See, et metsaseaduse muutmisele pidurit pandi, ei tähenda veel vaherahu. Vaherahuni jõudmiseks tuleks meenutada, mille üle üldse sõditi.
Viimati oli selleks küsimus, kas sätestada seadusse klausel, mis näeb ette, et 70 protsenti Eesti metsadest on määratud majandamiseks. Ehk teistpidi öeldes: sätestab mitmesuguste nimetuste all kaitse alla võetud metsaalade “lae”. Sellist klauslit vajab eeskätt metsatööstus, et omada kasvõi udust ettekujutust, kui palju saab näiteks kümne aasta pärast olema töödeldavat materjali, et sellega arvestada näiteks investeeringute tegemisel. Kas osta uus ja parem sisseseade vms.
Suur osa vaidlusest keskenduski sellele 70 protsendile. Kahjuks langes arutelu tase kohati väga madalale. Näide sotsiaalmeediast: “Jumal sa näed ja sa ei karista….70%! See on siis pidev raadamine, hävitatud metsataimestik, loomad, loodus. Majandamiseks? Kes nende metsade müügist raha saab üldse? millal eestlased dividende saama hakkavad? tagantjärgi ka…. Õõv! Võtame Eesti tagasi!”
Ilmne, et postituse autor ei tea metsa majandamisest vähematki, kuid arutelus osaleb aktiivselt. Küberruum on täis dotseerivaid manitsusi, et metsa üldsegi ei istutata, vaid istutatakse puid, või et metsatöösturid näevad metsas üksnes puitu, metsakaitsjad aga metsa kogu tema rikkuses ja mitmekesisuses. Tavaliselt peetakse vajalikuks lisada, et “mets – see pole ainult puud” ja “kas te ikka teate, mis asi on ökosüsteem?”
Eriti hirmutab inimesi lageraie ja ausalt öeldes on ükskõik kui korralikult üles töötatud lageraielank tõesti mõnevõrra hirmuäratav. Kuid seda, et kehtestatud normidele vastav lageraie ei tähenda metsa hävitamist või et majandamine ja raadamine on kaks eri asja, võiksid vaidluses osalejad siiski teada.
Muide, veel 20. sajandi loeti “laastavaks raieks” pigem valikulist raiet, mis noppis metsast välja paremad puud, ja soovitati just lageraiet (väikeste põhja-lõunasuunaliste lankidena) kui metsale kokkuvõttes paremat majandamisviisi. Seda eeldusel, et nähakse vaeva metsa uuendamisega, nagu see nüüdki on kohustuslik.
Lageraiet on näha rohkem kui 30 või 50 aasta eest. Seegi annab hoogu arusaamale, et just nüüd on asutud Eesti metsi hävitama. Sellele lisandub eksitav väide, et Eesti metsi on “pikka aega” raiutud rohkem kui on juurdekasv. Ei ole “pikka aega”, vaid alla kümne aasta – kusjuures seegi on vaieldav –, ja kindlal põhjusel (metsade vanuseline struktuur on ebaühtlane).
Üle-eestilisest üleraiest tegelikult rääkida ei saagi. Kahtlemata võiks ka vähem raiuda, aga see tähendaks lihtsalt suure osa puidu degradeerumist tarbepuust paberipuuks ja küttepuuks või küttepuust lagunevaks lamapuuks. Kellegi arvates on see väga hea ja looduslik, kellegi teise arvates aga mõttetu raiskamine, mis metsale kui ökosüsteemile ega Eesti loodusele tervikuna mingit kasu ei too.
“Pärast andekspalumist võttis talumees ikkagi kirve ja ikkagi langetas selle puu, mitte ei jäänud puu alla kannelt mängima.”
Et metsa suhtes ei tohi küüniliselt utilitaarseks minna, on iseasi. Sellele on raske vastu vaielda. Lehm ei ole ainult teatud kogus steike, puu ei ole ainult teatud kogus puitu. Mõlemad on elusolendid. Ennevanasti palus talumees puu käest andeks, enne kui maha võttis, ja seda peaksime mõttes tegema meiegi. Kuid märgata tasub sedagi, et pärast andekspalumist võttis talumees ikkagi kirve ja ikkagi langetas selle puu, mitte ei jäänud puu alla kannelt mängima. Pealegi, mis kannelt? See ju puust…
Lühidalt, puust lugu pidamise ja tema aruka ning sihipärase kasutamise vahel pole mingit ületamatut vastuolu.
Aga kuidas näeb välja 30 protsenti?
Selle kõrval, mis toimub või peaks toimuma majandusmetsades, tuleb küsida ka seda, mis toimub mitmel eri viisil kaitse alla võetud metsades. Ehk teisisõnu, asetada küsimuse “kui jätkusuutlik on metsamajandus?” kõrvale küsimus “kui jätkusuutlik on metsade kaitse?”
Oskame peaaegu refleksi pinnalt innukalt noogutada, et kaitse on hea. On küll, aga küsida tuleks, kui tõhus see kaitse on, kas ta alati ikka kaitseb ja lõpuks keda või mida.
Metsaomanikud räägivad juhtumeist, kus keegi kuskil justkui nägi lendoravat, mispeale märkimisväärsel alal igasugune tegevus ära keelati, rajati levikukoridorid… ja kui siis mitu aastat ühtki lendoravat näha ei olnud, öeldi nõutule metsaomanikule: “Aga viimati tulevad? Puistu on selleks ju ideaalne.”
