Hiiumaa vallavanem ja sotsiaaldemokraat Hergo Tasuja küsib, kas valitsuses on regionaalminister või lihtsalt minister. Vastan.

Regionaalminister ei ole see, kes iga avaliku pahameele peale lubab homseks laeva, mida ei ole tellitud, rahastatud ega lepingusse kirjutatud. Regionaalminister peab ütlema ka selle osa tõest, mis vallavanema artiklisse ei mahtunud. Eriti siis, kui küsija ise teab seda osa täpselt sama hästi.

Sõru-Triigi ühenduse katkemine on tõsine asi. Kui Hiiumaa ja Saaremaa otseühendus ei tööta, ei kao inimeste, ettevõtjate, piima, kala ega kauba liikumisvajadus kuhugi. Kulu läheb lihtsalt inimese, ettevõtja ja tootja kanda. Vallavanem on selle hinna oma artiklis ise välja arvutanud, ja see arvutus on õige. Seda ei saa nimetada tavaliseks ebamugavuseks ja keegi ministeeriumis seda ka ei tee.

Praegune olukord ei sündinud sellest, et minister käis Kullamaal pakiautomaati avamas. See on odav võte ja ebaviisakas Kullamaa rahva suhtes, kelle jaoks see pakiautomaat on päris asi. Pakiautomaadi ja parvlaevarikke kõrvutamine on retooriline trikk, mitte argument. Vallavanem teab seda ise.

Mis tegelikult juhtus? Sõru-Triigi liinil on Soela põhilaev. Kui Soela on Kihnu liinil asendamas dokis olevat Kihnu Virvet ja Reet läheb samal ajal rikki, realiseerub meie väikeliinide risk: samaväärset varulaeva ei ole.

“Sama otsuse oleks teinud iga regionaalminister, kes loeb tõsiselt enda ametinime esimest poolt.”

Kui Reet rikki läks, tuli valida kahe halva variandi vahel. Kihnul ei ole mandriühendusele alternatiivi. Hiiumaa ja Saaremaa vahel on mandri kaudu liikumise võimalus olemas, kuigi see on kallim, pikem ja tülikam. Seetõttu jäi Soela Kihnu liinile. See oli vältimatu otsus, kuna tuli hoida ära ühe saare ühenduse täielik katkemine. Sama otsuse oleks teinud iga regionaalminister, kes loeb tõsiselt enda ametinime esimest poolt. 

Amalie ei ole Soelaga samaväärne lahendus, ta mahutab vähem ja seab graafikule piirid. Ta taastab vähemalt osa ühendusest seni, kuni Kihnu Virve ja Reet tagasi tööle jõuavad. See ei ole lõpplahendus. See on parim olemasolev lahendus.

Sõru-Triigi liinile otsiti asenduslahendust olemasolevate aluste seast ning ka vallavanem oli nende alternatiividega kursis. Seetõttu ei ole aus jätta muljet, nagu oleks lahendusi otsitud kohaliku omavalitsuse eest varjatult. 

Vallavanem kirjutab, et “50 000 saareelaniku elukorraldus on häiritud”. Vaatame, mida liin tegelikult mõõdab.

Amalie hakkas Sõru-Triigi liinil sõitma 7. mail. Esimese viie päeva jooksul tehti 32 väljumist. Nendega reisis 302 inimest ja 148 sõidukit ehk keskmiselt kümme inimest ja viis sõidukit reisi kohta. Pileteid on eelmüügis sellele nädalale veel saadaval. See ei tähenda, et keegi midagi ei kaota. Iga reis, mille keegi ringi sõidab, on kulu tema rahakotile ja päevale. Reaalne mõju mõõdetakse kümnete, mitte kümnete tuhandete inimeste päevades. Kahe arvu vahel on suurusjärk. Suurusjärk on poliitikas oluline.

Nüüd ajaloost, kuna vallavanem küsib regionaalpoliitika kohta küsimust, mis nõuab tagasivaadet.

