Peaaegu kõigi erakondade seisukoht on, et õppida peab saama elukoha lähedal. Siit tekib kohe küsimus, miks siis ei saa kõik õpilased õppida kodu lähedal, kirjutab Helin Puksand algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.
Juba järgmisel nädalal toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised ja sinna pürgijate valimiskampaania on täies hoos.
Volikogude valimistel saavad Eestis hääletada nüüd ka valimispäevaks 16-aastaseks saanud – see on võimalus, mida paljudes teistes riikides üldse ei tunta. Ometi kuuleb sageli väidet, et noored ei tunne poliitika vastu huvi või et neil pole piisavalt elukogemust, et valimistel kaasa rääkida. Siiski on just noorte igapäevaelu see, mida kohalik omavalitsus saab kõige enam mõjutada.
Millised teemad võiksid noori kõige enam puudutada? Pakun, et koolide kodulähedus; ühistranspordi korraldus, et jõuda kooli ja huviringi; noortekeskuste või spordiväljakute olemasolu; valgustatud kergliiklusteed, et saaks õhtul turvaliselt koju jalutada; ka kohalike ürituste ja festivalide korraldamine.
Kõik need küsimused leiavad lahenduse just kohaliku volikogu tasandil. Kui noored ei osale valimistel, jääb nende hääl kuulmata ja otsused tehakse pigem täiskasvanud elanikkonna vajadusi silmas pidades.
Mida lubavad siis erakonnad sel aastal ette võtta? Jätan siinkohal lubaja konkreetselt nimetamata, et mitte hakata valimispropagandat tegema. Valimislubadustest jääb mulje, et prioriteet on haridus ja tugiteenused: peaaegu kõigi erakondade seisukoht on, et õppida peab saama elukoha lähedal.
Siit tekib kohe küsimus, miks siis ei saa kõik õpilased õppida kodu lähedal. Vastus on tegelikult väga lihtne: koolisüsteemi korrastamise sildi all on väikseid koole suletud juba ligi kolmkümmend aastat. Ühest küljest on arusaadav, et omavalitsusel ei pruugi olla raha mitme väikse kooli ülevalpidamiseks, teisest küljest võimaldab väike kool keskenduda iga õpilase vajadustele.
“Mida rohkem noori valimas käib, seda enam hakkavad poliitikud noortega arvestama.”
Kas kooli kodulähedusele mõtleb ka 16-aastane noor? Raske öelda. Vaevalt ta mõtleb algkooli asukoha peale, kuid gümnaasiumi ja kutsekooli asukoht läheb talle küll korda. Kindlasti on tore pärast põhikooli jätkata samas koolis või vähemalt samas asulas, kuid paraku on Eestis ka hariduslikku kihistumist.
Kui vaadata eksamitulemuste edetabeleid, mis ilmuvad igal aastal ajakirjanduses, siis on eesotsas enamasti ühed ja samad koolid, mistõttu paljud noored soovivad oma haridusteed jätkata just nendes koolides. Seal ei ole tingimata paremad õpetajad, kuid kooli teevad tugevaks just seal õppivad õpilased, nii et noorte püüdlus on mõistetav.
Selle aasta kevadel oli aga näiteks Tartus gümnaasiumikohtadega suur segadus, nii et ka paljud väga tublid õpilased võisid jääda ukse taha. Ühe lahendusena käidi välja, et Tartu ei peaks vastu võtma Põlva, Võru või Valga õpilasi, kuid sellega tehtaks takistusi just nende noorte hariduspüüdlustele. Käis läbi ka mõte, et koolid võiksid õpilaste valimisel tõmmata loosi. Kas tõesti on hea hariduse saamine õnnemäng? Siin on kohalikel omavalitsustel mõtlemiskoht.
Mitmed erakonnad toovad välja ka noortekeskuste ja huvitegevuse arendamise. See teema võiks kindlasti noori puudutada ja nende hääl peaks olema kuulda. Kui suuremates linnades on noortel palju võimalusi tegeleda hobidega, siis väiksemates kohtades paraku nii ei ole. Seal olenevad noorte võimalused just omavalitsusest ja ka kohalikest entusiastidest.
Suvel peetud laulupeol oli see taas selgelt näha: mõni väike koht oli esindatud mitme koori või tantsuringiga, sest küllap on seal tubli koorijuht või tantsuõpetaja, ilmselt ka omavalitsuse toetus.
Sama lugu on spordiga. Näiteks Adaveres on noorte seas populaarne kiiruisutamine, sest just seal tegutseb legendaarne uisutreener. Omavalitsuse roll on neid entusiaste toetada ja luua võimalused, et saaks teha kooriproove, harjutada tantsu või teha trenni. Samuti peab omavalitsus mõtlema sellele, et kõik lapsed ja noored saaksid huviringides osaleda, kusjuures huviringi kuutasu ei tohi peredele üle jõu käia, ning juhendaja peab saama väärilist palka.
Mida rohkem noori valimas käib, seda enam hakkavad poliitikud noortega arvestama. Ja vastupidi: kui noored jäävad kõrvale, ei ole põhjust eeldada, et nende vajadused jõuavad otsustajateni. Seega pole noorte hääl valimistel mitte ainult neile antud õigus, vaid ka võimas vahend teha oma kodukohast turvaline ja noortele atraktiivne väärt elukoht.