Soouuringute killustatus on seda märgatavam, et valdkond ise on väga lai. See vaatleb sugu ühiskonda kujundava kategooriana ning aitab uurida võimusuhteid, maskuliinsust, LGBT+ inimeste ajalugu ja arusaamu naiseks või meheks olemisest eri perioodidel. Eestis on neid küsimusi käsitletud mitmes humanitaarvaldkonnas, kirjandusteadusest ja kunstiajaloost keeleteaduse ja teadusajalooni. Teemadering ulatub kultuuriautonoomiast kunagiste meeste homoseksuaalsust piiravate paragrahvide rakendamiseni.
Rebeka Põldsami sõnul on Eesti soouuringud arenenud eri distsipliinides korraga, kuid ilma püsiva koostöö ja ühise raamita. Esimesi sootemaatilisi uuringuid tehti 1990. aastatel kirjandusteaduses, amerikanistikas ja kunstiajaloos. Ühtset teaduslikku traditsiooni neist aga välja ei kasvanud.
“Eesti humanitaarteadustes on hästi pikalt valitsenud olukord, kus iga inimene on justnagu ühe teema uurimise institutsioon. Kui sina uurid sugu, siis sina jäädki seda uurima; kui uurid julgeolekut, siis uurid julgeolekut; kui uurid moodi, siis uuridki moodi,” nentis Põldsam.
Sugu kerkib küll eri uurimustes esile, ent on sageli pigem lisateema kui keskne uurimissuund. Seetõttu pole tekkinud teoreetilist vundamenti ega arutelusid teoreetilise raami üle. “Sugu on olnud natuke nagu lill, mille peal on liblikatena käidud,” näitlikustas uurija.
Killustatust süvendavad ka institutsionaalsed piirid. Tudengid võivad küll leida eri ülikoolide ja osakondade kursuseid, kuid õppekavad ei luba neid alati vabalt valida. Püsivaid soouuringute õppekavu on Eestis olnud vähe ja nendegi eluiga on jäänud lühikeseks.
Valdkonna arengut pidurdab lisaks nõrk institutsionaalne tugi. Põldsami hinnangul pole soouuringuid peetud piisavalt oluliseks, et tõlkida süsteemselt baastekste või ehitada üles järjepidevat õpet.
Probleem tõstatub eriti selgelt rahastuse taotlemisel. Soouuringute teemad puudutavad korraga ajalugu, kultuuri, õigust ja ühiskonda, kuid ei mahu tihti olemasolevatesse lahtritesse. Põldsam tõi näiteks võrdõiguslikkuse ajaloo. Teema ei pruugi kultuuriministeeriumi taotlusvooru kategooriates sobituda ei kunsti-, muusika-, teatri- ega kirjandusteaduse alla, lõimumisuuringutest rääkimata. “Kui sa kuhugi alla ei kuulu, siis tekibki küsimus, kas ma pean minema justiitsministeeriumisse seda raha küsima,” märkis Põldsam.
Rahapuuduse kõrval pidurdab soouuringute arengut sotsiaalne sildistamine. Põldsami sõnul seostas ühiskond laiemalt valdkonda pikka aega kitsalt naisuurimustega, mistõttu võidi naisi uurivaid teadlasi pidada meestevihkajateks või n-ö pseudoprobleemitsejateks. Ehkki kirjeldatud hoiakud on praeguseks mõnevõrra taandunud, murendab vana taak endiselt uurijate enesekindlust ja valdkonna institutsionaalset jalgealust.
Ajaloolised lüngad ulatuvad argielust seadusteni
Soouuringute killustatus tuleb Põldsami sõnul eriti selgelt esile, võrreldes eri ajastute allikaid. Digiarhiividest selgub, et 1920. ja 1930. aastate Eesti ajakirjandus käsitles soorolle ning seksuaalvähemusi märksa aktiivsemalt, kui sageli eeldatakse. Digari otsingutest tuleb välja sadu artikleid, mille põhjal joonistub sõdadevahelisest Eestist pilt, kus sugu oli nähtav ja muutuv kategooria.
“Teema oli toona eugeenilise mõtteviisi populaarsuse tagajärjena väga aktuaalne ja avalik, see oli igal pool, paremal ja vasakul, hästi tähtis ühiskondlik küsimus,” selgitas Põldsam.
Nende materjalidega töötamine eeldab aga karget allikakriitikat. Sõdadevahelises ajakirjanduses ilmus palju naljalehti, kus avaldati väljamõeldud või liialdatud lugusid ning nende tõepõhja tuleb hinnata ettevaatlikult. Uurijad peavad seetõttu arvestama nii teksti sisu kui ka ajakirjandusliku ja poliitilise kontekstiga, mis nõuab vähemalt doktorandi põhjalikkust.
