Hommikune ummik ei ole pelgalt liiklusprobleem. See on majandusnäitaja, mis peegeldab, kui palju aega, linnaruumi ja töövõimet me seome iga päev autokeskse liikumisviisiga.
Mootorsõidukimaks loodi Eestis arvestades keskkonnamõju ning lähtudes mõtteviisist „saastaja maksab“. Kuid maks, mis teeb auto omamise kallimaks, ei loo automaatselt toimivat alternatiivi ega motivatsiooni seda valida. Nii muutub käitumine ja valikute tegemine aeglaselt ja vastuseis kasvab.Käitumisteadlaste sõnul määrab valikute tegemisel stiimulite disain – kombineerides „piitsa“ ja „präänikuid“ võib tulemus olla mõjusam. Kui soovime, et inimesed oma harjumusi muudaksid, ei saa piirduda vaid ebasoovitava valiku ebamugavamaks ja kallimaks tegemisega, vaid teha ka oodatava valiku lihtsamaks ja tasuvamaks.
Nüüd oleks aeg tunnustada präänikuga igapäevast autovaba tööle liikumist, mis on üks suurimaid kasutamata tervise- ja tootlikkuspotentsiaaliga meetmeid.
Linnaruumi varjatud kulu
Autokeskne linn on kallis linn. Eesti kinnisvarasektori hinnangul võib maa-alune parkimiskoha maksumus ulatuda 20 000 euroni. Sajakohaline parkla tähendab juba miljonitesse ulatuvat investeeringut – kapitali, mis ei loo otsest lisandväärtust. See on ruum, mida ei saa kasutada tootmiseks, elamiseks ega väärtust loovaks avalikuks ruumiks.Kaksteist parkimiskohta tähendab umbes 150–250 ruutmeetrit ruumi. See on kolm keskmist korterit või roheala, mis tõstab kinnisvara väärtust. Kui vaid osa inimesi ettevõtetes liiguks tööle ratta ja ühistranspordiga, väheneb parkimissurve ja vabaneb ressurss, mida võib investeerida töötajate tervisesse, koolitusse või innovatsiooni. Päriselu ei ole muidugi nii lihtne, kuid kõigil valikutel on hind.
Tervisenäitajad ja liikumine
Eestis on samal ajal näha murettekitavaid tervisetrende. Euroopa Komisjoni ja OECD koostatud Eesti terviseprofiili järgi oli 2020. aastal üle poole 16–64-aastastest ülekaalulised või rasvunud ning WHO värskemad ülevaated kinnitavad, et rasvumise levik on jätkuvalt kasvutrendis.
Linnade liikumisuuringud näitavad samal ajal autokasutuse kasvu ja jalgsi liikumise vähenemist. Ühiskonnana maksame selle eest hinda nii kasvavates tervisekuludes kui vaimse tervise muredes, mida süvendavad ka müra ja saastunud linnaõhk.Siin tekib ilmne vastuolu. Ettevõtted saavad maksuvabalt toetada töötajate tervisekulusid kuni 400 euro ulatuses aastas. Üha enam pakutakse tervisekindlustust. Samas ei pruugi kõige mõjusam terviseinvesteering ollagi jõusaali kuukaart, sest WHO soovitatud 150-300 minutit mõõdukat liikumist nädalas võiks täita ka rattaga või jalgsi tööle minnes.
Rahvusvaheline kogemus
Sarnaseid positiivseid stiimuleid on rakendatud mitmes riigis. Soomes on tööandja pakutav jalgrattahüve maksuvaba kuni 1200 eurot aastas. Belgias võimaldab nn liikuvuseelarve (mobility budget) toetada firmaauto asemel kestlikke liikumisviise. Hollandis saab tööandja maksta tööle liikumise eest maksuvaba kilomeetrihüvitist.Uuringud viitavad, et rahalised stiimulid võivad suurendada aktiivset tööle liikumist, eriti kui need on kombineeritud töökoha praktiliste lahendustega (nt rattaparklad, duširuumid). Samas on tõendus riigiti erinev ning mõju sõltub meetme disainist, mistõttu on oluline alustada pilootprojektidest ja mõõta tulemusi.Oluline on märkida: Soome ja teised Põhjamaad näitavad, et ka külma ja lumise talvega riigis on võimalik kujundada maksusüsteem, mis toetab aktiivset liikumist. Üksikuid algatusi on ilma riigi toetuseta ka Eestis, näiteks Hawaii Expressis maksab juba mitu aastat lisatasu iga päeva eest, mis rattaga tööl käiakse.
Mida see Eestis tähendaks?
Eestis kerkib õigustatud küsimus sellise toetuse sobivusest ka maapiirkondades, kus vahemaad on pikemad ning autole on alternatiive raskem leida. Seepärast ei tohiks meede olla kitsalt rattakasutuse põhine, vaid vaadata laiemalt säästvate liikumisviiside kasutamist, luues Belgiale sarnase maksusoodustatud liikuvuseelarve võimaluse tööandjatele.Linnas võib see tähendada rattahüvitist või ühistranspordi toetust. Maapiirkonnas võib see toetada sõidujagamist, tööandja transpordilahendusi või paindlikumat töökorraldust. Ja nii ehk ei tundugi kütusehindade tõus enam nii vahetult rahakotti mõjutav.
Selline lahendus ei pea tähendama riigieelarve lisakoormust, vaid võib olla maksuneutraalne ümberdisain olemasolevate erisoodustuste raamistikus. Edukas Eesti ei mõõda edu parkimiskohtade arvus kodu või töökoha juures. Mõõdame seda pigem ajas, tervises ja rahulolu pakkuvas elukeskkonnas.
Elsa Leiten: automaks on piits, vajame kõrvale ka präänikut