Täiemahulise sõja nelja aasta jooksul on Venemaa erinevatel andmetel kaotanud üle miljoni sõduri ja Ukraina poole vähem – täpseid numbreid varjutab sõjaudu. Kusjuures alati ei ole asi info varjamises, vaid kümned tuhanded ongi sõjategevuses teadmata kadunud.
Üks väheseid asju, milles Venemaa ja Ukraina veel koostööd teevad, on langenute vahetamine, aga otseses mõttes inimtükkides sobramine on meeletult vaevarikas nii tehniliselt kui vaimselt.
Tšernivtsi oblast asub rindest 1200 kilomeetri kaugusel, Euroopa Liidu piir on vaid paar kilomeetrit. Väikeses Horišni Šerivtsi külas austatati langenut, kelle tema komandör tõi koju Donbassi põrgust.
“Te olete oma poja üle kindlasti uhke?” küsis komandör.
“Ta võitles lõpuni välja,” vastas ema.
63. mehhaniseeritud brigaadi komandör, varjunimega “Hunt” ei tea või taha öelda, palju kamraade ta on sõjas kaotanud.
“Alates suure sissetungi algusest oleme kahjuks paljud kaotanud. Ennekõike oleme me andnud omavahel lubaduse, et langenud kaaslase surnukeha tuleb igal juhul kätte saada. Mis ka poleks. See kõlab kohutavalt, aga kas või üks kehaosa, et lähedastel oleks midagi maha matta,” ütles “Hunt”.
Tema sõnul pole see aga alati võimalik.
“On palju juhtumeid, kus… Ma ei saa sellest rääkida,” kõneles “Hunt”.
Rahvusvahelised organisatsioonid hindavad, et Venemaa on täiemahulises sõjas nelja aastaga kaotanud umbes 1,2 miljonit langenute või haavatutena, Ukraina poole vähem. Arvatakse, et lahingus surnuid on Vene poolel üle 300 000, Ukraina poolel kuni 140 000.
Odessa on rindest linnulennult 200 kilomeetri kaugusel ja siin asub riigi üks suurim kogumis- ja tuvastamispunkt, kuhu tuuakse tundmatud langenud. Neid on nii palju, et hoiustamiseks kasutatakse külmvaguneid, mis kunagi transportisid toitu. Ainuüksi siin on sadakond hukkunut.
Kohtuarst Oleksandr Jantšukovi sõnul hoitakse iga surnukeha geneetilist materjali vagunis, kus kõik on nummerdatud ning järjekorda pandud.
“Selles kilekotis on reieluu ja õlavarreluu. Need eemaldati surnukeha juurest geneetilise analüüsi läbiviimiseks,” rääkis Jantšukov.
Nelja aastaga on sõjategevuses ainuüksi Ukraina poolel teadmata kadunuks jäänud ligi 90 000 inimest. Odessas on hetkel hoiul 1700 arvatava Ukraina võitleja säilmed. Just nimelt “arvatava”, sest sageli jõuavad nad siia tundmatuseni moondunud kujul.
Patoloogide omavahelist arutelu kuulates selgub näiteks, et surnukeha oli põlenud ning ilmselt kuhugi, võib-olla autosse, kinni jäänud.
Samuti võtavad nad sõrmejälgi ning eemaldavad rangluu koos alumise lõualuu killuga geneetilise analüüsiteostamiseks.
“Rangluu ja pikad luud, nagu näiteks reieluu, on DNA-proovi tegemiseks kõige sobivamad,” selgitas üks patoloog.
Hetkel on enamiku nende meeste ja naiste säilmetel ainult markeriga koti peale kirjutatud kood ja tuvastuspunkti saabumise kuupäev. Edasi võrreldakse DNA proove andmetega, mille andsid sugulased, kes kaotsi jäänud lähedast otsivad.
Surnukehad üritatakse siiski lähedastele tagasi anda.
Lootus sureb viimasena
Üks neist, kes otsib oma poega ja andis koos teiste pereliikmetega DNA-proovi, on Tatjana.
“See on minu poeg. Viie päevaga jäid 30 poissi kadunuks. Viimast korda rääkis ta meiega 22. märtsil. Samal päeval tuli uudis, et ta jäi jäljetult kadunuks,” sõnas Tatjana ning jätkas: ” Võimalik, et ta sai vigastada ja venelased võtsid ta vangi. Annaksin ükskõik mida, et ta tagasi saada.”
Tatjana poeg pole vangide nimekirjas ja tema teadaolevalt viimasele asukohale ei pääse keegi ligi, sest see on vaenlase tule all. Ametlikult on mees teadmata kadunud.
Tatjana leidis ise ühe Venemaa propagandavideo ukrainlaste tapmisest droonidega, millel võib olla tema poeg.
“See video on sellest kohast, kus nad kadunuks jäid. Samast päevast ja sellest ajast, kui me temaga viimati kontaktis olime. Seda on väga raske vaadata, aga ma vaatan seda iga päev, sest mul pole midagi muud,” lausus Tatjana.
Samamoodi on teadmata kadunud Inna abikaasa Mõhhailo. Kolme väikese lapse isa mobiliseeriti ja saadeti Pokrovskisse, Donetski piirkonnas, kus käisid kõige raskemad lahingud.
“Seal oli väga hirmus. Polnud mingeid uudiseid, ühendust ei saanud võtta. Nad anusid oma komandöri, et neil taanduda lubataks, sest vaenlased olid nad ümber piiranud. Nad võitlesid nendega otseselt. Palusid ennast ära saata, sest muidu ei pääse nad eluga. Järgmisel päeval öeldi mulle, et ta on jäljetult kadunud,” rääkis Inna.
Inna usub, et abikaasa on kusagil elus.
“Esimestel päevadel pärast seda ma ei söönud ega maganud, ei tundnud üldse midagi. Lapsed hüüdsid ema, aga mina ei kuulnud ega näinud neid. Alla anda ei tohi, sest kes teda siis veel otsib,kui mina alla annan? Mitte keegi. Ma ei arva mitte päevagi, et ta on surnud. Ma usun ja tean, et ta on elus. Ta tuleb tagasi ja kõik saab korda. Ta lubas meile, et tuleb igal juhul tagasi,” kõneles Inna.
Surnukehasid koguvad vabatahtlikud
Üldjuhul hoitakse infot surnute kohta salajas, aga Ukraina otsustas seda näidata. Ühelt poolt on see sõnum, et kuigi rahuläbirääkimised Venemaaga on seni luhtunud, siis sõdurite surnukehade vahetus Punase Risti vahendusel toimib. Teisalt on sõnum, et Venemaa jätab palju oma soldatite põrmusid lahinguväljale maha.
See morbiidne vahetuskaup tähendab, et keegi peab langenud kokku koguma kas vaenupoolte vahelisel eikellegimaal või siis, kui aktiivne lahingutegevus on lakanud ja ka üksuste meedikud lahkunud.
Donbassi piirkonnas sündinud ja kasvanud vabatahtlik Oleksi Jukov täidab alates konflikti algusest 2014. aastal just seda lünka.
“See jääb inimestest järele. Midagi muud ei jää alles. Seal plahvatas miin, seal veel üks. Siin on üks jalaväemiin. Lähed jalaga vastu ja see paiskab sind 5-10 meetrit eemale,” ütles Jukov saapast väljaturritavat jalaluud vaadates.
Kunagi laiusid siin Euroopa ühed viljakamad nisupõllud. Nüüd on samad põllud täis külvatud hoopis sõdurite laipu. Jurkovi asutatud vabatahtlike rühm, mis kannab nime Platsdarm, liigub ringi keset miinivälju, pea pidevalt droonide vaateväljas ja sageli ka suurtükitule all, et ära tuua mahajäetud surnukehad.
“Surnukehad on siin igal pool laiali. Siis tulevad veel koerad ja kodusead jaole. Kodusead on kõige hirmsamad. Nad kaevavad augu ja pistavad surnukehad seal nahka. Sätivad ennast laiba kõrvale ja söövad seal isu täis,” selgitas Jurkov.
Jurkov on enda arvepidamise järgi aastate jooksul ära toonud 3500 inimese säilmed.
“Ma tunnen valu iga hinge pärast, olgu ta venelane või ukrainlane,” ütles Jukov ning lisas: “Nad on rusude alla maetud, purustatud surnukehad, kusagil metsavilus või lahingväljal.”
Tegevust rahastatakse eraannetustest, aga surnukehad edastatakse riikliku süsteemi kaudu tuvastamiseks või vahetuseks Venemaaga, koos kogu infoga, mis on võimalik leida.
“Varustuse ja materjali põhjal on see ühe vene sõduri laip. Me otsime nüüd laibalt äratuntavaid jooni ja dokumente,” ütles Jurkov ning jätkas: “Kõik need surnukehad, mille leiame ja mis on vene sõdurite omad, antakse vahetuse käigus Vene poolele üle ja saadetakse Venemaale. Meie tagastame nende omad ja nemad meie omad.”
Järgmise surnukeha juures on Jurkovi sõnul näha, et see oli mitu kuud vee sees vedelenud. Sellepärast oligi see nii halvas seisundis..
Iga päev saab surma umbes 1000 Vene sõdurit. Enamik säilmeid on Vene mundris, sest nende kaotused on kordades suuremad ning laibad jäetakse tihti maha.
“Me saadame Vene sõdureid koju, et nende lähedased ja sugulased näeks, kui hirmus surm siin on. Et nad meiega valu jagaksid ning teaksid, et nende lähedased surid. Nad ei näe neid enam kunagi ega saa neid enam kunagi kallistada,” ütles Jurkov.
Vabatahtliku sõnul saadetakse laipu Venemaale, et ka seal saadaks aru, et sõdurid tulid ja surid Ukrainas poliitikute ja poliitika nimel.
Väga paljud pered mõlemal pool rindejoont on kaotanud lähedasi. Matused, millest lugu alustasime, said võimalikuks tänu sellele, et langenu tuvastati.
Eksperdid ütlevad, et isegi kui kahurid vaikiksid homme, kulub lahinguväljalt leitud säilmete identifitseerimiseks pikki aastaid. Odessa keskuses on siiani suudetud tuvastada vaid 10 protsenti surnukehadest.
Tuvastamise käigus leitakse langenud sõdurite taskust kirju naistele ja laste joonistusi, kus kirjas: “Issi, me armastame sind ja ootame sind koju.” Ühe kohtuarsti sõnul ongi see töö üks rängemaid pooli.