Esimene huvi tekkis üsna noorena, kui telefoniga pildistamine popiks muutus. Olin 13–14-aastane, kui proovisin sõbrannadest pilte teha ning neid hiljem töödelda. Ilmselgelt ei teadnud ma sel ajal fototöötlusest päriselt midagi ning enamasti keerasin lihtsalt kõik värvid põhja.
Tõsisem huvi tekkis 2019. aasta suvel, kui sain ühes noortelaagris sõbra fotokaga pildistamist proovida. See oli hetk, kus tundsin, et tahaksin ka endale kaamerat. 2020. aasta alguses ostsin oma esimese kaamera, milleks oli Sony A7 esimene mudel. Kuidas ma selleni jõudsin? Täiesti aus vastus on see, et mu videograafist sõber leidis selle mulle Facebook Marketplace’ist. Ta kasutab ise oma töös Sonyt ja ütles, et see sobiks mulle alustuseks väga hästi. Kuna ma kaamerate tehnilisest poolest tegelikult mitte midagi ei teadnud, piisas mulle sellest soovitusest, et Sony kasuks otsustada.
Sa pildistasid aastaid ühe ja sama kaameraga, mis sind selle juures hoidis?
Kui ma selle kaameraga pildistamist alustasin, sain aru, et see on minu jaoks isegi võib-olla „liiga hea“. Ma ei osanud seadeid ise paika panna ja pildistasin automaatrežiimil, kus kaamera tegi kõik minu eest ära. Hiljem hakkasin vaikselt katsetama ja tundsin, et mida aeg edasi, seda julgemaks muutusin.
Viimased kaks aastat mõtlesin juba aktiivselt uue kaamera peale – mitte sellepärast, et vana Sony oleks halb olnud, vaid tundsin, et olen fotograafina kasvanud võimekamaks kui minu kaamera. Mul ei õnnestunud sellest enam välja võluda tulemust, millist oleksin tahtnud. Kasutasin seda kaamerat aastatel 2020–2026, kuigi mudel ise tuli välja juba 2013. aastal. Ostsin selle kasutatult ja tegin sellega kuni 2026. aasta alguseni väga kvaliteetseid pilte. See näitab, et ilusate piltide tegemiseks ei pea olema kõige uuem tehnika, vaid tuleb õppida oma kaamerast lihtsalt maksimumi välja võtma.
Mis tunne oli esimest korda võtta kätte uuem kaamera pärast nii pikka aega sama mudeliga töötamist?
Väga äge tunne oli! Juba peale vaadates oli näha, kui palju see mudel on arenenud. Mul oli algselt Sony A7 esimene mudel ja nüüd siis neljas mudel. Uus kaamera on kindlasti palju võimekam ning tundsin suurt põnevust, mida kõike saan hakata sellega nüüd katsetama ja välja võluma.
Kas oli midagi, mis sind uue kaamera juures üllatas? Võib-olla mitte tehniliselt, vaid just tunnetuslikult?
Suuri üllatusi pole olnud, sest tegin eelnevalt korraliku eeltöö. Uurisin, millist mudelit oleks mõistlik vaadata, arvestades näiteks seda, milliseid pildistamisi ma praegu kõige rohkem teen ja mis on minu jaoks kaamera puhul tähtis. Küsisin taas nõu ja arvamust ka oma videograafist sõbralt, kes aitas mul esimese kaamera osta.
Aga kõige enam üllatas mind ehk mugavus. Lihtne näide: esimese Sony puhul pidin fookuse iga kord ise õigesse kohta liigutama. Kui modell vahetas poosi, panin jälle fookuse uude kohta. Olin sellega juba harjunud, aga uue kaameraga vajutan lihtsalt ekraanil sinna, kuhu fookust soovin, ja ongi olemas!
Kuidas see on sinu igapäevast tööd või loomingulist lähenemist muutnud?
Ma arvan, et see annab lihtsalt väga palju motivatsiooni, eriti alguses. Tahad muudkui katsetada ja proovida, milleks see kaamera ja mina koos sellega suutelised oleme. Hiljem arvutist piltide kvaliteeti vaadates tekitab see ka väga hea tunde – tead, et saad kliendile saata tõesti suurepärase kvaliteediga materjali. Alati, kui töötlen mõnda eriti hästi õnnestunud fotosessiooni, tekib mul endalgi suur tuhin pildid ruttu valmis saada, et juba kliendilt tagasisidet kuulda.
Millised pildistamised on sulle kõige meeldejäävamad olnud?
Mul on kuue aasta jooksul olnud päris palju pildistamisi, seega on väga raske mõnda üksikut välja tuua. Olen teinud väga erinevaid asju: portreesessioone, üllatuspidusid, pulmi, tüdrukuteõhtuid, beebipidusid, perepildistamisi, sünnipäevi, tööüritusi ja nii edasi.