Või on kellegi metsas merikotka pesa, mida omanik teab ja pesapuud loomulikult ei puutu, kuid muidu toimetab metsas siiski edasi. Töötab tuulemurdu üles, võtab mõne metsakuiva puu maha. Ent pesa saab teatavaks ja selle ümber kehtestatakse elupaiga režiim, mis keelab ligi pooleks aastaks 200 meetri raadiuses isegi seal viibimise, rääkimata mingist aktiivsemast tegevusest.
200 meetri raadiuses, see tähendab 12,5 hektaril. Metsaomanikul tekib täiesti õigustatud küsimus, kuidas kotkapere teda senini talus või kuidas üldse juhtus, et ta sinna pesa rajas, kus teda nii kangesti häiriti.
Need on üksikud juhtumid, aga peegeldavad praeguste kaitsemeetmete üldist alust.
Esimene asi on kaitse alla võtta ja inimene välistada. Samal ajal on hästi teada, et mõõdukas inimtegevus võib mitmetele loodusväärtusele isegi vajalik olla, ja paljudel juhtudel inimtegevus vähemalt otseselt ei häiri loodust. Loodus keskeltläbi ei ole nii õrn, kui linnarahvas arvab. Vällamäe kõrged kuusedki on kaudselt inimtegevuse tagajärg ja kui mägi nüüd on reservaadiks kuulutatud, siis tähendab see, et varsti Vällamäel seda uhket kuusikut enam ei ole ega saagi olema. Minge vaatama, kuni teda on.
Millega jõuame (metsa)reservaatide ehk “omapead” jäetud metsa juurde. On triviaalsus, et mets inimest ei vaja ja saab ise hakkama, kuid seda tõde on väga kerge väänata. See kehtib metsa kui sellise kohta ja väga pika aja jooksul, mitte aga näiteks majandusmetsa kohta sajakonna aasta lõikes.
Kui soovitakse majandusmetsast ürgmetsa kujundada, siis tuleb selleks aastakümneid sihipäraselt sekkuda – nii veidralt kui see ei kõlaks. Mets on vaja paljurindeliseks ja erivanuseliseks kujundada. Jättes kunagise majandusmetsa (nagu Vällamäe oma) “omapead toimetama” käitume nagu eluvõõras linnainimene, kes jätab homogeniseeritud piima seisma, et hapupiima saada. Kuid see piim ei lähe hapuks, vaid läheb halvaks. Ja sügisel suvekodusse jäetud koer ei muutu talvega hundiks.
Nii saab ka omapäi jäetud majandusmetsas väga pikaks ajaks lihtsalt rägastik, kusjuures inimtekkeline. Väitele, et lamapuit toob kaasa suure elurikkuse, võib üksnes vastata, et liiga palju head pole ka hea. Lamapuu ülestöötamise korral ei kao elurikkus kuskile, sest maha jääb samuti palju (varis, juurestik).
Vaja on inventuuri
“Vaja oleks hoopis üht head, korralikku inventuuri selle kohta, kui palju Eestis õieti on kaitsealuseid alasid.”
Kahtlemata leiavad ökoloogid ja looduskaitsjad võimaluse eelnenud kõhklused ja kahtlused välja naerda, kuid vastastikused pilked meid tegelikult edasi ei aita. Vaja oleks hoopis üht head, korralikku inventuuri selle kohta, kui palju Eestis õieti on kaitsealuseid alasid ja/või liike ning millised on senised tulemused.
Kuna jutt algas metsast, siis võiks keskenduda otseselt metsa puudutavatele kaitsemeetmetele – nii metsaalade endi kaitsele kui ka mingite liikide kaitseks metsas kehtestatud kaitserežiimidele ja -aladele.
Sellest, täpsemalt öeldes kogu selle tegevuse tulemuslikkusest, puudub praegu terviklik ülevaade. Mida konkreetselt on metsades tehtud metsiste arvu suurendamiseks ja kui palju on neid juurde tulnud? Mis sünnib elurikkusega rangelt kaitstavates puistutes? Kuidas elab mets kotkapesade ümber? Reservaatides? Kuni meil pole tervikpilti, ei oleks ehk arukas aina uusi kaitsealasid luua ja ka soode “taastamise” võiks pausile panna.
Kusjuures tervikpilti peab kuuluma ka inimene. Lisaks sellele, milline on olnud mõju loodusele, peaks inventuur välja tooma ka selle, milline on olnud mõju inimesele: maa-asustusele, tööhõivele, kinnisvarahindadele jms. Ja lõpuks, sellist inventuuri või auditit ei peaks tegema looduskaitsjad ise (vähemalt mitte üksinda), vaid mingi sõltumatu institutsioon, niipalju kui see üldse võimalik on. Lühidalt öeldes on aeg korraldada üks põhjalik metsade kaitse hindamine (MKH).
Lõpetuseks palve neile, keda valdab kiusatus eelkirjutatud tõlgendada vastuhakuna looduskaitsele. Pidage hoogu, see ei vasta tõele. Eesmärk ei ole mitte metsa vähem kaitsta, vaid kaitsta mõistlikumalt. Me kõik teame hästi, et ülepingutamine muudab ka hea asja enda vastandiks. Meenub Mark Twain, kes otsekui muuseas mainis ühe linnakesega seoses, et targad kindlustasid ennast tulekahju vastu, aga veel targemad tuletõrje vastu. Ilmselt oli mõni üliagar tegelane selle vajaliku ja vapra ametiga liiale läinud ning kahju oleks, kui Eesti looduskaitsega midagi sarnast juhtuks.