Kadrioru kunstimuuseumi põhikollektsioon pidi sel sügisel veidi kahanema, et teha ruumi näitusele “Naudingute aed. Õitsev 17. sajand”. Näitus esitleb oma väärtuselt ja teoste arvult ainulaadset kollektsiooni The Phoebus Foundation SON fondist (Antwerpen, Belgia), seades tähelepanu keskmesse lillevaikelud ja aiakujutised, kirjutab kunstiteadlane Anna Troitskaja.
Üks hämmastav avastus, mis külastajaid ees ootab, on 17. sajandi kunstikeele ja eelkõige lillede keele omadus rääkida täiesti erinevatel, kohati abstraktsetel teemadel: alates üldisest maailmapildist kuni tunnete ja emotsioonide isiklike väljendusteni.
See mineviku meistrite loodud universaalne keel ärkab näitusel ellu ning avab tee maalikunstist nautimisele ja selles peituvate tähenduste mõistmisele.
Lilled ja ehted
Paradiisiaia ja maistes aedades kehastunud jumaliku eesmärgi idee sai Madalmaade maalikunstis erilise arengu. Aed esineb sellistel maalidel meeldetuletusena kaotatud paradiisist või peegeldusena jumalikust plaanist: sageli eksisteerivad seal kõrvuti eri aastaaegade ja elupaikade taimed, mis tegelikkuses kunagi üheaegselt õitsema poleks hakanud.
Teine idee, veel keskajast päritud idee oli hortus conclusus – Jumalaema „suletud aed“. Flaami vaikeludes täitsid seda rolli lillepärgadega raamitud Neitsi Maarja kujutised ning huvitaval kombel töötasid nende maalide loomisel tavaliselt kaks kunstnikku – figuurimeister ja lillemeister.
Selliste pärgade tuntud autorite hulka kuulusid Jan Brueghel vanem ja Jan Brueghel noorem, samuti Daniël Seghers, Clara Peeters ja teised meistrid. Need illusoorsed lillekaunistused jätkavad isiklike palveraamatute veergudel alguse saanud traditsiooni, mis on samuti näitusel esindatud.
Siin on ka teistsuguseid raamatuid – herbaariumeid, ravimtaimede käsiraamatuid, florileegiume, mis olid iseloomulikud 17. sajandile kui teaduse ajastule. Esimesed botaanikaaiad tekkisid pigem apteekide aedadena (hortus medicus), kus taimed olid uurimisobjektiks. Kuid ilmusid ka kunstnikud, kes töötasid kunsti ja teaduse piirimail.
Joris Hoefnagel, kes veetis mitu aastat keiser Rudolf II õukonnas ja kaunistas kalligraafiaalbumi erinevate taimede, puuviljade, lillede ja putukate kujutistega, valis oma motoks natura magistra (loodus on õpetaja).
Sajand hiljem ajendas huvi naturalistliku lähenemise vastu kunstnik Maria Sibylla Meriani üle ookeani reisima, et uurida ja kirjeldada floorat ja faunat. Tema Suriname putukatele pühendatud raamatu eksemplar on eksponeeritud tema kaasaegsete vaikelude keskel.
Teaduse ja geograafiliste avastuste õitsengu ajastul tekkis paljudes aadliperekondade majades harulduste kabinetid ehk kunstikambrid looduslike harulduste ja suveniiridega kaugetest maadest, siinsamas hoidsid peremehed sageli ka maalikunsti.
Ühte sellisesse harulduste kabinetti saab näitusel ka sisse kiigata: korraldajad on taasloonud väikese kunstikambri Phoebus Foundationi kogusse kuuluvatest esemetest, ja selle keskmes on Jan Brueghel vanema vaikelu lillede ja vääriskividega.
“Surmatants”
Vaikelud lillekimpudega jõukate linnakodanike kodudes võisid olla nende rikkuse tunnistuseks. Mõnedes kimpudes ilutsevad lilled, mis olid kättesaadavad vaid Kuningliku Botaanikaaia külastajatele, haruldased ja kallid sordid.
