Eesti Teadusagentuuri (ETAg) värskest raportist selgub, et viimastel aastatel on kasvanud nii doktoriõppesse vastuvõetute kui ka kaitstud väitekirjade arv. Murepilved ei ole aga eestikeelse kõrghariduse kohalt kadunud, sest kasvu on vedanud eelkõige välismaist päritolu õppurid.
Eesti teadusmaastik läbis viimaste aastatega põhjaliku uuenduskuuri. Aastal 2022 jõustunud doktoriõppe reformi peamine ajend oli süvenev mure noorteadlaste järelkasvu pärast. Samuti soovis riik siduda teadustöö tihedamalt ühiskonna ja majanduse vajadustega. Eeskätt loodeti seda saavutada doktorantide töötingimuste parandamisega. Nüüd võetakse valdav osa doktorante ülikoolidesse tööle nooremteaduritena, mis tagab neile sotsiaalsed garantiid ja stabiilse sissetuleku ning võimaldab keskenduda täiskoormusega teadustööle.
Eesti Teadusagentuuri värske analüüs näitab, et muudatused meelitasidki doktoriõppesse rohkem nii eestlasi kui ka välistudengeid. Raportist tulid välja suundumused, mis iseloomustavad doktoriõppe praegust seisukorda ja lähitulevikku.
ETAg-i strateegilise analüüsi osakonnajuhataja ning üks raporti autoreid Marko Piiroja tõdes, et reformi tulemuslikkuse hindamine on siiski ennatlik. “Sisulise poole pealt on kõige olulisem sidustada doktoriõpe majanduse ja ühiskonna vajadustega. See on pikaajaline eesmärk, mille saavutamiseks loodi muu hulgas teadmussiirde doktorantuur. Selle vilju loodame alles näha,” selgitas ta.
Vaatamata tõusvale trendile on Piiroja sõnul selge, et Eestis napib jätkuvalt noorteadlasi kõigis valdkondades ehk eestlased astuvad harva doktorantuuri. “Riik on teinud suure sammu ja andnud doktorantidele nooremteaduri staatuse koos sotsiaalsete garantiidega. Võib-olla tuleks nüüd põhjuseid otsida ülikoolide seest. Miks ei ole ülikoolid suutnud tagada doktorantuuri piisavat atraktiivsust?” küsis Piiroja.
Piiroja arvates on küsimus muu hulgas selles, mida doktorantuuris õpitakse. “Oleme liialt kinni selles, et tulemuseks peab olema kolm artiklit või üks paks monograafia. Peaksime küsima ka ettevõtjatelt, mida nemad värskelt doktorilt ootavad. Riik on oma reformisammud teinud, nüüd on järgmine etapp ülikoolide käes, et uuendada doktoriõppe sisu ja läbiviimist,” lisas ta.
Tema hinnangul on paratamatu, et kõiki kitsamaid valdkondi pole võimalik doktori tasemel eesti keeles süviti õppida. “Kui Eesti tahab arendada näiteks tuumatehnoloogiat, siis kas me peame koolitama tohutu hulga inimesi algusest peale ise? Võib-olla peaksime piiratud ressursiga väikeriigina saatma andekad noored välismaale õppima ja looma neile siis tingimused Eestisse naasmiseks ja teadmiste edasikandmiseks. Vaadates meie ülikoolide spetsiifiliste nimedega õppekavade hulka, on see tõsine küsimuse koht,” nentis ta.
Välisdoktorantide eelisseis
Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) presidendi Mai Beilmanni sõnul on samuti vara rääkida reformi pikemaajalistest mõjudest, kuid ta pidas sellegipoolest muudatusi vajalikeks. “Kindlasti on positiivne, et pärast reformi on doktorantidel olemas sotsiaalsed garantiid: neil on püsiv sissetulek ja ravikindlustus. See on muutnud doktorandi positsiooni sotsiaalses ja tööturu vaates kindlamaks,” selgitas Beilmann.
Samas toob ta välja, et tähtajaga tööleping ei pruugi lõpuni nooremteadurile kasuks tulla. “Kui varem oli doktorandil õpinguaja pikendamiseks rohkem võimalusi, siis nüüd on neid vähem, sest ühel hetkel lõppevad tööleping ja palk lihtsalt otsa. Kui doktoritöö valmimisel tekib doktorandist endast sõltumatuid takistusi ning tal ei õnnestu nominaalajaga lõpetada, võib osutuda tekkinud olukord nooremteaduri töölepingu lõppemise tõttu keeruliseks administratiivseks pähkliks,” lisas Beilmann.
“Kindlasti on positiivne, et pärast reformi on doktorantidel olemas sotsiaalsed garantiid: neil on püsiv sissetulek ja ravikindlustus.” – Mai Beilmann
Beilmanni sõnul kerkib pahatihti küsimus, kas doktorant peaks keskenduma õpetamisele või õppimisele. Tema hinnangul on välisdoktorandid eestlastega võrreldes eelisseisus, sest neil on lihtsam keskenduda teadustöö kirjutamisele.
“Raportist ei tule ehk nii selgelt välja, et välisdoktorandid jõuavad tihti varem kaitsmiseni just madalama administratiiv- ja õpetamiskoormuse tõttu. Eestikeelseid doktorante on lihtsam rakendada ülikooli õppeülesannetes, näiteks bakalaureuse- ja magistritööde juhendamisel ja retsenseerimisel,” sõnas ta. Näiteks 2023. aastal omandasid välismaalased doktorikraadi keskmiselt 3,8 aastaga, samas kui eestlased jõudsid kraadini 6,3 aastaga.
Viimaks peab Beilmann oluliseks, et ülikoolidel oleks selge plaan, kuidas kaasata doktorantuuri lõpetajaid teadustöösse ka edaspidi. “Lõpuks ei määra vastuvõetute arv üksi noorteadlaste järelkasvu. Doktorantidega tuleb tegeleda ja nende võimalusi hoida, kuid ka edasised karjäärivõimalused ülikoolides peavad olema piisavalt atraktiivsed, et nad tahaksid pärast kraadi kaitsmist süsteemi jääda,” selgitas ta.
Marko Piiroja sõnul on raporti tulemused kokkuvõttes siiski julgustavad: “Üldiselt on reform siiski õnnestunud ja doktorantide olukord Eestis on läinud oluliselt paremaks.” Muudatuste pikaajalisema mõju uurimisega läheb aga aega, sest uue korralduse järgi õppivatel doktorantidel ei ole veel nominaalne õppeaeg lõppenud.