Inimestele igapäevaselt olulised maamärgid ja riikliku tähtsusega objektid põrkuvad linnaruumi planeerimisel sageli. Ühtlasi muutub maamärkide tähendus ajas pidevalt, arutlesid semiootik Lona Päll ja geograaf Taavi Pae Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.
Eesti ühiskonna praegust suhet ajaloolisse pärandisse illustreerib hästi mõisahoonete näide. Vaid 70 aastat tagasi taolisi hooneid ei väärtustatud ja võimalusel tassiti need materjaliks laiali. Praegu hindab Eesti ühiskond mõisaarhitektuuri kõrgelt ja eksponeerib seda turistidelegi. “Mulle tundub, et siin peab alati üks põlvkond vahet olema ja siis tulevad need teemad tagasi. […] Samas võib-olla meie esivanemad mõtleksid, et vaat kus mul lapselapsed on ikka rumalad,” arutles Pae.
“Igaüks justkui kirjutab selle maastiku üle, aga ka võtab sealt mingid märgid ära.”
– Lona Päll
Samamoodi peab Pälli sõnul aega mööduma, et jõuaks muutuda inimeste suhe lähiajaloo pärandiga. Nii ei saa uisapäisa sõlmida Tallinna Linnahalli tuleviku või punamonumentide teisaldamise kokkuleppeid. Praegu seostuvad näiteks monumendid inimestele veel liialt isiklike mälestustega. “Peab olema mingi distants, enne kui me saame seda kuidagi neutraalsemalt vaadata,” nõustus semiootik.
Pälli hinnangul peaks igal põlvkonnal olema võimalus ise avalikku ruumi kujundada ja sobimatud sümbolid sealt eemaldada. Näiteks võeti mõne aasta eest USA-s ülikoolide juurest maha kolonialistlikke monumente, sest uus põlvkond pidas seda oluliseks. Eemaldamine on semiootiku sõnul aga kahe teraga mõõk, sest kohalikele võib eemaldatav objekt midagi tähendada. “Igaüks justkui kirjutab selle maastiku üle, aga ka võtab sealt mingid märgid ära,” selgitas ta.
“Teise mätta otsast”. Lona Päll ja Taavi Pae Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Kes vajab Kuu poodi?
Ajalise mõõtme kõrval lahknevad inimeste ootused tihti selle pinnalt, kes ruumi kasutab. Kohalike elanike jaoks olulised punktid ei kattu sageli turistidele suunatud vaatamisväärsustega. Igapäevaelus orienteerub kohalik elanik tuttava toidupoe või pargi järgi. “Turisti maastik on hoopis teistsugune kui kohaliku elaniku oma. Loodusfotograafi maastik on hoopis teistsugune kui postiljoni oma,” loetles Lona Päll.
Just argised ja tuntud rajatised pakuvad võõras keskkonnas navigeerijale vajalikke pidepunkte. Inimesed valivad vahel isegi pikemaid teekondi, et mööduda tuttavast maamärgist: see aitab ruumis liigelda. “Enamus tartlasi, kes lähevad Tallinnasse rongiga, lähevad millegipärast kõigepealt Raekoja platsi, isegi kui neil on kuhugile mujale vaja minna,” tõi Taavi Pae näite.
“Me märkame neid kohti tihti või nad aktualiseeruvad, kui nad on kadumas.”
– Lona Päll
Turvatunnet pakkuvad sümbolid pälvivad laiema avalikkuse tähelepanu tavaliselt alles siis, kui neid ähvardab lammutamine. Tartus Karlova linnaosas asunud Kuu poe sulgemine tekitas kohalikes elanikes hiljuti tugevat vastukaja. “Inimesed tahavad, et see kontseptsioon oleks, et meil oleks väiksed külapoed – see on nostalgiline, kuigi poolehoidjad ise ei pruugi seda poodi enam eriti sageli külastada,” tõdes Päll.
Kuigi poodlemisharjumused muutusid, säilis kohalikel elanikel asukohaga tugev side. Reaktsioonid poe sulgemisele viitavad Pälli sõnul elanike soovile hoida alles ideed tuttavast ja turvalisest keskkonnast. “Me märkame neid kohti tihti või nad aktualiseeruvad, kui nad on kadumas,” lisas semiootik.
Mõnikord jääb tuttav kujutelm püsima isegi siis, kui füüsiline rajatis ise on maastikult ammu pühitud. Näiteks leidus Pae sõnul Saaremaal sada aastat tagasi tuhandeid pukktuulikuid, millest tänaseks on järel vaid riismed. Sellest hoolimata kohtab tuuliku kujutist pidevalt kohalikel toodetel ja turismibrošüürides. Geograaf sõnas: “See on omapärane, kuidas kohta enam füüsiliselt […] ei ole, aga meie mõtteviisis on see ikkagi väga selgelt olemas.”
“Teise mätta otsast”. Lona Päll ja Taavi Pae Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Küpse ühiskonna tunnus
Vanu sümboleid ohustava lammutamise kõrval vallandavad suuri vaidlusi ka täiesti uued planeeringud. Näiteks toob Tartu Keskpargi asemele kavandatav kultuurikeskus Siuru esile terava ruumilise konflikti. Osa linlaste jaoks tähendab ehitus harjumuspärase roheala lõplikku hävitamist, teiste jaoks tooks valmiv keskus Tartu kultuurirahva kokku. “Ma arvan, et Tartu SÜKU-t on tükk aega planeeritud […] ilmselgelt ka maamärgina,” arutles Taavi Pae.
Teravad vaidlused uute planeeringute üle peegeldavad saatekülaliste hinnangul ühiskonna üldist arengutaset. Varasematel ajastutel rajati suuri objekte pahatihti kohalike elanike arvamust täielikult eirates. Avalikud arutelud võimaldavad taga uua esile kogukonna erinevaid mälestusi ja hääli. “Oskus demokraatlikult need asjad ära lahendada on ikkagi küpse ühiskonna tunnus,” rõhutas geograaf.
“Oskus demokraatlikult need asjad ära lahendada on ikkagi küpse ühiskonna tunnus.”
– Taavi Pae
Hääleka arvamuste paljususe keskel kipuvad vaateväljast välja jääma paigad, mis pole visuaalselt köitvad. Samuti ei kuule konfliktides nagu Rail Balticu või Saaremaa uue elektritrassi rajamisel kohalike häält, kelle seenemets või puhkepaik ehitusele ette jääb. Päll nentis: “Just kaasaja inimeste maastikukogemus, kasvõi need kogukonna metsad, tihti ei ole esindatud konfliktiolukordades.”
Külaliste sõnul peavad otsustajad tuleviku planeerimisel leidma tasakaalu suurte sümbolite ja isiklike mälestuste vahel. Füüsilise keskkonna hävimisel tekib oht kaotada ka sinna ladestunud ühiskondlik mälu. Pidev ehitatud keskkonna ümberkujundamine toob paratamatult kaasa lakkamatud läbirääkimised erinevate huvirühmade vahel. “Kõik need konfliktid on vajalikud, sellepärast, et just nendes tulevad pinnale erinevad tõlgendused,” lausus Päll.
“Teise mätta otsast”. Lona Päll ja Taavi Pae Autor/allikas: Airika Harrik/ERR