Meenutagem, et 17. sajandi alguses olid tulbisibulad kulla hinnaga, vaimustus neist saavutas Hollandis peagi haripunkti. Isegi tulbikimbu kujutamine vaasis, otsekui kinnitus sellest, et omanik võis neid endale lubada, tegi maalist maja jõukuse märgi.
“Tulbimaania” teemale pühendatud saalis leiab vaataja kindlasti vastuse küsimusele, milline tulbisort oli sel perioodil kõige kallim.
Kuid Hollandi vaikelud ei kandnud endas ainult looduse võidukäigu ja õitsengu ideed. Igas närbuvas pungas, murdunud viljapeas, kroonlehele maandunud putukas peitus meeldetuletus elu kaduvusest. Pole juhus, et lillede kõrvale paigutasid kunstnikud pealuusid, kellasid või küünlaid, muutes vaikelu visuaalseks jutluseks vanitas’e – maise au tühisuse ja olemise kaduvuse üle.
See idee realiseerus ka nn “surmatantsu” kujutistes, mis näitavad veenvalt kogu oma aja sotsiaalset ja vanuselist spektrit praktiliselt surma embuses – sellised on näiteks Anton Zooni savifiguurid, mis jätkavad seda sajanditepikkust traditsiooni.
Lillede teema ja aedade ajalugu annavad võimaluse mõtiskleda nii igavese kui ka igapäevase üle, nagu mured õitseva nurgakese rajamise ja harimise pärast. Aiatööd alluvad aastaringsele tsüklile ja toetavad mõtet asjade harjumuspärasest kulgemisest.
Aed esineb kevadet allegooriana Gaspar de Witte ja Pieter Bruegel noorema maalidel, hümnina neljale aastaajale Sebastian Vrancxi tööde sarjas või Giuseppe Arcimboldo järgija grotesksetes portreedes. Kõik need kujutised sümboliseerivad ühel või teisel viisil aega.
Seost kaasajaga rõhutab näituse kujundus, mille projekti autor on Belgia moekunstnik Walter van Beirendonck. Tänu temale on lilleteema esindatud näituse kõigis elementides, ning Paraadsaali kujundus viib vaataja lausa metsiku õitsemise atmosfääri.
Eraldiseisvate objektidena esinevad Beirendoncki kollektsiooni erksad lillelised modellid, samuti tuntud moeloojate ja moemajade kollektsioonidest pärinevad esemed.
Arvatakse, et mood on mööduv, samas kui kunst on igavene, kuid siin saab kostüümist näituse element, mis esitleb omal moel taimemotiive ja loob esteetilise paralleeli mineviku baroksete kimpudega.
Mäng reaalsusega
17. sajand on barokiajastu, millele on omane püüdlus illusoorsuse ja mängu poole. Seepärast võib näitusel kohata üsna ebatavalisi näiteid sellistest püüdlustest. Need on trompe-l’oeil (silmapete) vaikelud kujuteldavate niššidega, mida ümbritsevad lilled.
Kõige julgem variant on Nicolaes van Verendaeli vaikelu – see on kollaaž, kus maalitud lilledele on kleebitud ehtsad liblikatiivad.
Ühes käsikirjalises raamatus ilmub herbaariumi imitatsioon värvitud ja sissekleebitud taimede kujutiste väljalõigetega. Arcimboldo järgija tööd jäljendavad portreesid, kuigi tegelikult on need vaikelud (või siiski vastupidi?).
Veel üks “trikk” on illusoorne dummy boards (puitpaneelile maalitud kujutised, mida paleeruumide hämaruses peeti elusateks inimesteks) tüüpi tütarlapse figuur. Kaasaegsetes disainerrõivastes mannekeenid kordavad justkui seda vana traditsiooni, sulandudes päriskülastajate hulka, kes seisavad maalide ees või puhkavad pinkidel.
Mäng reaalsusega on veel üks varjatud nauding, mida näitus “Naudingute aed” pakub.
* * * * * * * * *
Näituse kuraator: Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundationi vanade meistrite maalikunsti kuraator).
Näitus on avatud kuni 25. jaanuarini 2026 Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37, Tallinn).