Eelnõu seletuskirja järgi on rahvusvaheline julgeolekuolukord viimastel aastatel märkimisväärselt halvenenud. Valitsus leiab, et Euroopa riigid peavad võtma senisest suurema vastutuse oma kaitsevõime eest, sest muutunud on nii globaalsed jõujooned kui ka Ameerika Ühendriikide strateegilised huvid. Eesti hinnangul tähendab see vajadust kiiresti suurendada kaitsekulusid, tugevdada NATO kaitsevõimet ning valmistada kogu ühiskonda ette võimalikeks kriisideks ja sõjaks.
Dokumendis rõhutatakse, et Eesti peamine eesmärk on sõda ära hoida, kuid vajadusel peab riik olema valmis sõda ka võitma. Seletuskirjas märgitakse, et Eesti vastupanu ei tohi olla pelgalt sümboolne ning kogu ühiskond peab olema valmis panustama riigikaitsesse. „Kaitsevägi peab üksnes lahinguid, sõda peab kogu rahvas,“ seisab dokumendis.
Alusdokumendis nimetatakse Eesti suurimaks ohuks Venemaad, keda toetavad Hiina, Põhja-Korea, Valgevene ja Iraan. Samal ajal rõhutatakse NATO ja Euroopa liitlaste tähtsust ning vajadust tihendada koostööd Põhjala ja Balti riikidega ning teiste samameelsete partneritega.
Senisest rohkem tähelepanu pööratakse elanikkonnakaitsele ja ühiskonna valmisolekule kriisideks. Dokumendi järgi peaksid inimesed suutma vähemalt seitse päeva iseseisvalt hakkama saada. Samuti rõhutatakse, et Eesti peab olema valmis olukorraks, kus rahvusvahelised ühendused katkestatakse või elutähtsad teenused saavad häiritud. Siis peab riik suutma toimida vähemalt 30 päeva.
Samuti märgitakse ka, et Eesti side- ja energiataristu on muutunud haavatavamaks, viidatates viimaste aastate juhtumitele, kus merekaableid ja veealust energiataristut on kahjustatud näiteks laevaankrutega. Oluline on, et laevaühendus toimimiks kriisi või sõja ajal.
Dokumendi järgi peab Eesti olema valmis vajadusel ründama ka vastase sihtmärke väljaspool oma territooriumi. Samas peab vältima olukorda, kus lahingutegevus toimuks Eesti pinnal.
Lisaks tavapärastele sõjalistele ohtudele on oluline, et oleks valmisolek küberrünnakuteks, infosõjaks ja kosmosega seotud riskideks. Eesti soovib vähendada sõltuvust satelliitsidest ja navigatsioonisüsteemidest, mille häirimine võib mõjutada nii sidet kui ka igapäevast toimimist.
Muu hulgas rõhutatakse dokumendis, et Eesti sõjalise kaitse kulud peavad olema vähemalt viis protsenti SKPst ning lisaks tuleb riigi rahastusega säilitada riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud võimed ja korvata olulisimad mittesõjalised võimepuudujäägid.