Kuivõrd ajaline periood (1992-2026) on pikk ja erinevad uuringute tegijad on kasutanud erinevaid küsimusi ja skaalasid presidendi toetuse mõõtmiseks, on täpset võrdlust võimatu välja tuua. Oma mõju on olnud ka sel, kas president on ametis olnud ühe või kaks ametiaega. Ning muidugi ka sel, kuidas ta oma ametiaega on sisustanud.

Mõned järeldused iga presidendi kohta

Kõige madalama toetusega (vaid 32 protsenti) alustas oma esimest presidendiaega Lennart Meri, kuid juba kolmandal ametiaastal oli see tõusnud 72 protsendile. Teisel ametiajal Meri toetus mõnevõrra langes.

Arnold Rüütli toetajaid oli rohkem kesk- ja vanemaealiste hulgas, rahvuste lõikes ei olnud suurt erinevust. Rüütli toetus püsis kõrge hetkeni, kui ametiaja lõppedes tekkisid alternatiivsed kandidaadid.

Toomas Hendrik Ilvest toetasid enam nooremad kui Rüütlit, rohkem oli toetajaskonnas haritumaid inimesi. Oli suur erinevus eestlaste ja muu rahvuse (kordades madalam) lõikes. Teisel ametiajal sarnaselt Merile toetus langes.

Kersti Kaljulaidil oli kõige enam usaldajaid alla 35-aastaste hulgas (eriti palju alla 24-aastaste hulgas). Ka teema usaldust iseloomustas suur erinevus rahvuste lõikes – ametiaja jooksul see ei muutunud.

Alar Karist usaldavad sarnaselt Rüütlile pigem vanemad elanikud, kuid erinevused nooremate ja vanemaealiste hulgas on väiksemad kui Kaljulaidil ja Ilvesel, mis garanteerib suurema usaldusväärsuse kogu elanikkonna hulgas. Karise usaldajate mõningast langust eestlaste hulgas on aidanud kompenseerida toetuse tõus muu rahvuse hulgas, mis kokkuvõttes on taganud suhtelise stabiilsuse usalduses läbi ametiaja.

***

Lennart Meri presidendiks valimine

Lennart Meri populaarsuskõvera mõistmiseks on oluline varasem taust ehk kuidas ta presidendiks sai. 1992. aasta presidendivalimised erinesid kõikidest järgnevatest, sest presidendivalimised toimusid rahvahääletusena. Rahvahääletusel sai enim hääli Arnold Rüütel (41,8 protsenti). Lennart Meri kogus 29,5 protsenti ja edestas suhteliselt napilt Rein Taagepera (23,4 protsenti).

Kuid et mitte ükski presidendikandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osa võtnud valijate häältest, siis ei osutunud keegi valituks. Vastavalt presidendivalimiste seadusele läks valik riigikogule ja hääletussedelitele kanti kahe populaarsema kandidaadi ehk Arnold Rüütli ja Lennart Meri nimed.

Et 1992. aasta septembris toimunud riigikogu valimistel oli võimule tulnud Isamaa ja Meri oli olnud just Isamaa presidendikandidaat, polnud üllatav, et parlamendis sai Meri Rüütlist rohkem hääli (Meri 59, Rüütel 31, kehtetuid sedeleid oli 11) ning valiti 5. oktoobril taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks.

Lagle Parek, Arnold Rüütel, Lennart Meri ja Rein Taagepera ETV saates “Presidendikandidaatide väitlused” septembris 1992. Autor/allikas: ERR arhiiv / Heidi Maasikmets

Meri alustas madala toetusega

Vaid kuu hiljem novembris 1992 uuris Emor, kuidas on Lennart Meri tulnud toime presidendi kohustustega? Vaid 32 protsenti vastanutest ütles, et Meri on presidendina hakkama saanud hästi. Sisuliselt sama palju, 31 protsenti oli neid, kes arvasid, et halvasti. Ülejäänud kolmandik ei omanud seisukohta.

Nii madal toetus presidentuuri alguses oli loogiline ja seletatav suuresti sellega, et Rüütel oli olnud eelnenud rahvahääletusel populaarseim kandidaat.

Meri toetus mõistagi nii madalaks ei jäänud. Aasta hiljem ehk detsembris 1993 hindas Meri tööd presidendina positiivselt juba 58 protsenti. Negatiivselt suhtujate osakaal oli jäänud sisuliselt samaks ehk 34 protsenti.

Tõusutrend jätkus ning märtsis 1995 (kui toimusid ka riigikogu valimised) hindas Meri tööd presidendina positiivselt juba 72 protsenti. Kuid mis ehk olulisem, kriitilise hinnanguga vastajate arv oli kahanenud 18 protsendile ehk kaks korda.

Meri esimese ametiaja viimasel, 1996. aasta märtsis tehtud küsitluses olid hinnangud tema hakkama saamisele presidendina grammike madalamad, aga võrreldes stardiga endiselt enam kui kaks korda kõrgemad – 69 protsenti leidis, et Meri on saanud hästi hakkama.

