Ligi 2000 maailma suuremas linnas kasvab majandus kiiremini kui õhusaaste. Satelliidiandmed osutavad, et paljudes asulates pole vaja elatustaseme kergitamiseks senisest enam fossiilkütuseid kasutada.
Ajalooliselt on linnastumist ja majanduskasvu saatnud alati suurem õhusaaste ning piirkonna ökoloogiline allakäik. Praeguseks elab linnades enam kui pool kogu maailma elanikkonnast, kelle arvele saab kirjutada: 70 protsenti kogu maailma kasvuhoonegaasidest. Seetõttu lasub teadlaste sõnul just asulatel peamine vastutus kliimamuutuste pidurdamisel, vahendab Nature News.
Ühtne pilt
Soovides praegust olukorda täpsemalt hinnata, analüüsis rahvusvaheline töörühm 5435 maailma linna andmeid. Valim hõlmas asulaid, kus elab rohkem kui 100 000 inimest. Varem on niisuguste üleilmsete trendide kaardistamine olnud keeruline, sest linnad ise hindavad oma saastejalajälge harva ja võivad tugineda erinevatele metoodikatele.
Tavapärastele üleilmsetele mudelitele tuginedes jäänuks pilt seegi kord ebatäpseks. Suured võrgustikumudelid annavad riiklikest heitmetest üsna hea pildi, kuid ei suuda tabada asulate ruumilisi muutusi ajas. Satelliidiandmed aitasid töörühmal sellest kitsaskohast mööda hiilida.
Kuna uuringu autorid soovisid saada kõigist maailma linnadest ühtse ja objektiivse pilti, kasutasid nad Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidi Sentinel-5P kogutud andmeid. Tehiskaaslane mõõtis aastatel 2019–2024 atmosfääri alumises kihis leiduva lämmastikdioksiidi (NO2) hulka. Gaas paiskub õhku, kui sõidukid, elektrijaamad ja tööstusettevõtted põletavad fossiilkütuseid.
Lämmastikdioksiid peegeldab seega muutusi majandustegevuses märksa kiiremini kui üle kogu atmosfääris ühtlaselt hajuvad süsihappegaas või metaan. Uuringu kaasautori ja Norra õhu-uuringute instituudi teadlase Daniel Morani sõnul võimaldas satelliidipilt seetõttu hästi linnade n-ö rohearengut jälgida. Lisaks puhastas töörühm andmeid spetsiaalse statistilise mudeliga, et eemaldada ilmastiku lühiajalise mõju.
Seejärel kõrvutas töörühm satelliidiandmeid kõrvuti iga linna elaniku ostujõuga korrigeeritud sisemajanduse kogutoodanguga. Algselt võtsid teadlased vaatluse alla 5435 suurlinna, kuid uuritud viie aasta vältel muutus neist lämmastikdioksiidi heitmete hulk vaid 2475 asulas. Neist 80 protsenti liigitus omakorda rohelisse kategooriasse: nende linnade elatustase tõusis, samal ajal kui saaste vähenes.
Rohelised, pruunid, hallid ja punased
Majandust hinnates vaatasid uurijad riiklike keskmiste asemel kohalikke näitajaid. Eristus on oluline, sest rahvastiku areng ja tööstus erinevad piirkonniti palju. Sestap kasutaski töörühm masinõppe abil töödeldud majandusandmeid, mis hõlmasid tuhandeid haldusüksusi üle maailma.
Heitme vähendamisega paistis eriliselt silma Hiina, kus heitmete hulk vähenes enam kui 700-s kasvava majandusega linnas. Edu taga peituvad karmistunud õhukvaliteedi nõuded. Uuringu autorite hinnangul sulgesid Hiina linnad hulga saastavaid tehaseid ja paljud linnad viisid ühistranspordi üle elektrile.
Sarnast edulugu oli näha mitmetes Euroopa ja Põhja-Ameerika asulates. Pariisi, Berliini ja Amsterdami puhtamat õhku võib töörühma sõnul selgitada nn keskkonnatsoonide loomisega, kus tohivad sõita ainult elektrisõidukid või madala heitgaasiheitega autod, ning keskkonnasõbralikumate transpordisüsteemidega. Samuti tekitab täheldatud roheareng uurijates optimismi üleilmsete kliimaeesmärkide osas.
Samas jagunevad maailma riigid keskkonnasõbralikumate poliitikate juurutamiskiiruse mõttes laias laastus kaheks. Euroopa edusammudele vastanduvad arengumaade kiiresti linnastuvad piirkonnad. Ligi 400 suurlinna majandusmudel taandub endiselt põletatud fossiilkütuste hulgale.
Taolised nn pruunid linnad asuvad valdavalt Indias, Lähis-Idas ja Venemaal. Uurijad tõstsid ilmekate näidetena esile Ar-Riyādi, Moskva, Taškendi ja Abu Dhabit. Neid piirkondades soodustavad heitmete kasvu autokeskne transport ja keskkonnanõueteta rasketööstus.
Pruunidele asulatele lisandub neljas, nn hallide linnade rühm. Need moodustasid kõigist analüüsitud linnadest ligikaudu neli protsenti ning asuvad riikides nagu Sudaan, Afganistan ja Jeemen. Teadlaste sõnul ei vähene õhusaaste sellistes asulates teadliku keskkonnapoliitika, vaid pigem majanduslanguse, suletud tehaste või konfliktide arvelt.
Lisaks tuvastasid uurijad väikese rühma ehk umbes ühe protsendi vaesemaks ja saastavamaks muutuvaid nn punaseid linnu. Selliseid linnu leiab eeskätt Iraanist, Liibüast ja Angolast. Kuigi sealne elatustase langeb, kasvab diiselgeneraatorite ja reguleerimata tööstuse tõttu saaste.
Linn võib olla riigist tähtsam
Kuigi satelliidipilt pakub linnade arengust väärtuslikku teavet, on uuringul oma kitsaskohad. Enam kui 1500 linnast ei leidnud teadlased statistiliselt olulisi muutusi. Töörühm pidi osa asulaid valimist kõrvale heitma, sest sealsed majandusnäitajad olid ebausaldusväärsed.
Samuti ei tähenda lämmastikdioksiidi taseme langus täielikku kliimaneutraalsust. Gaasi hulk näitab eelkõige seda, kuivõrd sõltub iga linn fossiilkütustest. Daniel Moran ja kaasautorid täpsustasid, et analüüs ei võta arvesse näiteks importkaupade tarbimisel tekkivaid heitmeid.
Sellest hoolimata viitavad tulemused, et kohalikul omavalitsusel on ühiskonna rohepöördes otsustav roll. Töörühma hinnangul lasub linnajuhtidel kliimaeesmärkide saavutamisel tihti riigipeadest suuremgi vastutus. Morani sõnul vajavad kiiresti linnastuvad piirkonnad hädasti rahvusvahelist tuge, et nad ei jääks kinni saastepõhisesse majandusmudelisse.
Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Cities.