Kas Jõgevamaa, Raplamaa ja Põlvamaa on tõelised Eesti maakonnad või lihtsalt Nõukogude okupatsiooni aegne igand? Tartu Erakooli 9. klassi õpilane Hüüp Sepp esitas kultuurilehes Sirp avaldatud arvamusloos lennuka ja hästi põhjendatud idee uueks haldusreformiks, mis taastaks Eestis ajaloolised, kultuuriliselt ja looduslikult sidusad maakonnad ning kihelkondlikud piirid.
Koolipoiss juhib tähelepanu tõsiasjale, millest avalikkuses räägitakse liialt vähe: meie tänane haldusjaotus – 15 maakonda – ei ole mitte muistne pärand, vaid suures osas 1950. ja 1960. aastatel Nõukogude võimu poolt “ülejäänud NSVLiga ühtlustamiseks” joonistatud rajoonide süsteem. Saja aasta eest ei olnud keegi kuulnud sellistest “tehismaakondadest” nagu Jõgeva-, Rapla- või Põlvamaa.
“Kui me iseseisvuse taastasime, oli valitsusel suuremaid probleeme kui vabariigi haldusjaotuse taastamine. Nii jäidki kommunistide rajoonid püsima praeguseni,” nendib Sepp.
Hüüp Sepp kutsub üles vaatama tagasi 20. sajandi algusesse, aega enne maailmasõdu, mil Eesti oli halduslikult jagatud kihelkondadeks. See sadakonnast üksusest koosnev süsteem oli püsinud stabiilsena pikka aega ning iga kihelkond kandis endas unikaalset kultuuri – oma murrakut, rahvarõivaid, laule ja tantsu. Nii kattusid toona ajalooliste maakondade piirid loogiliselt kihelkondade omadega. Tänane olukord, kus kihelkonnad on tihti tükeldatud mitme maakonna vahel, põhjustab aga Sepa hinnangul kihelkondliku kultuuri hääbumist.
“Maakond ei peaks põhinema ainult keskusel, vaid rahval, kultuuril ja loodusel. Esivanemate ja kohaliku maa ja looduse austamine on muistsetest aegadest saadik olnud eestlastele suur väärtus, kuid praegune haldusjaotus seda ei peegelda,” kirjutab Sepp, tuues heaks näiteks Vana-Võromaa. Ajalooliselt moodustasid seal elavad võrokesed ühtse kultuuriruumi, kuid täna on nad killustatud Valga-, Põlva- ja praeguse Võrumaa vahel. Sama kehtib Mulgimaa kohta – kui näiteks Helme kihelkond kuuluks taas Viljandimaale, oleks ka mulkide kultuuriruum ühtne.
Julge ettepanekuna käib noormees välja ka maakondade ajalooliste nimede taastamise. Juba 1920. aastatel kaaluti Viljandimaa nimetamist Sakalaks ja Tartumaa nimetamist Ugandiks. Nende põliste nimede kasutuselevõtt väärtustaks meie ajalugu enam kui nõukogude ajal loodud pisikeste tagamaata väikelinnade (Rapla, Põlva, Jõgeva) nimed.
Sepp tunnistab, et pärast paljuski ebaõnnestunud 2017. aasta haldusreformi – kus “mingit head lahendust ei tulnud” ning tekkisid isegi 50-kilomeetrise läbimõõduga linnad nagu Pärnu – ei taha keegi uuest reformist kuuldagi. Ometi leiab ta, et vana süsteemi taastamine tasuks end pikas plaanis ära.
“Et säilitada meie rahvakultuuri ja taastada võimsad ajaloolised maakonnad, tuleks teha haldusreform, millega eemaldataks enamlaste konstrueeritud piirid ja taastataks kihelkonnad ja arhailised piirid, mis austaksid meie rahva ajalugu, kultuuri ja identiteeti,” resümeerib Hüüp Sepp oma nägemuse. Selline muudatus seoks tema hinnangul inimesed tugevamalt oma kodukoha looduse ja pärimusega, sest “eestlased on lõppude lõpuks ikkagi maarahvas ja me ei tohi unustada, kus on meie juured.”