Mõistlik looduskaitse ja vastutustundlik majandamine ei välista teineteist, kuid praegu näeme üha sagedamini poliitikat, kus inimese töö ja kohaliku elu säilimine seatakse teisejärguliseks, kirjutab Esta Tamm.
Olen viimastel nädalatel olnud tunnistajaks ühele valusale ja korduvale vaatepildile, kuidas Pärnumaa kalurid valavad merre üle parda sadu kilosid värsket ahvenat, mis ei jõua Eesti inimesteni. Meres on palju kala, rannakalurid vajavad tööd, et ellu jääda, kuid ikka ja jälle läheb üle parda sadu kilosid hõbedast saaki. Eesti riik, mis toimub?
Kui anda sellele paari sõnaga selgitus, siis toimub see, et Eesti ametnik otsustas kabinetivaikuses kalendrist lähtudes keelata ühe Eesti väärtuslikuma kalapüügi. Kuid kala ei ela inimeste kalendri järgi, sellele mõjuvad hoopis teised seadused: külm või soe talv, õhu ja vee temperatuur, kevade saabumine ja isegi tuulesuund.
Just seepärast oli eelmisel aastal pärast kehva talve Pärnu lahes üsna vähe ahvenat ning ametnik tuginedes teadussoovitusele otsustas püüki piirata. Nõus, et kala tahab kudeda ja Pärnu laht on kalade häll, aga rannakalur ei ole see, kes kogu kala välja püüab.
Loodus elab edasi Eesti ametnike otsustest hoolimata ja pärast head talve andis meri meile suurepärase ahvenasaagi, aga ükski kala ei jõua kaluri paati. Eesti ametnik ja uuringuid teinud teadlane otsustasid nii, et ahven koeb ja tunneb kalendrit.
Tuleb tõdeda, et kahjuks on sagedasti teadlastelt ametnikele antavad soovitused on ebatäpsed. Milles on probleem?
Me rannakalurite poolt püüame teadlasi mõista, sest teadus tugineb seirepüükidele, aga seirepüügi andmed ei näita paraku tegelikku olukorda. Äkki oleks aeg hakata usaldama rannakalurite pikaajalist töökogemust läbi põlvkondade, kes on pidanud looduse kapriise tundma ja nägema? Oleks aeg hakata usaldama rannakalurite kogemusi, mitte tuginema kuupäevadele.
Oluline on taas juhtida avalikkuse tähelepanu sellele, et valitsuse ja ametnike tekitatud raskused, millele aitab kaasa hästi koordineeritud roheliikumine, puudutavad eelkõige Eesti traditsioonilisi sektoreid, mainigem näiteks metsandust, põllumajandust ja turbasektorit.
Kõige kurvem kõige juures on aga see, et nende otsuste mõju ei jää paberitele ega ametnike koosolekuruumidesse. Need jõuavad Eesti rannaküladesse, taludesse ja tööstustesse ning peredeni, kes ei tea enam, kas nende töö ja elulaad on homme veel lubatud.
Eesti on alati hakkama saanud tänu sellele, et oleme osanud oma metsi majandada, merest kala püüda, maad harida ja oma energiaga toime tulla. Mõistlik looduskaitse ja vastutustundlik majandamine ei välista teineteist. Kuid praegu näeme üha sagedamini poliitikat, kus inimese töö ja kohaliku elu säilimine seatakse teisejärguliseks.
Üha rohkem jääb mulje, et Eestis peetakse probleemiks mitte raiskamist või saastamist, vaid tootlikku eluviisi ennast, aga riik, mis piirab oma põllumeest, kalurit, metsameest ja energeetikut, muutub lõpuks sõltuvaks teistest. Me ei saa rääkida julgeolekust, kui me ei väärtusta oma toitu, oma energiat ja oma inimesi.
Eesti inimesed tahavad võimalust teha tööd, ausalt elada ja oma riiki üleval pidada. Kui jätkame selle poliitikaga, mis sunnib kala merre tagasi viskama, sulgeb tehaseid ja halvustab maaelu, siis me jää lõpuks vaesemaks ja ka nõrgemaks. Praegune poliitika võib jätta meid külma ja nälga.