Pole midagi teha, tuleb filmid seada vahel tahaplaanile, et kohtuda legendaarsete meestega. Teisipäeval anti Peter Jacksonile avamisel üle au-palmioks. Küsimusele, kas ta sellest ka unistanud on, vastas ta tabavalt, et samahästi võiks ta unistada karjäärist baleriini või olümplase-kõrgushüppajana – seda lihtsalt ei juhtu. Pealegi on palju mõnusam saada palmioks ilma filmi tegemata, niisama.
Ukse taga järjekorras kõlas lause, et sees tuleb kohe kohtumine Michael Jacksoniga. Tänapäeva maailmas ma ausalt öelda ei imestaks enam millegi üle.
Jacksoniga (Peteriga, siiski) võeti paari tunni jooksul läbi kogu ta karjäär, alustades varastest veristest nagu “Bad Taste” ja “Braindead”. Nende kohta oli tal oma väga atraktiivne žanrimääratlus leiutatud – splatstick. Umbes nagu Buster Keatoni slapstick-komöödia, pluss splatter.
Peter Jackson otsib pastakat Autor/allikas: Tristan Priimägi
Paar aastat hiljem andis ta oma üleminekufilmis friigifilmidelt pärisfilmide, “Heavenly Creatures” karjääri esimese näitlejarolli Kate Winsletile (ja ka esimese ekraanisuudluse, mis ei jäänud viimaseks, muheles ta ise). Suure eluaegse armastuse “King Kongi” omaversiooni puhul tahtis ta rohkem esile tõsta armastuslugu. Vältimatult kulus põhiline aeg Tolkieni ekraniseeringute lahkamisele ning Jackson leppis ka ise tõdemusega, et “Sõrmuste isanda” triloogia võib olla tema elutöö.
Filmifännina pikka teekonda alustanud mehena suutis ta ka fan service’it hinnata ja jagas pärast meeleldi autogramme.
Ahjaa, järgmistest plaanidest ka: küsimusele, mis veel tegemata, ütles ta, et on Steven Spielbergile võlgu lubaduse teha ka oma Tintini film, ja oma versioon teise maailmasõja õhuoperatsioonist “Chastise”, mida rahvasuus teatakse pigem “Dambusters Raid’ina” ja millest on küll tehtud 1955. aasta film, aga Jacksoni sõnul oli siis hulk selle operatsiooniga seotud materjale salastatud, mille saaks praegu loole lisada.
Väga südamlik vestlus igatahes, ja palju huvitavaid mõttetuid fakte, mis annavad elule vürtsi.
“Nagi märkmed”
Kôji Fukada
Jaapan-Singapur-Prantsusmaa-Filipiinid
2026
Põhivõistlusprogramm
Jaapanlane Kôji Fukada võib meie mail olla üsna tundmatu suurus. Ma isegi intervjueerisin teda eelmisel aastal siin filmiga “Armastus kohtu all”, kuna film pidi tulema meil kinno, aga seda ei juhtunud (äkki veel tuleb?) ja seetõttu polnud ka põhjust avaldada. Ja ega ausalt öelda polnud ka suurem kaotus, kirjutasin filmist siin.
“Nagi märkmed” (“Nagi notes”) Autor/allikas: Kaader filmist
Sellega seoses ei oodanud palju ka “Nagi märkmetest”, aga Jaapani asjad huvitavad keskmisest rohkem ja Fukada on ühe aastaga siiski hüpanud kõrvalprogrammist põhivõistlusse.
Aga tõesti, minu jaoks on “Nagi märkmed” siiski liiga hanguv ja Jaapani stiilis impressionistlik töö väga vähesest. Mõne ta kaasmaalase puhul see taktika toimib (Naomi Kawase kasvõi), aga Fukada puhul on seda argielu detailset kenadust natuke igav vaadata. Võib-olla polnud hetk õige.
4 / 10
“Dua”
Blerta Besholli
Kosovo-Prantsusmaa-Šveits
2026
Critics’ Week
Ja esimene suht täistabamus ka. “Dua” nimitegelane on 13-aastane tüdruk, kes kasvab 1990. aastate lõpus üles Prishtinas, Serbia paramilitaarse politsei igapäevase terrori all. Olukord, kus kohalik elanikkond on teisejärgulised kodanikud võõrvõimu esindajate all, pole mulle NSV Liidu venelaste ajast võõras ja kuigi süstemaatilist peksmist tänavatel minu mälu järgi polnud (vähemalt Tartus), siis see jõuetu allasurutud trots ebaõiglusest on vägagi tuttav.
Väga ilusti üles võetud film, kaamera püsib peategelasega kaasas, brutaalsus toimub fookusest väljas, tüdruk-debütant Pinea Matoshi mängib nii hästi, et näitlejapreemia poleks mingi üllatus. Go Kosovo, ausalt.
“Dua” Autor/allikas: Kaader filmist
Filmi eel pühendas režissöör Besholli emotsionaalses sõnavõtus filmi neile Kosovo tüdrukutele ja üldse lastele-teismelistele, kes peavad sarnastes oludes üles kasvama. Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja lava ette rivistatud filmitiimis oli näha nii mõndagi number väiksemasse ülikonda pakitud Balkani mehejurakat, kellel silmad märjaks läksid.
Filmi järel sai noor näitlejanna kurdistavate ovatsioonide osaliseks ja ega talgi õnnestunud nuttu tagasi hoida. Üks väike, aga tundeline triumf Cannes’i praegu kõige kvaliteetsema, aga siiski pisut äärealale jääva Critics’ Weeki programmi alguses.
8,5 / 10
“Liblikamoos”
Kantemir Balagov
USA-Prantsusmaa
2026
Quinzaine des Cineastes
Venelastega on vist sama lugu nagu iraanlastega, et kodumaalt põgenedes nad enam mujal jalgu alla ei saa. Ei saanud päriselt ka Tarkovski, ja kuidas Zvjagintseviga, seda näeme siin lähipäevil.
Arusaadav, et Kantemir Balagov tahab endast eemale tõrjuda vene seost ja seetõttu on “Liblikamoos” tugevalt tšerkessi kultuuri afišeeriv, kui sealt Ameerikasse kolinud perekond püüab diasporaa vaibi oma kommete ja kokandusega üleval hoida. Paraku on filmi traagika selles, et tšerkesse mängivad iirlane, inglane, Almatõs sündinud türklane-ameeriklane ja Elvise lapselaps. Nagu mingis anekdoodis.
“Liblikamoos” (“Butterfly jam”) Autor/allikas: Kaader filmist
Seega tekib vastuolu: tšerkessi traditsioonide järgi toimiva mikrokosmose kujutamine apelleerib ehedusele, aga näitlejate varieeruva tausta (ja suure kuulsuse – Barry Keoghan, Riley Keough, Harry Melling.. ) tõttu jääb just sellest ehedusest puudu ja film mõjub tahes-tahtmata kunstlikuna.
“Liblikamoos” on justkui parima vanakooli sõnateatri laadis näidendilik film, vahepeal tekib tunne nagu vaataks Tennessee Williamsit. Näitlejatel on väga palju näidelda – sisuliselt on filmi kogu vastutus näitlejateansambli peal – ja psühholoogiliste läbielamiste etendamisel on eneseväljendust kohati teaterlikult palju, mis kinolinal võimendub veelgi kordades.
Siin on täiesti maagilisi momente, sellist puhast kinematograafiat, eriti, kui sekkub veel üks näitleja, päris pelikan. Aga kokkuvõttes veidi kandiline ja liialt püüdlik näitlejadraama.
6 / 10