Stepanovi «Kirsiaed» lähtub küsimusest, kuidas kõnetab Tšehhovi habras, melanhoolne ja samal ajal absurdihuumoriga laetud maailm noori näitlejaid tänases päevas. Tšehhovi dramaturgia ei toetu suurtele žestidele, vaid peentele nüanssidele, kuulamisele ja reageerimisele. Lavastus ei otsi uuendust uuendamise pärast, vaid püüab jõuda teksti närvini ning mõista diagnoosi, mille Tšehhov oma tegelastele paneb. «Kirsiaed» on inimestest, kes saabuvad, räägivad ja lahkuvad; inimestest, kes seisavad muutuste keskel ega jõua maailmale oma tunnetega järele.
