Nüüd tahab justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta (Eesti 200) selle akna suures osas sulgeda.

Kui Pakosta saab oma tahtmise, ei saaks ajakirjandus tõenäoliselt enam kirjutada ja rahvas lugeda näiteks sellest:

  • et Farmi Piimatööstust kahtlustatakse ligi 6 miljoni euroses maksupettuses ja et firma juhtide vara arestid on seoses kuriteokahtluse nõrgaks osutumisega tühistatud;

  • et rohepööret promonud iduettevõtja firmalt nõutakse tagasi rohkem kui kaht miljonit eurot;

  • et Tallinna lumekoristus kujutas endast teatud ettevõtjate jaoks kullaauku.

Seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Kõik need kriminaalasjad on jätkuvalt eeluurimises, mis võib kesta veel aastaid.

Kui politsei ja prokuratuur midagi salaja uurivad, ei ole see avalik. Olukord muutub, kui alustatakse avalikke menetlustoiminguid, milleks on läbiotsimised ning kohtu poolt vahi alla võtmised ja varade arestimised.

Kui maakohus arutab prokuratuuri taotlust kellegi vahistamiseks, toimub see enamasti kinniste uste taga. Aga on ka erandeid. Näiteks lubati 2021. aastal meedial pildistada vahistamisistungile toodud ärimees Hillar Tederit ja rahandusministri nõunikku Kersti Krachti (EKRE).

Kui inimene peab enda vahistamist ebaõiglaseks ja soovib vabadusse pääseda, arutab tema määruskaebust kas Tallinna või Tartu ringkonnakohus suulisel istungil. Sama reegel kehtib vara arestide vaidlustamisel.

Asja vaagides annab teise astme kohus hinnangu maakohtu ja prokuratuuri töö kvaliteedile. Nii hoiatas Tallinna ringkonnakohus juba 2015. aastal, et Tallinna Sadama juhile Ain Kaljurannale esitatud kahtlustus ametiisikuna altkäemaksu võtmises seisab savijalgadel. Täpselt nii, nagu advokaat Paul Keres arvas. Rohkem kui kümme aastat hiljem, tänavu jaanuaris, vajus süüdistus riigikohtus kokku.

Vahel osutub inimese vahistamine mitte ainult õigusvastaseks, vaid paljastab politsei tegevuse jaburuse.

Enamasti pole prokurörid ega advokaadid istungi kinniseks kuulutamist isegi jutuks võtnud. Nad pole näinud selleks mingit vajadust.

Mina ja minu kolleegid oleme osalenud eeskätt Tallinna ringkonnakohtus aastate jooksul mitmesajal sellisel istungil. See on võimaldanud meil tuua avalikkuse ette üliolulist infot, nagu näiteks lugu sellest, kuidas Siret Kotka, Moonika Batrakova ja veel mõned inimesed tasusid endise Tallinna linnapea Edgar Savisaare igapäevaseid kulutusi.

Vaid väga harva on ajakirjanikel palutud saalist lahkuda. Siis on arutatud spionaaži või riigisaladuse lekitamist ja kohus on kuulutanud istungi kinniseks prokuröri soovil.

Enamasti pole prokurörid ega advokaadid istungi kinniseks kuulutamist isegi jutuks võtnud. Nad pole näinud selleks mingit vajadust.

Ühel korral pidas kohus arutatavat juhtumit avalikkuse jaoks nii oluliseks, et jättis istungi lahtiseks, aga keelas mul avaldada vägistamises kahtlustatava nime. See oli ringkonnakohtult väga mõistlik käik. Arvestades kriminaalasja sisu, poleks Ekspress mehe nime niikuinii avaldanud.

Milles siis nüüd probleem on?

Põhimõtteline ideoloogiline muutus

Pakosta idee (seaduseelnõu 560 SE) järgi ei peaks ringkonnakohus edaspidi määruskaebuste läbivaatamiseks suulisi istungeid üldse pidama, kui menetlusosalised ehk kas kahtlustatav, kolmas isik, tema advokaat või prokurör seda ei nõua. Või kui kohtunikud seda ise vajalikuks ei pea.

Kui kohus ei pea kohtusaalis avalikku istungit, siis ei saa avalikkus ka midagi teada.

Justiits- ja digiministeerium saab sellest suurepäraselt aru. Nad kirjutavad eelnõu seletuskirjas: „Suurem paindlikkus oma töö korraldamisel, sealhulgas kirjaliku menetluse rakendamisel, võib tähendada, et kohtupidamine muutub senisest vähem avalikuks ja kohtupidamise tseremoniaalne ja pedagoogiline aspekt jääb tagaplaanile. Selle riski maandamine on kohtunike ülesanne ja igal juhul tuleb kohtul oma tegevuse korraldamisel kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega arvestada.“

Mul pole midagi selle vastu, kui ringkonnakohtunikud saavad voli oma tööd paindlikumalt teha. Aga selle käigus ei tohiks kannatada Eesti iseseisvuse taastamise ajast välja kujunenud õigusemõistmise avalikkus. Istungite ärajätmisel tuleks rahva informeeritus arutatavatest kriminaalasjadest siiski kuidagi tagada.

Rääkisime seda koos Meedialiidu juhi Väino Koorbergiga riigikogu õiguskomisjoni istungil tänavu märtsis.

Istungil osalenud justiits- ja digiministeeriumi esindaja teatas meile, et vahistamiste ja arestimiste arutamine ringkonnakohtus ei peagi olema avalik. Ta põhjendas seda süütuse presumptsiooni tagamisega.

