Mis on värvi- ja kehatüübi analüüs?

Kadri Penjami sõnul aitab analüüs määrata inimese loomuliku nahaalatooni ning selle põhjal välja selgitada toonid, mis mõjuvad inimese näole kõige harmoonilisemalt ja värskemalt. Sageli jagatakse inimesed seejuures erinevatesse „aastaaegadesse”, mille põhjal saab aru, kas inimesele sobivad pigem soojad või külmad, pehmemad või kontrastsemad toonid.

Kehatüübi analüüs keskendub aga inimese loomulikule siluetile, proportsioonidele ja sellele, millised lõiked, materjalid või detailid tema keha ja enesetunnet kõige paremini toetavad.

Penjami sõnul tasub esmalt jälgida, kuidas erinevad toonid inimese nägu mõjutavad. „Kui inimene kannab enda värvitüübiga kooskõlas olevaid värve, siis muutub näonahk justkui värskemaks – silmad tulevad rohkem esile ja inimene ise tunneb ennast enesekindlamalt,“  selgitas Penjam, kelle sõnul võiks hea nipina võrrelda peegli ees näiteks sooje ja külmi toone ning jälgida, milliste värvide puhul nägu mõjub puhanuma ja säravamana.

Samas rõhutas Penjam, et värvianalüüs ei ole reeglistik, mis teatud toonide kandmist keelustaks. Pigem on see tööriist või suunis, mis aitab mõista, miks inimene tunneb end mõnes toonis enesekindlamalt kui teises.

Värvi- ja kehatüübianalüüs on tööriist, leidmaks enda stiili ja värve

Enne analüüsi eelistas sisulooja Liisu Miller peamiselt neutraalseid ja turvalisi toone – musta, beeži ja halli. Värvide kandmine tundus talle pigem riskantne ning lihtsam oli jääda klassikaliste valikute juurde. Milleri puhul selgus analüüsi käigus, et ta kuulub niinimetatud „tõelise suve“ värvitüüpi, mille puhul mõjuvad kõige paremini tuhmimad ja jahedamad toonid. Pärast analüüsi hakkas ta märkama, kui palju õiged toonid üldmuljet muudavad.

Anett Põlismäe puhul sai huvi värvianalüüsi vastu alguse pärast emaks saamist, kui keha oli muutunud ning varasem garderoob ei tundunud enam päriselt tema oma. Värvianalüüs andis talle rohkem julgust enda isikupära riietusega väljendada ja oma stiiliga rohkem mängida. Tema värvitüübiks osutus hele kevad, mille puhul sobivad pigem soojemad, heledamad ja värskemad toonid. „Ma tundsin, et ma üritasin enne olla seal musta ja beeži esteetikas kinni ja sulanduda massi,“ rääkis ta.

Kehatüübi analüüsile vastavalt riietumine ei tähenda keha peitmist.

“Õige lõike” leidmisega seostub naistel tihtipeale oma keha peitmine. Penjami sõnul aitab analüüs aga pigem mõista inimese loomulikku siluetti ning leida lõiked, mis toetavad seda, kuidas inimene ennast kõige paremini tunneb. „Kui inimesel on näiteks laiad õlad või tugevam puusajoon, siis see ei ole midagi, mida peaks peitma, pigem aitab analüüs aru saada, kuidas neid omadusi loomulikult esile tuua,” ütles Penjam.

Liisu Miller tõi näiteks, et tema puhul kinnitas analüüs seda, mida ta oli intuitiivselt juba tunnetanud: „Mulle sobivad hästi lendlevad materjalid ja pehmemad lõiked,“ rääkis Miller. Oluline ei ole ainult see, kuidas riided välja näevad, vaid ka see, kuidas inimene end neis tunneb. „Ma tahan, et ma saaksin nautida hommikust õhtuni,“ sõnas ta.

Ka Põlismäe sõnul muutis kehatüübi analüüs seda, kuidas ta riideid valib. Kui varem ostis ta riideid sageli selle järgi, kuidas need teiste seljas välja nägid, siis nüüd pöörab ta rohkem tähelepanu sellele, kuidas ta end konkreetses lõikes tunneb ning kas riie toetab tema igapäevaelu ja mugavust.

Vähem juhuoste ja rohkem teadlikke valikuid

Paratamatult suunab kehatüübile vastavalt riiete valimine meid teadlikumalt märkama, miks mõni ese töötab ja teine mitte. „Tihti proovitakse poes midagi selga ja saadakse aru, et justkui kõik oleks hästi, aga midagi on ikka valesti. Analüüs aitab selle segaduse enda jaoks lahti mõtestada,“ selgitas ta. Liisu Miller sõnas, et teadmine oma värvidest ja lõigetest aitab tal vältida emotsioonioste – enne uue eseme ostmist tasub mõelda, kas see sobitub olemasoleva garderoobiga ning kas inimene tunneks end selles hästi ka aasta pärast.

Ka olemasolevat garderoobi ei pea värvi- või kehatüübianalüüsi järgselt täielikult välja vahetama. Pigem võiks see olla järkjärguline protsess, kus inimene õpib aja jooksul teadlikumalt uusi esemeid valima ja olemasolevat garderoobi värske pilguga vaatama. Kui baasasjad ja teadlikkus on olemas, on tegelikult palju lihtsam ka julgemaid või mängulisemaid valikuid teha. „Mina kannan edasi kõike, mida mina tahan kanda,“ ütles Liisu Miller. „Kui see riie istub hästi ja isegi kui ta ei ole võib-olla päris see toon, mis mulle ideaalselt sobib, siis ma kannan teda ikkagi edasi.“ Penjam rõhutas samuti, et analüüsi eesmärk ei ole inimest piirata: „Mulle meeldib, kui inimesed rokivad neid asju, mida nad ise tahavad kanda,“ sõnas ta.

Liisu Miller lisas, et kõige olulisem ei ole täiuslik garderoob, vaid tunne, et riided toetavad inimese iseloomu ja enesekindlust. Nii jäi kõlama mõte, et värvi- ja kehatüübi analüüs ei peaks inimest raamidesse suruma, vaid andma rohkem kindlust ja vabadust. Kui inimene teab, millised toonid, lõiked ja materjalid teda toetavad, on lihtsam teha teadlikke valikuid, kuid sama oluline on julgus kanda ka seda, mis päriselt rõõmu teeb.