Õnne Uus, Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogia lektor, peresuhete ja vanemluse uurimisrühma liige, 13. mai 2026
Laps ei kasva üksi, tema maailm on kihtidest koosnev võrgustik. Sellesse kuuluvad perekond, lasteaed või kool ja kogukond, millest kokku moodustub last ja tema arengut mõjutav suhetesüsteem.
Lapse peamine tugisammas on lapsevanem, kes on aga sageli silmitsi töö- ja pereelu sobitamise rohkete kohustuste ja kiire elutempoga, mille juures on kurnatus kerge tekkima. Ühiskondlik surve olla samaaegselt „täiuslik vanem“ kurnab veelgi ja mõjutab nii vanema heaolu kui ka peret tervikuna – tekib väsimus ja süütunne „ebaõnnestumise“ pärast, millele järgneb inimese enda jaoks seletamatu frustratsioon ja sellest tulenev pidev pingeseisund. See kandub omakorda üle pereliikmetele, kellel jääb saamata midagi väga olulist – tasakaalukas ja turvatunnet pakkuv mudel, millele tugineda.
Miks see oluline on? Lapse käitumine ei ole ainult tema „oma asi“, vaid peegeldab pere dünaamikat. Vanemlik enesetõhusus ja usk endasse hea lapsevanemana on seotud positiivse vanemakogemuse ja lapse paremate arengutulemustega. Kui lapsevanem ei tunne end lapsevanema rollis hästi (paljude sõnul tuntakse puudust piisavast ettevalmistusest „tänapäeva laste“ tõhusaks suunamiseks), vajabki abi eelkõige lapsevanem ise.