kostüümidisain on valmistanud tegelased ette võidusõiduks päikese poole. Joonistused karakterite kehadesse sööbinud riietel – roosid, kolbad ja südamed ei pruugi olla vaid naiivsed sümbolid, vaid universaalset kergust kandvad igavikulised tähised. Kergust ei kaalu miski üle, nagu on kirjutatud elektrikastile Kalamajas. Mõtlen tõstetuse üle, mida teevad jalanõud ja seda rohkem paistab silma Pääsu-Liis Kens, kes mõjub laval kui habras ja karm mateeriatantsija, kelle kehalisusest peegelduvad arhetüübid ja õhkub ainukehaülest teadmist.
Futuristlikud karakterid on tuttavad – kuskilt tean marutaudis kassi, motikanaist ja neid tehnoimelisi (“The Incredibles”). Igal kehal on oma telg ja ruumis ühine taotlus. Lugu lahti kodeeriva masinavärgina töötav grupp on tasakaalus ja leidmist ootavad kelmikad detailid soolodes toimivad kui akupunktuur. Tiina Mölder üllatas enim.
Visuaalne elektronmuusika
Kontrastide ja külma-sooja valgusega mängiv hall ruum on rikas liminaalsuse ja kohalolu etalon – koht, kust tants saab alata. CD-plaati ja selle helkimist meenutaval lõuendil näeb mälestusi mineviku kihilistest varjudest ning peegeldusi teistest tasanditest. Taolise atmosfäärilisusega tegelevad muusikas mitmed igavikulised hitid ja (uus)žanrid nagu dekonstrueeritud klubi.
Mõtestades kogetut kui helilainet võib teost näha kui alguse ja lõpuga kala selgroogu meenutavat muusikapala. Vormi visualiseerimise kaudu jõuan kvantideoloogiani, et kõik käitub nagu laine. Kui olukorda vaatlema hakata ja tervik lahti võtta, seda rohkem on tükke või fragmente selles tervikus. Koreograaf on loonud ruumi, kus saame nende osistega lähemalt tutvuda.
Maagiat taltsutav Karin Aarelaid esitleb enesekindla rahuga “mina enda maailma jumalana” umbmäärast informatsiooni, enne kui heli protagonisti rolli üle võtab. Helimaailm kujundab kehade kogemust ja nendevahelised võimusuhted on pidevas muutumises. Vahel heli haarab, siis juhib, toetab, viitab ja distantseerib.
“t ä h e l e p a n u v õ r k” Autor/allikas: Alana Proosa
Kinolikult helindatud intensiivne Tiktokide draamakollaaž häälestab kogu ruumi oma pilli järgi tantsima. Publiku pealiigutused on sünkroniseeritud. Ando Naulainen on ehitanud intelligentse maastiku, et publik saaks materjali vastu võtta ilma hirmuta, et midagi lendab õhku ja abi pole saada. Parajalt musta ning valget maagiat segav futuristlik heli toetab ruumi, kus on haprust, lootust ja igavikulisust.
Heli defineerib ka fiktsionaal-füüsilise ruumi, millele tantsijad reageerivad või millest nad lahti ei saa öelda. Mõned stseenid on kui arvutimängus, kus karakterid töötavad kaaluta eesmärgi suunas ja mis nupuliigutajatele pole elulise tähtsusega, lihtsalt olukorra paratamatus. Kollektiivselt oleme leidnud fookuspunkti, millele keskenduda, et üleliigne pudi-padi saaks missiooni hetkeks ununeda. Missioonist väljudes vaatame eelnevaid muresid uue pilguga ja lavastuse eesmärk on täidetud, kui mingi osa eelnevast raskusest on kadunud.
Vektorites on rohkem lootust kui nullides ja ühtedes
Info liigub iseenesestmõistetavalt kiiremini kui inimene hallata suudab. Masinate abil jõuame ehk järgi või meie valguskiirusel ühisteadvus soodsates tingimustes juba on seal. Üritan leida tantsulavastustes universaalset tõde ja seekord lõpetasin matemaatilis-poeetilisel väljal. Lavastus käitub elusolendi või protsessina, mille algpunktiks on sünd ja lõpp-punktiks surm. Vektor kahe punkti vahel on armastus ning muu polegi oluline. Tantsu iva tuleb nüüd välja.
Mineviku hülgamise ja nostalgilise tulevikuga tegelev “T ä h e l e p a n u v õ r k” liigub uute paradigmade poole. Vavra juhitud kosmoselaevas kajavad varjud kõlakodadena ja sisu sirutab valguse poole. On valgus ja vari, vahele jäävad soojad kehad, intuitiivsed kompassid, mis mõistavad nalja. Lava on magneetiline ja kutsub omasuguseid.
Küsida võib veel, kes olen mina reflektiivse osakesena?