Nõukogude aeg kätkeb endas Põldsami hinnangul samasuguseid uurimislünki. Uus režiim katkestas ja vaigistas varasemad teadmised ning lõi uue ühiskondliku olukorra, kus riik suunas naisi massiliselt tööturule. Naiste tööelus osalemise kõrval vajab aga täpsemat uurimist nende tegelik sotsiaalmajanduslik seis.
“Me teame praegu abordiõiguse tausta, aga me ei tea näiteks väga hästi, kuidas oli lugu naise õigusega omada vara. Kas naine sai Nõukogude ajal näiteks üksi autot osta või autoostuluba saada?” selgitas Põldsam. Tema sõnul kujundavad taolised argised ja bürokraatlikud küsimused inimeste elu väga otseselt, ent soouuringutes on neile seni vähe tähelepanu pööratud.
Sama puudutab seaduste rakendamist. Näiteks uuris Põldsam pederastiaparagrahvi rakendamist ja leidis, et Eestis olid umbes 90 protsenti juhtumitest seotud vägivallaga, sellest valdav osa vanglavägivallaga. Lätis tulid sama paragrahvi puhul esile aga hoopis nõusolekul põhinevad aktid. Erinevus osutab, et kohalikud olud mõjutasid seaduste rakendamist märgatavalt ning üldisest Nõukogude Liidu raamistikust siinse tegelikkuse mõistmiseks ei piisa.
Põldsami hinnangul võiksid soouuringud senisest rohkem tähelepanu pöörata eri sugude kõrvuti uurimisele, mitte keskenduda uurimustes vaid ühele soole korraga. Põldsami sõnul aitaks meeste ja maskuliinsuse ajalooline uurimine paremini mõista, kuidas on eri ajastud kujundanud arusaamu soorollidest, võimust ja vastutusest. “Ma arvan, et meeste inimlikustamine uurimuse kaudu on väga vajalik, mehelikkuse konstrueerimine, dekonstrueerimine ja rekonstrueerimine” sõnas ta naljatades.
Üldkäsitluse ühine keel
Eestikeelsete baastekstide nappus annab Põldsami sõnul eriti tunda õppetöös. Tema kogemuses hindavad tudengid eestikeelseid tekste kõrgelt, sest need aitavad siduda rahvusvahelisi teooriaid kohaliku kogemuse ja keelega. “Eestikeelne tekst annab keele ja mõistestiku, mis asetab teema kohe siinsesse konteksti,” selgitas ta.
Seni on õppejõud kiiresti kasvava ingliskeelse materjali kõrval toetunud vanematele kogumikele ja üksikutele süvauuringutele. Need annavad küll vajalikku teadmist ja faktipinda, ent laiema ülevaate puudumisel on eri ajastute ja teemade vahel raske seoseid luua. Üldkäsitlus, mis koondaks Eestis juba uuritud raamteadmisi eri perioodidest ja teemadest, aitaks näidata, kuidas asetuvad üksikud uurimistulemused suuremasse pilti.
“Siin ei piisa artiklist! Oleks tarvis raamatuid, mis annaksid rohkem viiteid ja tuge, et midagi väita nõukogude aja, sõdadevahelise perioodi, tsaariaja või nüüdisaja kohta,” rõhutas Põldsam. Sellised kogumikud seoks ajastud ja uurimisteemad tervikuks ning pakuks ühist sõnavara. See annaks uurijatele ja tudengitele baasi, millele toetuda ja millega vaielda.
Kui Põldsam saaks selle jaoks kokku panna unistuste uurimisprojekti, lähtuks ta kolmest suurest teemast: meediapoliitikast, sotsiaalmajanduslikest suundumustest ja seadustest. Need valdkonnad aitavad mõista, kuidas kujunesid eri aegadel avalik arutelu, kultuurilised normid ja inimeste tegelikud valikuvõimalused.
Eesti soouuringute üldkäsitlus peaks tema sõnul olema sinnajuurde rahvusvaheline ettevõtmine. Eesti ajalugu on tugevalt mõjutanud naabrid, mistõttu vajaks uurimisrühm ka Soome, Läti, Vene ja Saksa konteksti tundjaid. Koostöö aitaks paremini mõista, mis on Eesti soouuringutes kohalikult eripärane ja mis seob seda laiema piirkondliku või Euroopa arenguga.
Üldkäsitlus annaks seega valdkonnale ühise keele, ajaloolise raami ja kindlama lähtekoha uute küsimuste esitamiseks. Põldsami sõnul ei tähendaks see üksikuurimuste hülgamist, vaid nende sidumist suuremaks tervikuks. Nii oleks võimalik paremini mõista, kuidas arusaamad soost, võimust ja ühiskondlikest rollidest on Eestis eri aegadel kujunenud ning kuidas siinsed kogemused suhestuvad laiema piirkondliku ja rahvusvahelise ajaloo ja feministliku mõttelooga.