Sõnum oli tõeliselt üllatav, sest eelnõu seletuskirjas pole sellest sõnagi. Tegemist on põhimõttelise ideoloogilise muudatusega.

Avalik õigusemõistmine ei tähenda kaugeltki seda, et istungil viibiv ajakirjandus kõik kohtusaalis räägitu ära trükib.

Avalik õigusemõistmine ei tähenda kaugeltki seda, et istungil viibiv ajakirjandus kõik kohtusaalis räägitu ära trükib. Võiksin tuua selle kohta palju näiteid. Samadel kohtuistungitel olnud kohtunikud, prokurörid ja advokaadid teavad küll, mida ma silmas pean.

Meedialiidul on eetikakoodeks, mille järgimine on selle liikmetele kohustuslik. See ütleb, et ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.

Ja ütleb ka, et avaldades materjale kohtuasjadest, peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada. Ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita.

Erandite tegemine, eeskätt kahtlustatavate nimede avaldamine, nõuab toimetustelt avaliku huvi kaalumist. Avaldame nimesid alles siis, kui avalik huvi on väga suur.

Märtsikuine õiguskomisjoni istung lõppes Meedialiidu jaoks sellega, et justiits- ja digiministeerium palus meil koostada kiiresti oma nägemus tasakaalustavatest meetmetest.

Meie ettepanek oli lihtne: kui ringkonnakohus edaspidi vahistamise või arestimise arutamiseks suulist istungit ei pea, võiks tehtud kohtulahend olla meediale kättesaadav.

Umbes 20 aastat tagasi käisin Tallinna ringkonnakohtu kantseleis ajakirjanikuna pidevalt neid lahendeid lugemas. Mitte keegi ei näinud selles probleemi, kuni see ootamatult lõpetati.

Ilmselt oli põhjuseks Ekspressis ilmunud lugu, mis kajastas ühe kriminaalasja nadi seisu. Kellelegi tähtsale isikule ei meeldinud, et ringkonnakohtu kriitika sai avalikuks.

Sel esmaspäeval sai Meedialiit kirja justiits- ja digiminister Pakostalt. See on õige kummastav lugemine.

Ministri veidrad põhjendused

Pakosta teatab kirjas, et ringkonnakohtu töö vahistamiste ja arestide õiguspärasuse hindamisel on „kohtueelse menetluse rohkem tehnilise iseloomuga nüansid“. Need nüansid ei ole ministri arvates ka euroopalike arusaamade järgi avalikud.

Ilma ühegi konkreetse näiteta väidab Pakosta, et ringkonnakohtu avalikud istungid võivad „aidata veel vabaduses viibivatel kurjategijatel tõendeid hävitada ja menetlusest kõrvale hoiduda“.

Pakosta möönab, et eri riikides on praktika erinev. Kui Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias aetakse kohtutes osa asju kinniselt, siis USAs, Suurbritannias ja Iirimaal on õigusemõistmine avalik.

Ma ei saa aru, miks leiab Pakosta, et meie ringkonnakohtute aastatepikkune avalik õigusemõistmine ei vasta järsku euroopalikele arusaamadele. Kust see mõte pärit on?

Suhtlesin eile Soome kolleegiga Helsingin Sanomatest ja küsisin üle, kuidas Soomes asjad käivad.

Põhjanaabritel on asjad nii, et kui Soome maakohus kellegi vahistamist arutab, on inimese nimi, sünniaeg, kuriteo paragrahv ja vahistamise või vabadusse jätmise fakt avalikud. Eestis ei ole.

Soomes saavad eeluurimise materjalid avalikuks kohtuistungi esimesel päeval. Siis võib igaüks tellida politseilt endale toimiku koopia. Eestis seda ei ole.

Soomes saavad eeluurimise materjalid avalikuks asja sisuliselt arutava kohtuistungi esimesel päeval. Sellest hetkest alates võib igaüks tellida politseilt endale toimiku koopia. Eestis seda ei ole. Ekspress ootab siiani võimalust tutvuda Tallinna Sadama lõppenud kriminaalasja materjalidega.

Kui Soomes lõpetatakse kriminaalasi süüdistust esitamata, saavad selle materjalid pärast otsuse tegemist avalikuks. Jällegi saab politseilt küsida juba samal päeval toimiku koopia. Eestis seda ei ole. Ekspress ootab juba mitu kuud kapolt osa ühe lõpetatud kriminaalasja dokumente, kuigi teabenõuetele tuleks seaduse kohaselt vastata märksa kiiremini.

Eeluurimise ajal jagab Soomes avalikkusele kommentaare uurimist juhtiv politseinik ise või tema alluv. Pärast toimiku jõudmist prokuratuuri annab infot prokurör. Eestis oli see nii veel 2000ndate algul, kuid siis keelati politseinikel ajakirjanikele sõnagi iitsatada ja kogu infomonopol koondati prokuratuuri.

Kokkuvõttes on soomlastel õigusemõistmine oluliselt avatum ja ühiskond sidusam. See aitab mõista, miks Soome valiti tänavu juba üheksandat korda maailma kõige õnnelikumaks riigiks.

Eesti on selles tabelis alles 46. kohal. Meie meedias ja somes pulbitseb rahulolematus õiguskaitseorganite töö, sideandmete säilitamise-kasutamise, pealtkuulatud kõnedega tutvumise keerulisuse ja aastaid venivate kohtuasjade üle.

Need on päris probleemid, mis vajavad lahendamist. Selle asemel müürib minister Pakosta kinni ainsa legaalse akna, kust veidigi näeme, millega meie õiguskaitseorganid aastaid kestvate eeluurimiste jooksul tegelevad.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (44)