Aga arvan, et miski, mis on mind pildistamise juures alati hoidnud, on emotsioon või lugu, mida pilt jutustab. Eriti just ürituste puhul – need on hetked, mida sa enam kunagi uuesti läbi ei ela, aga kui need on pildile püütud, saad neid vaadates justkui sellesse hetke tagasi minna. Olgu selleks siis pisar, vaadates oma tütart abiellumas; naer, sest keegi rääkis just hea nalja; või hoopis hirm ja elevus, kui oled kohe kallima kätt palumas, aga tema arvab, et tulite lihtsalt pildistama. Need emotsioonid ongi see põhjus, miks ma pildistan.
Oled sa kunagi pidanud jäädvustama salajasi või ootamatuid hetki? Kuidas see fotograafi vaatenurgast välja näeb?
Olen pildistanud kahte kihlust, mis mõlemad olid üsna salajased missioonid. Ühel juhul oli tegemist mu enda sõbrannaga, kellega läksime justkui reklaamfotosid tegema. Siis aga hiilis talle selja tagant ligi tema elukaaslane, kes palus ta kätt. Olin sel hetkel päris närvis, sest pidin tähelepanu hajutama, et ta ei näeks oma kallimat selja tagant lähenemas. Õnneks sujus kõik hästi ja pildid tulid imeilusad.
Teine kord pidin ise põõsas peidus olema, sest tegemist oli minu püsikliendiga, kes oleks mu kohe ära tundnud, ja siis õigel hetkel kaameraga lähemale hiilima. Mäletan, et mul olid päikeseprillid ees ja kapuuts peas ning üritasin pildistavat turisti mängida.
Lõpuks, kui klient neid pilte näeb ja ütleb ilusaid sõnu selle kohta, kuidas see eriline hetk sai pildile püütud – see ongi see, miks ma seda tööd teen!
Erinevad pildistamised nõuavad täiesti erinevat lähenemist – kuidas sina nende vahel ümber lülitud?
See ei ole minu jaoks kunagi väga raske olnud. Portreesessioonidel tunnen end kõige mugavamalt, sest neid on mul palju. Seal tead juba kohale minnes täpselt, mida teha võiks. Üritustega on teistmoodi: seal võib juhtuda, et pildistad pool päeva nii, et kordagi ei pea inimestega suhtlema ega kedagi juhendama.
Pulmad on ehk need, kus on kõige rohkem mõlema segu. Seal on tähtis püüda pildile kindlad hetked, mis võivad kiirelt mööduda, aga samal ajal on vaja teha ka ilupilte, kus tuleb paari juhendada ja sättida. Tuleb arvestada, et see on nende üks tähtsaimaid päevi, ning seetõttu peab ise jääma ülimalt rahulikuks ja toetavaks. Tunnen, et saan sellise pingega päris hästi hakkama – olen ka ootamatutes olukordades väga rahulik ja vajadusel mõtlen kiirelt uusi lahendusi.
Kas hea kaamera annab rohkem enesekindlust või tekib hoopis suurem vastutus?
Pigem ikka enesekindlust, sest klient ei tea, mida sina sealt kaamera tagant tegelikult näed. Samuti ei näe klient tihti toorest faili, vaid alles seda, mille oled juba ära töödelnud. Seega kaamera mudeli nimi ei ütle kliendile midagi. Lõppude lõpuks teeb pilti siiski fotograaf, mitte kaamera. Sul võib olla maailma parim kaamera, aga kui sul pole silma, visiooni ega oskust tehnikat käsitseda, on sealt väga keeruline head pilti saada.
Kuidas sa tahaksid, et inimesed sinu pilte vaadates end tunneksid?
Üks mõte, mida alati rõhutan, on see, et tahan püüda pildile inimese ilu. Igas inimeses on nii palju ilusaid külgi ja ma tahan need lihtsalt pildile saada. Samamoodi on oluline, et iga pilt räägiks lugu ja annaks edasi emotsiooni. Ma tahakski, et kui inimesed mu pilte näevad, tuleks neile naeratus näole ning meenuks see tunne, mida nad tol päeval ja hetkel kogesid.
Kui peaksid kirjeldama oma kaamerat kui töökaaslast – milline ta oleks?
Mu kaameral on isegi nimi – Nunnu! Kui ma oma esimest kaamerat katsetasin, tegin pilte oma kaheaastasest õest. Ütlesin talle enne pildi tegemist alati: „Ole nunnu!“ või „Sa oled nunnu!“. Tema aga arvas vist, et kaamera kohta öeldaksegi nunnu, sest iga kord, kui ma selle välja võtsin, hüüdis väike õde: „Nunnu, nunnu!“
Minu kaamera on selline töökaaslane, kellega koos võtame väljakutseid vastu, ning iga pildistamine on täis põnevust, et saaks midagi ägedat luua. Kui mu kaamera ei tööta, ei saa mina tööd teha. Kui kaameral on midagi viga, siis mu töö seisab. Seega on ta töökaaslane, kellest sõltub tegelikult kogu mu töö – ta on justkui mu boss, sest ilma temata poleks mul tööd. Aga nagu nimigi ütleb, siis ta on Nunnu, ja iga kord, kui ma ta välja võtan, hakkavad inimesed pildi peal järsku naeratama.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada