Justiitsministeerium on valmis saanud perekonnaseaduse muutmise eelnõu, mis täpsustab lapsendamissaladuse sätteid selliselt, et lapsendajad kohustuvad last lapsendamise faktist teavitama. Samuti saab lapsendatu õiguse saada oma bioloogiliste vanemate isikustatud andmed sõltumata nende nõusolekust.
Praegu kehtiva korra järgi saab laps oma lapsendamisest teada vaid siis, kui lapsendajad otsustavad talle sellest rääkida. Muudatuse eesmärk on tugevdada lapse õigusi ja muuta kord läbipaistvamaks, lähtuvalt eeldusest, et lapse huvi teada oma päritolu kaalub üles bioloogilise vanema soovi jääda anonüümseks.
“Avatum regulatsioon vähendab stigmatiseerimist, toetab lapse psühholoogilist turvatunnet ning aitab vältida hilisemaid identiteedikriise,” põhjendatakse eelnõu seletuskirjas.
Samuti toob dokument välja, et erinevalt varasemast hoiakust, mille kohaselt kaitseb teadmatus last, on nüüdne tõekspidamine, et lapse enesemääramisõigusest tulenevalt on tal õigus lapsendamisega kursis olla ja see võimaldab tal luua minapildi, mis põhineb tegelikel asjaoludel. Niisugust arusaama toetab juba praegu ka sotsiaalkindlustusameti (SKA) praktika.
Seda, millises vanuses tuleb lapsele lapsendamisest rääkida, eelnõu paika ei pane, vaid jätab otsuse lapsendajate hinnata.
Ühtlasi saab täiskasvanu, kellel tekib kahtlusi, kas ta võib olla lapsendatud, seda sotsiaalkindlustusametist kontrollida. Kui täisealine lapsendatu SKA poole pöördub, et lapsendamise kohta infot saada, annab amet talle üle enne lapsendamist kogutud andmed, sealhulgas info varasema nime, emakeele, isikuomaduste, harjumuste ja eelistuste ning välimuse kohta, aga ka varasema hooldusel viibimise aja ja koha ning foto, bioloogiliste vanemate nimed, isikukoodid ja kontaktandmed.
“Seega ei näe eelnõu ette riigi omal algatusel toimuvat teavitamist, vaid annab lapsendatule õiguse ise teavet küsida. Selline lahendus võimaldab tagada lapsendatu õiguse teada oma päritolu, vältides samal ajal põhjendamatut riigipoolset sekkumist perekonna eraellu,” sedastab seletuskiri.
Lapsendamiste arv on märkimisväärselt langenud: kui 2012.-2013. aastal lapsendati aastas uude perre 50-60 last, siis aastatel 2023-2024 oli neid 21-26. Üheks põhjuseks toob eelnõu seletuskiri just ajale jalgu jäänud lapsendamise regulatsiooni, mis kahjustab lapsendatud laste õigusi.
Praegu ei luba seadused viia lapsendatut tema õdede ja vendadega kokku ka täiskasvanuna, kui lapsendajad selleks nõusolekut pole andnud. Samas on viimastel aastatel suurenenud täiskasvanud lapsendatute pöördumised SKA-sse, et niisugust infot saada.
“Probleemiks on muu hulgas, et praktikas tõlgendatakse kehtivat lapsendamissaladuse regulatsiooni väga konservatiivselt ja jäigalt, kuigi sätted otseselt ei keela lapsendajal lapsele lapsendamisfakti avaldada,” märgitakse eelnõu seletuskirjas.
Bioloogilistele õdedele ja vendadele antakse seadusemuudatusega õigus küsida andmeid lapsendatu kohta, kuid sel puhul sõltub andmete saamine lapsendatu või alaealise lapsendatu puhul tema lapsendaja nõusolekust.
Abielu lahutamise menetluskulud kannab tõrksam pool
Perekonnaseaduse muudatus toob uuendusi ka abielu lahutamisse. Abikaasasid kohustatakse tegema kõike selleks, et abielu kokkuleppel lahutada ja kohtusse pöördumist vältida, vähendamaks nii ka kohtute töökoormust.
“See tähendab, et kui üks abikaasa esitab kohtule hagi abielu lahutamiseks, peab ta kohtu ette tooma asjaolud ja näitama, mil viisil ta on püüdnud abielu lahutada enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt, kuid see ei ole temast olenematutel põhjustel õnnestunud,” toob seletuskiri välja.
Sellisteks põhjusteks võib olla näiteks teise abikaasa põhimõtteline keeldumine abielu lahutamisest või asjaolu, et teise abikaasa asukohta ei ole võimalik tuvastada.
Kui kohtuväliselt abielu lahutamine kuidagi ei õnnestu, lahutab abielu lõppastmes siiski kohus, kuid perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega lihtsustatakse kohtumenetlust abielulahutuste asjades, sest kaob kohustus pooli lepitada ja isiklikult ära kuulata.
Lisaeesmärk on jagada õiglasemalt menetluskulusid, nii et neid ei jäetaks enam üldreeglina kummagi poole enda kanda, vaid kulud peab hüvitama see, kes on takistanud lahutuse kohtuvälist menetlust. Seejuures on eraldi eelnõuga plaanis suurendada abielu lahutamise riigilõivu.
Abielu lahutamise ja alaealise lapse ülalpidamise asjades sätestatakse selgelt, et elatisvaidluses ei tohi teise poole menetluskulusid jätta alaealise lapse kanda.
Seadust täiendatakse põhimõttega, et isaduse tuvastamisel otsustab kohus ühtlasi hooldusõiguse küsimused, kui lapsevanem seda taotleb. Nii ei pea pärast isaduse tuvastamist hooldusõiguse määramiseks lisamenetlust algatama.
Elatise arvutamine muutub automaatiseerituks
Muutub ka elatise määramise kord, sest elatisvaidlused kohtus on pikad, lapsele kurnavad ja vanematele kallid. Elatise arvutamine võiks seletuskirja kohaselt olla andme- ja arvutuspõhiselt automatiseeritud ning kohtu töö oleks üksnes hinnata, kas sel teel väljapakutud elatise suurus ja andmed on õiged.
Kuna hooldusõiguse jaotamise põhimõtted ei ole piisavalt kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, lisatakse seadusesse põhimõte, et kohus lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ja selle õiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades vanemate senist pühendumist lapse eest hoolitsemisse, aga ka vanemate valmisolekut omavahel suhelda ja lapse huvid esiplaanile seada.
“Nimetatud sätte muutmise eesmärk on tagada, et ka näiteks lapse vanavanematel oleks võimalik taotleda konkreetsemaid lahendusi seoses suhtluskorra määratlemisel kohtus,” selgitab seletuskiri.
Lisaks kaasajastatakse regulatsiooni, mis puudutab lapse nimel tema vara arvelt tehingute tegemist ja kohtu eelneva nõusoleku nõuet. Eelnõus on põhjenduseks, et investeerimiskultuur on ühiskonnas arenenud ja seetõttu ei ole otstarbekas suunata vanemaid kohtusse eraldi nõusolekut küsima.
Eestkoste seadmise tähtaeg pikeneb viielt aastalt seitsmele, sest eeskostel olevate täiskasvanute hulk on viimase kümne aastaga märgatavalt kasvanud ning see on suurendanud nende asjade menetluskoormust ja sellele kuluvat ressurssi. Muudatus tähendab, et sagedane uus hindamine pole vajalik, kui isiku seisund on püsiv, progresseeruv või muutumatu.
Justiitsministeerium ootab nüüd eelnõu kohta asjassepuutuvatelt asutustelt arvamusi, mille andmise tähtaeg on järgmise töönädala lõpus. Praeguse plaani järgi peaks seadus jõustuma järgmise aasta alguses, osa selle punkte aga tuleva aasta keskel.