Meri teise ametiaja reitingud madalamad

Lennart Meri teise ametiaja (1996-2001) kohta saab välja tuua Emori küsitlused viimasel kolmel aastal. Siis küsiti toetust presidendile 10-palliskaalal, kus hinnangud 1-3 tähendasid mitte toetamist ja hinnangud 8-10 toetamist.

Selle metoodika põhjal tehtud küsitluses oli Meri toetus (hinnangud 8-10) märtsis 1999. 54 protsenti. Neid, kes ei toetanud (hinnangud 1-3), oli 10 protsenti.

Sama metoodikaga tehti küsitlusi regulaarselt Meri teise ametiaja lõpuni.

2000. aasta märtsis oli toetus 52 protsenti, kuid sama aasta oktoobris vaid 30 protsenti. Samas püsis kriitikute osakaal madal, vaid 17 protsenti.

Viimases, 2001. aasta septembris tehtud küsitluses oli toetajate osakaal 51 protsenti.

Rüütel alustas väga kõrge toetusega

Arnold Rüütel 2001. aastal presidendiks valimise järel õnnitlusi ja lilli vastu võtmas. Autor/allikas: SCANPIX/Delfi Meedia/Priit Simson

2001. aastal valiti Eesti presidendiks Arnold Rüütel, kes pärast ebaõnnestunud riigikogu voore valiti presidendiks valimiskogus: teises hääletusvoorus kahe edukama kandidaadi vahel sai Rüütel 186 ja Toomas Savi 155 häält.

Vahetult pärast presidendivalimisi tehtuid küsitluses toetas Rüütlit 74 protsenti (toetan täielikult + pigem toetan). Uut presidenti ei toetanud 18 protsenti elanikest.

Rüütli ametiajal mõõtis Emor toetust juhtivatele poliitikutele keskväärtusena 10-palliskaalal, kus 1 tähistas ei toeta üldse ja 10 toetan täielikult. Rüütli toetus püsis suhteliselt stabiilselt 7 juures (konteksti mõistmiseks: teiste poliitikute puhul küündis see harvadel juhtudel 5-6 pallini).

Ametiaja viimasel aastal, 2006. aasta alguses püsis toetus Rüütlile endiselt tugevana, kuigi võrreldes ametiaja algusega oli see pisut langenud. Rüütli jätkamist presidendina toetas 61 protsenti elanikest. Kuid sel hetkel ei olnud konkurendid veel pildile ilmunud.

Üks huvitav muutus Rüütli toetajaskonnas joonistus välja veel, kui ametiaja alguses oli Rüütli toetus suurim maaelanike seas, siis ametiaja lõpus keskmise suurusega ja väikelinnade elanike seas (74 protsenti). Maalelanikest toetas Rüütli jätkamist presidendina 64 protsenti ning toetus Tallinnas ja suuremates linnades (Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve) jäi alla 60 protsendi.

2006. aasta maikuus olukord muutus. Vaid 36 protsenti elanikest leidis, et Rüütel peaks uuesti presidendivalimistel kandideerima. Muutuse taga oli alternatiivsete presidendikandidaatide esiletõus. Samas oli see hetk, kus mitte-eestlaste toetus Rüütlile muutus oluliselt tugevamaks.

Sellest hetkest edasi näitasid uuringud, kus paluti valida Rüütli ja mõne teise kandidaadi vahel, juba selgelt toetuse langust Rüütlile. Kui võrreldes presidendikandidaat Ene Ergmaga oli toetus üsna võrdne, siis toetus Toomas-Hendrik Ilvesele  oli oluliselt tugevam. Rüütlit toetas pisut üle kolmandiku (34-37 protsenti) ning Ilvest pooled elanikest.

Ilvese toetus oli kõrge esimesel ametiajal

Arnold Rüütel otsustas 2006. aasta presidendivalimistel riigikogu voorudes mitte kandideerida. Riigikogu voorudes oli vaid üks kandidaat – parlamendi esimeses Ene Ergma ning teises ja kolmandas Toomas Hendrik Ilves. Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmed hääletussedeleid välja ei võtnud. Ergma sai esimeses voorus 65 häält, Ilves sai mõlemas (teises ja kolmandas) voorus 64 häält. Minimaalselt olnuks vaja 68 häält.

Valimised läksid taas valimiskogusse.

Vahetult enne seda tehtud küsitluses, kus vastajatel paluti välja tuua eelistus kahe kandidaadi vahe, toetas Ilvest 48 protsenti ja Rüütlit 34 protsenti.

23. septembril 2006 toimunud hääletamisest valimiskogus võttis osa 345 valijameest. Ilves sai 174 ja Rüütel 162 häält. Ilves sai Eesti presidendiks.

Toomas Hendrik Ilves 2006. aasta presidendivalimistel valimiskogus. Autor/allikas: SCANPIX/Delfi Meedia/Karin Kaljuläte

Kui Ilves 2006. aastal Kadriorgu astus, usaldas teda 71 protsenti vastanutest, mittetoetajaid oli 18 protsenti. Ilvese usaldusreiting isegi kasvas järgnenud aastate jooksul. Juunis ja juulis 2007 tõusis toetajate hulk 75 protsendile. Esimese ametiaja lõpuks toetus siiski mõnevõrra langes, kuid püsis kõrge 65 protsendi juures.