Vallavanem ise kirjutas 2021. aasta augustis Eesti Päevalehes, et “valitsusel puudub arusaam, et ka Hiiumaa laevaliin vajab konkreetset plaani tulevikuks” ja nõudis “selget plaani, kuidas sellel liinil sujuvam ülevedu tagada”. Ta rääkis tol ajal Rohuküla-Heltermaa liinist. Tema sõnum laiemalt oli aga selge: Hiiumaa parvlaevaühenduste tulevik vajab plaani, mitte improvisatsiooni, ja selles oli tal õigus.

Aprillis 2023 läks regionaalministri portfell tema enda parteile. Madis Kallas, sotsiaaldemokraat Saaremaalt, oli sellel kohal aasta. Piret Hartman, sotsiaaldemokraat, oli sellel kohal järgmised üksteist kuud.

Kakskümmend kolm kuud katkematut sotsiaaldemokraatlikku kontrolli regionaalministri portfelli üle. Kakskümmend kolm kuud, mille jooksul oleks saanud tellida Sõru-Triigi väikeliinile samaväärse asenduslaeva ehk sellesama, mida vallavanem nüüd avalikus kirjas nõuab. Seda ei tehtud. Ka “konkreetset plaani tulevikuks”, mida vallavanem ise oli neli aastat varem nõudnud, ei jõudnud Hiiumaa liinidele.

Vallavanem ei küsi seda kakskümmend kolm kuud kestnud vaikimist enda erakonnakaaslastelt. Ta küsib seda minult, mõned nädalad pärast seda, kui rike juhtus, ja üheksa kuud enne järgmisi riigikogu valimisi.

Aastal 2026, kui samal kohal istub teise erakonna minister, on tegemata töö järsku ühe ministri legitiimsuse küsimus. Kui sama tööd ei tehtud Madis Kallase ega Piret Hartmani ametiajal, oli see ilmselt regionaalpoliitika nüansirikkus. Kui seda ei tee Hendrik Johannes Terras, on see tõend, et ametinimes on sõnad “regionaal” ja “põllumajandus” tarbetu taak. Tegemist on keskpärase poliitilise võttega ja ma soovitan vallavanemal tuttavlikkuse mõttes peeglisse vaadata, sest võtte autorlus ei ole originaalne.

Lähen edasi minu enda allkirjadeni, sest nende eest ma ei põgene.

Eelmise aasta mais pikendasin Sõru-Triigi lepingut AS-iga Kihnu Veeteed kuni 31. oktoobrini 2027 või uue vedaja leidmiseni. Pikenduse tekstis on kirjas, et Kihnu Virve ja Ormsö hoolduste ajal võib liinidele tulla asenduslaev, mis ei pruugi talvel tagada piisavat töökindlust ega suvel piisavat mahtu. Risk ei olnud teadmata.

Miks ma selle allkirjastasin? Sest alternatiiv oli kehvem. Eelmise hanke osa, mis puudutas Kihnu, Vormsi ja Sõru-Triigi liine, oli tunnistatud kehtetuks. Uue hanke ettevalmistus ja menetlus võtavad aega. Ilma pikenduseta oleks Sõru-Triigi teenuse katkemise oht olnud veel suurem. Pikendus oli sild uue hankeni, mitte töökindluse lõplik lahendus. Selle vahe peab välja ütlema, mitte selle taha peitma.

Selle aasta veomahu kokkuleppes fikseerisime Sõru-Triigi liinile 1698 reisi. Samas dokumendis on väiksema asenduslaeva kasutamiseks eraldi arvestus: iga nelja sellise reisi kohta lisandub üks reis. Kehtiv lepinguraam mõõdab seega väiksemat veovõimet mahu ja tasu kaudu, aga ei loo füüsilist varulaeva.

Vallavanem nõuab ringsõidu sooduspiletit mandri kaudu ja töökindlat asenduslaeva. Mõlemad on õiged küsimused.

