Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt otsustas metsaseaduse muudatustega aja maha võtta põhjendusega, et ühiskonnas puudub vajalik ühisosa. See otsus väärib tunnustust. Kui vastasseis on kasvanud nii suureks, et eelnõu vastu koonduvad teadlaste kriitika, kodanikuühiskonna vastuseis, ettevõtjate avalikud pöördumised ja rahvaalgatused, siis ei ole jõuga võimalik tööstuse enda tekitatud probleeme ülejäänud ühiskonna arvelt lahendada lootuses, et ehk kodanikuühiskonna vastuseis vaibub.
Tekkinud olukord näitab, et probleemi tuleb käsitleda terviklikult, mitte ainult tööstuse ärihuvidest lähtudes.
Kahjuks jätab minister kõlama mõtte, nagu oleks küsimus eeskätt tasakaalupunkti otsimises looduskaitse ja majandushuvi vahel. See on eksitav.
Metsaseaduse vaidluse kese ei ole abstraktne tasakaal, vaid see, millise õigusliku ja poliitilise raami sees Eesti metsi käsitletakse. Kui enam kui kahel kolmandikul metsamaast jääks peamiseks piiranguid seadvaks raamiks kehtiv metsaseadus, siis ei tähendaks see metsavarude ülekasutamise lõppemist, vaid sellega oleks kaasnenud senise jätkusuutmatu praktika kinnistamine valdaval osal meie metsadest.
Kuna kaitsealade temaatika ei tulene otseselt metsaseadusest, on see majandatavate metsade teema konteksti kunstlikult toodud, ehkki loomulikult on tegemist olulise küsimusega.
Praktikas mõjutaks plaanitu kõige valusamalt kogukonnametsi, rohevõrgustikke ja inimeste kodude ümbruses asuvaid metsi. Need metsaalad on osa elukeskkonnast, kohalikust identiteedist ja vaimsest heaolust. Kas me tahame, et mets oleks üksnes majanduslikult mõõdetav tooraineladu või mitmeotstarbelist elukeskkond, millel on ühtaegu ökoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus?
Kui seaduseelnõu püüab probleemide lahendamise asemel ennekõike olemasolevat olukorda kinnistada enam kui kahel kolmandikul meie metsadest, siis mõjub jutt tasakaalu otsimisest parimal juhul õõnsalt ja süvendab usaldamatust.
Metsaseaduse senine sõnastus on tekitanud kuhjaga majanduslikke, sotsiaalseid ja elukeskkonnaga seotud valukohti. Kui aastaid on toimunud seaduslik üleraie, siis pole majanduslikus vaates tegemist tühiste detailidega.
Kui maaelanike elatusmetsad asenduvad järjest enam kitsale ringile kasu toovate äriühingute tootmismetsadega, siis on ohus kogu maaelu püsimajäämine. Kui eakad metsaomanikud jäävad agressiivsete äripraktikate ees kaitseta, on tegu seaduse lubamatu puudusega, mis võimaldab valusat ülekohut ja riivab õiglustunnet. Kui mets ei seo enam piisavalt süsinikku ning elupaigad hävivad, on tagajärjed nii kliimapoliitilised kui ka looduskaitselised. Need ongi põhjused, miks metsaseadust tuleb sisuliselt muuta.
Kõnekas on ka metsa- ja puidutööstuse esindaja Hardo Beckeri seisukoht: “Vaadates naaberriike, siis meie sektori jaoks on oluline, et me ka seal oleks konkurentsis, ja selgelt on meie naaberriikides oluliselt väiksema osakaaluga looduskaitsealused metsad ning vähem reegleid. Meil on rangem keskkond toimetamiseks.”
“Praegune metsaseadus on võimaldanud metsade ülemajandamist, mida on ka massiivselt tehtud.”
Sisuliselt väljendab Hardo Becker tööstuse soovi saada küüned taha kaitsealadel olevatele metsadele. Loomulikult ei ütle ta sõnagi sellest, et praegune metsaseadus on võimaldanud metsade ülemajandamist, mida on ka massiivselt tehtud.
Kui investeerimiskindluse sildi all soovitakse eelkõige leebemaid piiranguid kaitsealadel, siis tuleb ausalt välja öelda, kelle huvidest räägitakse ja milline hind selle eest ühiskonnal maksta tuleb, arvestades sealjuures metsatööstuse toodete valdavalt vähest väärindamist ning toormega põhiliselt välisturu varustamist.
Andres Suti otsus peatada seaduse menetlemine võttis lubamatult kaua aega ja nõudis kodanikuühiskonnalt suurt pingutust. See oli vales suunas liikumise peatumine, kuid kas ka sellest loobumine? Vaja on pöörduda majandusmetsade jätkusuutliku majandamise rajale.
Erinevalt Suti väitest ei ole vaja rohkem aega vana vaidluse jätkamiseks, vaid uut sisulist lähtekohta. Metsaseaduse muutmine peab lähtuma arusaamast, et mets on ühisvara ja pikaajaline väärtus, mille püsimine peab olema tagatud viisil, et selle ökoloogilised, kliimat stabiliseerivad, kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud rollid oleksid tasakaalus.
Kui see põhimõte jääb seaduse keskmesse seadmata, naaseb sama konflikt peagi uuel kujul ja veelgi tugevamalt.