2011. aasta presidendivalimistel olid riigikogus vastamisi Toomas Hendrik Ilves ja Keskerakonna poolt üles seatud Indrek Tarand. Ilves sai 73 ja Tarand 25 häält.

Kuid 2011. aastal, teise ametiaja algusest alates hakkas Ilvese usaldus vähenema. Seitsme aastaga kahekordistus nende inimeste hulk, kes Ilvest presidendina ei usaldanud. Kõige viimases teise ametiaja lõpus tehtud küsitluses usaldas Ilvest 49 protsenti ehk 22 protsendipunkti vähem kui esimese ametiaja alguses.

Kaljulaidi osas puudus alul paljudel seisukoht

2016. aasta presidendivalimistel ebaõnnestusid nii riigikogu kui ka valimiskogu voorud. 27. septembril 2016 tegi riigikogu vanematekogu ettepaneku kandideerida presidendiks Kersti Kaljulaidile. 3. oktoobril valitigi Kaljulaid ülekaaluka toetusega (81 poolthäält) Eesti presidendiks.

Kersti Kaljulaid 2016. aasta presidendivalimistel riigikogus. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Samal kuul tellis Eesti Päevaleht Turu-uuringute AS-ilt küsitluse uue presidendi toetuse kohta. Sellest selgus, et Kaljulaidi usaldas 49 protsenti vastanutest, mis oli samal tasemel tema eelkäija Toomas Hendrik Ilvese ametiaja lõpuga.

Ent kahe presidendi usaldusväärsuses oli siiski oluline vahe. Nimelt kui nende vastajate osakaal, kes pidasid Ilvest tema ametiaja lõpus ebausaldusväärseks, küündis 39 protsendini elanikest, siis Kaljulaidi suhtus ametiaja alguses umbusuga ainult 10 protsenti vastanuid. Samas oli suur ka nende inimeste hulk, kes ei võtnud tema usaldusväärsuse kohta seisukohta (41 protsenti).

Kaljulaid usaldusväärsus langes samuti ametiaja lõpuperioodil, aga mitte nii järsult kui Ilvese puhul. Kaljulaidi usaldajaid oli viimasel aastal 49 protsenti ja mitteusaldajaid 34 protsenti ( mõõdetuna detsembris 2020). Aasta hiljem, juba uue presidendi ajal oli Kaljulaidi usaldajaid praktiliselt sama palju – 46 protsenti (mõõdetuna veebruaris 2022)

Karise toetus on olnud stabiilselt kõrge

Kersti Kaljulaid teiseks ametiajaks ei kandideerinud ning 2021. aastal valiti riigikogu teises hääletusvoorus Eesti uueks presidendiks Alar Karis.  

Alar Karis 2021. aasta presidendivalimistel riigikogus. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Karise usaldajaid on olnud keskeltläbi 10 protsendi võrra enam kui Kaljulaidil tema presidendi ameti ajal. Praeguseks on see vahe suurenenud lausa 20 protsendipunktini.

Presidendi institutsiooni usaldajate määra on riigikantselei järjepidevalt uurinud alates aastast 2022. Tänavu märtsis tõusis presidendi institutsiooni usaldusväärsus 76 protsendini, mis on viimase kolme aasta kõrgeim tulemus. Riigikantselei tellitud Emori üle-eestilisest uuringust selgus, et presidendi toetus kerkis nii eestlastest kui ka muust rahvusest vastajate seas.

Teine asi on uurida konkreetsete isikute, kes täidavad presidendi ametikohustust, usaldamist. See on tavaliselt madalam kui institutsiooni oma. Näiteks tänavu veebruaris tehtud poliitikute usaldusväärsuse uuringus oli Alar Karise kui poliitiku usaldusväärsus 60 protsenti (võrrelduna märtsiküsitluses presidendi institutsiooni usaldus 76 protsenti).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reeglina (v.a Lennart Meri esimene ametiaeg) alustavad Eesti presidendid suhteliselt kõrge usaldusväärsusega, kuid ametiaja lõppedes toetus kel rohkem, kel vähem, kahaneb.

Neil presidentidel, kel on võimalus olla olnud ametis kaks ametiaega (Meri ja Ilves), nende puhul on toetus olnud kõrgem esimesel ametiajal.

Toetuse muutusel on oluline ka see, kui kerkivad üles alternatiivsed kandidaadid, mis annab inimestele võimaluse oma hinnanguid kujundada konkreetses võrdluses.

Samuti on erinevad tulemused kui küsitakse toetust presidendi institutsioonile (toetus kõrgem) või konkreetsele poliitikule, kes seda ametikohta täidab (toetus madalam).

Allikas:
Emor, Turu-uuringute AS, valimiskomisjon; infograafikute autor Jaan-Juhan Oidermaa