Asendusvõime küsimus on juba käimasoleva hanke sees. Märtsis kuulutas regionaal- ja põllumajandusministeerium välja rahvusvahelise hanke Rohuküla-Sviby, Kihnu-Munalaid, Munalaid-Manilaid ja Sõru-Triigi liinide teenindamiseks. Riik otsib üht vedajat kõigile neljale liinile, sest üks vedaja saab liine koos juhtida ja asendusi paremini korraldada. Hankes annab väärtuspunkte suurem autokohtade arv, põhilaevadega samaväärne jääklass ja kahekäilaline asenduslaev. Uude lepingusse on kavandatud nõue, et asenduslaev tuleb tagada 36 tunni jooksul senise 48 tunni asemel.

Üldine “asenduslaev peab olema” ei taga lahendust. Kui riik tahab samaväärset asendusvõimet, tuleb see hankida ja kinni maksta. Laeva tellimine ei ole üleööotsus. Korralik asendusvõime tuleb lepingusse kirjutada enne kriisi, mitte otsida pärast riket õrnpunaste purjede alt. Kinnitan vallavanemale, et kui käimasolev hange ei paku töökindlat asenduslahendust, siis ei kiideta seda heaks. Selleks hange ongi.

Mandri kaudu sundringi soodustus on teine küsimus. Siin on vallavanema mure põhjendatud. Kui riigi tellitud otseühendus ei tööta ja inimene peab liikuma mandri kaudu, ei saa kogu lisakulu vaikimisi inimese kanda jääda.

“Eeltööd ei ole tehtud, paber tehti. Mehhanismi, mille kaudu seda piletisüsteemis rakendada, ei ole.”

Aga ka selle kohta tuleb teha toimiv otsus, mitte kiirustades paberile pandud erand. Vallavanem viitas, et 2025. aasta märtsis kehtestati suursaarte püsielanikele ringsõidu sooduspileti määrus ja seetõttu “eeltöö on tehtud”. Eeltööd ei ole tehtud, paber tehti. Mehhanismi, mille kaudu seda piletisüsteemis rakendada, ei ole. Eelarverida, millest soodustuse vahe katta, ei ole. Hartmani määrus oli iluliist ümber tühjuse, allkiri ametiaja viimastel päevadel, ilma mehhanismi ja sisuta selle taga. Saareelaniku rahakotini see määrus ei jõua enne, kui keegi kogu ülejäänud töö ära teeb. Seda tööd teeb ministeerium nüüd.

Kui Sõru-Triigi ühendus katkeb ja inimene liigub mandri kaudu, kasutab ta Heltermaa-Rohuküla ja Virtsu-Kuivastu liine, teist vedajat, teisi lepinguid ja teist piletisüsteemi. Sõru-Triigi lepingu muutmine seda ei lahenda. Kes seda esimese vastuse asemel pakub, kas ei tea seda või loodab, et lugeja ei tea.

Ministeerium töötab läbi eraldi katkestusmeetme, mis käivituks siis, kui kahe saare otseühendus ei toimi ja inimene on sunnitud liikuma mandri kaudu. See meede peab vastama viiele küsimusele: millal see käivitub, kellele see kehtib, millist teekonda see katab, kuidas see piletisüsteemis töötab ja millisest rahast vahe kaetakse. Vastuseta ei jää ükski neist küsimustest. See võtab nädalaid ja kõik osad peavad omavahel kokku sobima. Vastasel juhul saame järjekordse iluliistu, mida vallavanem aastal 2030 mõnele teisele ministrile ette heidab.

Regionaalpoliitika on kohustus öelda, kui palju töökindlus maksab, millises hankes see ostetakse, millise lepingu kaudu soodustus rakendub ja kes selle kinni maksab. Õrnpunaste purjede all on lihtne nõuda homseks samaväärset varulaeva, eriti kui tegematajätmise eest sama nõudmist ei esitata enda erakonnakaaslastele. Päris maailmas tekib lahendus hanke, lepingu, raha ja vastutuse kaudu.

See on vastus regionaalministrina, mitte lihtsalt ministrina.