Eesti majanduse olukorra ja väljavaadete üle peetud aruteludes leidus eelmisel aastal arvamusi üle kogu spektri. Sellest hoolimata torkasid silma kaks domineerivamat käsitlust, mida võiks tinglikult nimetada ka kaheks koolkonnaks.
Esimest võiks nimetada ettevaatlikeks optimistideks. Nende hinnang oli, et majandus on jõudmas põhja lähedale ning ees seisab taastumine, alguses aeglane, kuid siiski positiivne. Ning kui see suund püsib, võiks juba 2026. aastal oodata tuntavalt tugevamat kasvu, inflatsiooni aeglustumist ja töötuse vähenemist.
Teist, püsivalt skeptilist koolkonda iseloomustas veendumus, et majanduses ei ole näha sisulisi paranemise märke ning ees seisab pigem edasine halvenemine. Iga uus näitaja pidi nende jaoks kinnitama, et paremaks ei lähegi. Ja süüdlane oli enamasti sama: valitsus. Kui teed, siis teed valesti. Kui ei tee, oled süüdi tegevusetuses. Kui kaalud, oled kõhklev.
Aprilli lõpus avaldas Eurostat suure hulga värskeid ja olulisi andmeid, mis annavad põhjust arvata, et ettevaatlik optimism ei olnud möödunud aastal põhjendamatu.
Eesti majandus kasvab kiiremini kui Euroopas keskmiselt
Kiirhinnangu järgi kasvas Eesti SKP esimeses kvartalis aastases võrdluses 1,3 protsenti. Esmapilgul on tegemist tagasihoidliku numbriga. Oluline on aga märgata, et Euroopa Liidu keskmine kasv oli vaid 0,8 protsenti. Viimati ületas Eesti aastane majanduskasv EL-i keskmist 2021. aasta lõpus.
Kvartaalne vaade näitab veel paremat tulemust. Kiirhinnangu järgi kasvas meie SKP 0,6 protsenti võrreldes eelneva kvartaliga, samal ajal kui EL-i keskmine kasv oli vaid 0,1 protsenti. Soome kasvas meist kiiremini (0,9 protsenti), kuid Leedu ja Rootsi olid isegi väikeses languses. Aastases arvestuses tähendab meie näitaja umbes 2,5-protsendilist kasvutempot, mis pole sugugi aeglane.
Inflatsioon on kontrolli all
Kiirhinnangu järgi oli tarbijahindade kuine tõus aprillis 0,9 protsenti, esmapilgul ja normaalsetes oludes kiire, kuid euroala keskmisest (1,0 protsenti) isegi aeglasem. Naftahinna šoki mõjust hindadele pole ükski riik pääsenud.
Aastases vaates on pilt selgem. Eesti 3,3-protsendiline inflatsioon asetab meid euroala 21 riigi võrdluses 13. kohale ehk keskmiku lähedale. Veelgi olulisem on, et see on meie parim suhteline positsioon viimase 32 kuu jooksul. Võrdluseks on Leedu esialgne näitaja tõusnud 4,9 protsendile.
Tööturg liigub õiges suunas
Eurostati sesoonselt silutud töötuse määr 6,9 protsenti on küll veidi üle kogu Euroopa Liidu (6,0 protsenti), Läti (6,4 protsenti) ja Leedu (6,5 protsenti) tasemetest, kuid jääb alla Soome (10,4 protsenti) ja Rootsi (8,7 protsenti) näitajatele. Olulisem on trend. Viimase aasta jooksul pole EL-i keskmine töötuse määr muutunud, kuid Eestis on see langenud 1,3 protsendipunkti – meie lähinaabruskonna kiireim paranemine.
Need muutused on ka kooskõlas Töötukassa registreeritud töötuse määraga, mis äsja jõudis viimase üle kuue aasta madalaimale tasemele (6,0 protsenti).
Vähem inimesi vaesusriskis
Eurostat kasutab mõistet “vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskis inimesed”, et kirjeldada neid, kelle elutingimused on keskmisest oluliselt halvemad. Sellesse rühma kuuluvad inimesed, kes vastavad vähemalt ühele kolmest tingimusest: elavad suhtelises vaesuses, kogevad materiaalset puudust või elavad leibkonnas, kus töötatakse väga vähe.
Värskete andmete järgi oli selliste inimeste osakaal Eestis eelmisel aastal 21,8 protsenti. See on vaid grammi võrra üle EL-i keskmise (20,9 protsenti). Läti vastav näitaja oli 24,7 protsenti ja Leedu oma 26,3 protsenti. Hispaania ja Itaalia näitajad on ka meie omadest kõrgemad. Veelgi olulisem on muutus ajas. 11-aastases aegreas 2015–2025 on mullune tulemus Eesti jaoks parim.
Oluline on mitte minna äärmustesse
Need tulemused ei ole juhuslikud ega enesestmõistetavad. Veebruari lõpus alanud uue globaalse vapustuse taustal on need isegi mõnevõrra üllatavad (kuhu oleksime võinud veel välja jõuda ilma Iraani sõja mõjudeta?).
Eesti-suguses väikeses avatud majanduses on välistegurite mõju paratamatult väga suur. Kui viimastel aastatel pidurdasid meie majanduskasvu Põhjamaade nõrk majandusseis ja euribori kiire tõus, siis nüüd on need tegurid pöördunud. Põhjanaabrite mõnevõrra parem käekäik on toetanud eksporti ning euribori kumulatiivne langus mõjunud positiivselt Eesti laenuvõtjatele ja sisemajandusele laiemalt.
Loomulikult ei sõltu majanduse areng ainult välistest tuultest. Sama oluline on see, kas riigi enda poliitikad toetavad kohanemist, investeeringuid ja majanduse taastumist või pidurdavad neid. Julgen väita, et ka valitsuse ja riigikogu otsused on seda soodsamat arengut toetanud, seda on teinud eelkõige muudatused, mis suurendavad inimeste netosissetulekuid, vähendavad bürokraatiat ning annavad ettevõtlusele ja investeeringutele rohkem ruumi.
Praegu on oluline mitte minna äärmustesse. Pole mõtet kuulutada, et kõik mured on kadunud, sest need ei ole, aga sama vähe on alust väita, et Eesti majanduse tervis ei ole paranenud või et veel paremaks minna ei saa. Klaas ei ole enam pooltühi, vaid vähemalt pooltäis. Ja kui Lähis-Ida kriis oluliselt ei eskaleeru, võib see veelgi täituda.